Mis seal siis ikka, käisime söömas, poes ja paaris kohas tööd uurimas. Üks lubas helistada, kui homme näiteks keegi lahkuma peaks ja koht vabanema ja mõne kontakti jätsime/võtsime veel.
Üldiselt oli päris mõnus rahulik päev.. aga aga aga siis.. Olime siin enda kandis ja otsustasime, et läheme jalutame farmi Forbidden Fruits, lihtsalt selle pärast, et nende silt on meie tee peal ja olla räägitud, et seal pidi ilus vaade ja muu selline olema. Tee peale jäid veel mõned veinikohad, viinamarjaistandused ja puuviljafarmid. Ütlesin veel Rasmusele, et siin võib loomi kohata!
Kohtasimegi õige pea ühte hirvekest kes meie lähenedes mäkke turnis koheselt (pilt on ka aga see Rasmuse telefonis ja ta magab). Ennist linnast koju sõites kalpsasid ka tee ääres kitsekesed. Need ju igavesti toredad loomad. Jalutasime aga edasi ja jõudsime juba ka Forbidden Fruitsini ja nii muu seas jalutasime ka sealt veel edasi. Täna on mõnus soe õhtu, nii et tore oli jalutada vaatega jõele ja mägedele. Mingi moment kuulsime ka kõva püssipauku kuskilt kaugelt aga eriti ei pööranud tähelepanu sellele. See tähendab, Rasmus ei pööranud. :))
Jalutasime mööda kirsiaedadest ja olime juba peaaegu täiesti tee lõpus kui otsustasime, et mis seal ikka, pikk maa on tagasi ja üles mäge ka, nii et pöörame otsa ringi ja läheme parem tagasi. Olles astunud paar sammu, seal ta seisis, suur MUST KARU. Ee, okei, mis me nüüd teeme?
Hakkasime kõndima jälle teisele poole, sinna nö tee lõpu poole kuna karu poole ju ikka ei kõnniks ja alustasime väga kõva häälega rääkimist, kuna see oli ainus asi mida teadsime, et teha tuleb. Karu oli täpselt kurvi peal tema nägemise hetkel ning lootsime, et ta ei märka meid ja kõndisime reipal sammul tagasi (aga mitte joostes, joosta ei tohi) ja mõtlesime, et mida me teeme ja kuhu läheme.
Karu jäi lõpuks nuka taha ja meile ei järgnenud aga no mis te arvate, et siin maal on mõni teine kodutee valik ka või? Tagasi ei julgenud minna ja edasi ei saanud - päris kehva seis. Tee lõpus oli veel üks viimane maja kus otsustasime koputada ja nõu küsida, et kas on ikka võimalik, et siin sellel teel karu on?? Kuna ühel pool on mägi, mis läheb maanteele ja teisel pool jõgi.
Esmalt hakkasid ukse taga lõugama kaks musta värvi koera ja ma mõtlesin, et kui see karu mind maha ei löönud, siis teevad seda koerad, sest nad surusid ennast sellest uksest läbi. Aga need olid tegelikult hoopis sõbralikud jahikoera. :)
Siis tulid majast välja ka mees ja naine, ütlesin, et me nägime karu ja ei julgenud tagasi minna ning tahtsime küsida nõu igaks juhuks. Ei läinud sekunditi, kui mehel oli juba jahipüss käes. Enne seda maja nägime tegelikult maas ka suuri padrunikestasid ja ei tundunud igal juhul ohutu seal koos karuga edas kõndida.
Hea oli, et küsima läksime. Räägiti siis, et liiguvad jah seal karud. Ema ja poeg ja üks suur isane aga neid polevat viimased 10 päeva nähtud. See naine lausa kallistas mind kuna mul vist olid närvid veidi läbi. :)) Ütles, et enamus Kanadalased pole oma elus karu näinud!
Peremees aga tõi meid autoga koju tagasi, sest see ei oleks olnud ohutu jalutuskäik. Tuli välja, et karud käivad naabri puuvilju söömas ja siis see naaber viskab karudele vilju tee peale, et nad puu otsast ei sööks, mis ei ole nagu ka maailma parim lahendus, sest karud harjuvad ära selle söögiga.
Kui ma Eestis olin siis lugesin kunagi internetist igasuguste loomade kohta, et mida teha kui neid metsas kohata. Mäletasin, et pruunkaru kohta oli kirjas, et pead ennast maha pikali viskama ja hästi lapikuks tegema, et siis karu ehk nüpeldab sind käpaga veidi aga muidu pole hullu. Ega mina siis Kanadasse tulles ei mõelnud eriti pingsalt, et siin hoopis muud karud on, kellega tuleb teisiti käituda. Õnneks me Rasmusega eile rääkisime sel teemal, kuna ta luges Minu Kanada raamatust miskit karude kohta ja kordasime üle kuidagi, et peab ennast tegema suureks ja kõva häält.
Olin varem kuulnud, et siin olla teisel pool jõge karusid nähtud aga täna mustkarude kohta lugedes sain teada, et nad on ülihead ujujad ja teevad seda suisa lõbu pärast. :) Enam ei julge ma seda va kemmergut ka külastada siin pimedal ajal..
Lisaks on mustkarudel umbes 7 korda parem haistmine, kui koertel, ehk siis see karu teadis väga hästi, et me seal kõnnime. Lisaks oli ta ju suhteliselt järsku meie selja taga, seega pidi ta kuskilt pöösast välja ronima ja meile järgnema. Huuh, hea, et veel hiljem tagasi ei pööranud.
Et siis sellel nädalal juba teine ekstreemne seik. Ei jõua oodata, mis algaval nädalal ees ootab. :)
Väike illustreeriv pilt ka - kuna teda mul ei olnud tõepoolest aega pildistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar