Niisiis. Olime jõudnud sinna keset ei midagit, ümberringi mäed ja mitte üht hingelist. Olgu, seal oli tegelikult bensiinijaam. Ostsime kaasa paar šokolaadi ja hakkasime soovitatud suunas kõmpima, et jõuda maanteele number 3. No jah, püüdsime siis hääletada pealesõidu juures aga ega kui ühtegi autot ei ole kuhu sa siis hääletad eksole? Proovisime kõndida ka maanteele välja, mis ei ole küll otseselt lubatud aga ega muud varianti ka ei olnud. See oli tulutu tegevus kuna kiirused on suured ja autod ei oleks saanud seal ka eriti peatuda turvaliselt kuna oleksid pidanud ületama maanteele pealesõidurada Niisiis marssisime õige pea üles tagasi ja jäime imele lootma. Viimaks peatus üks naisterahvas koeraga ja saime temaga tunduvalt paremasse kohta. Asustusse, otse bensiinijaama kõrvale kus läheb tee otse meile sobivale maanteele. Sättisime ennast sisse ja viskasime aga pöidla püsti.
Üks väljamaa mees peatus ja ütles, et ta läheb Edmontoni ja ta ei tea ise ka kus see asub. Et vaadaku me ta gpsi pealt kas läheme samas suunas. Kahjuks aga läheb Edmontoni teine maantee ning soovisime talle head teed. Mitte aga üldse pika aja pärast peatus auto kus see vanemad pensionäridest kohalikud. Võtsid meid kohe hea meelega peale kuna sõitsid Keremeosest natuke edasi. Tegelikult meil oli vaja saada Keremeosest veel tükk tükk maad edasi Cawstonisse ja sealt veel oma 20 km edasi. Toredad inimesed olid, rääkisime pikalt juttu elust-olust ja isegi nõukogude okupatsioonist. Rääkisid huvitavatest kohtadest ning tee peal kohtasime karu, peatusime ja saime pilti teha. Tee peal möödusime nende kodust aga kuna maantee oli autodest tühi siis nad otsustasid meid siia farmi ära tuua. Eriti kena neist. Kinkisime neile tänutäheks suure eesti šokolaadi ning farmist said kaasa veel paar zucchinit. Olime kohal!
Alguses oli päris selline võõrastav tunne aga ajapikku läks paremaks. Peale meie olid siin veel kaks prantsuse inimest, üks poiss ja üks tüdruk. Üks prantsusekeelne tüdruk Quebecist ja üks saksa tüdruk. Praeguseks on olukord veidi muutunud kuna prantsuse plika läks eile minema ja nüüdseks on juba uusi asemele tulnud. Tuli samuti üks prantsuse tüdruk ja nüüd veel mingid uued keda ma pole veel kohanud, sest ma istun oma putkas juba mitu tundi ja otsin tööd ja kirjutan blogi.
Igatahes, saabudes tegime endale pitsat ja magama läksime meie mõistes suhteliselt vara. Ega hommikuli äratus ka 6.45 - ja nii uskumatu kui see ka pole siis ei olnud see minu jaoks mingisugune ületamatu asi! Ma olin kell 7.30 täiesti valmis tööd tegema.
Loopisime enamus ajast kurkidele seda samust hobuse väetist, veidi rohisin sibulaid ja natuke puhastasin zucchinisid. Päev oli lihtne ja kell 11.30 oli kõik valmis (minu tavapärane ärkamise aeg kodus). Ülejäänud päeva ei teinud suurt midagi. Mina magasin vahepeal mitu tundi, sest uni oli. Ja õhtul oli ikka uni. :) Hiljem sõime kõik koos õhtust ja taaskord vara magama. Mina tegelikult nii vara ei läinud kuna mul oli vaja netis mingeid asju teha, blogi kirjutada vist.
Täna oli aga teada, et ei tule vist mitte kõige toredam päev. Nimelt, on siin kõrval meie farmi omaniku venna farm ning täna pidime tema juurde tööle minema, et kohtuda tema helperitega jne. Oli teada, et see kõrval farmi omanik (hüüdnimega Füürer) ei ole just mingi lihtne vend. Nimelt, okei.. ma ei saa seda kirjeldada aga me korjasime põldudelt kive 6 tundi. Mitmeid mitmeid tonne kive. Ja kui te vaid oleks seda näinud. Vot see oli julm. Kivide korjamine ise ei ole midagi rasket aga no need kogused.. Meil oli kaks tiimi - üks meie farmeri Coco tiim ja teine Füüreri tiim. Mina ja Rasmus kuulusime Füüreri tiimi. Lugu oli siis selline, et kamp korjab kive ja tema sõidab traktoriga järel. Viskame kopa täis ja tema viib selle siis jälle ära jne. Aga see tmepo mis ta meile peale pani.. muudkui tuututas oma kabiinist, karjus igasuguseid asju, kiiremini! siit! sealt! tehke seda! ärge tehke seda! tehke hoopis seda! see on valesti! gogogogoo jne. Oi jah, ja kui me juba arvasime, päeva lõpuks, et kõik on läbi siis EIIIII, läheme korjame kruusatee pealt ka kivid kokku. No see oli täielik tsirkus. Ma vahepeal istusin ämbri otsas ja mõtlesin, et MIKS MA SEDA TEEN!?!?!?!? Ah ja meil ei olnud ühtegi pausi kuni lõunani. Ehk siis 4 tundi umbes järjest korraliku tempoga loopida kive täis ämbreid, SUURI kive! Ja siis edasi. Lõpuks sai valmis, või õigemini aeg oli juba nii palju üle, et meil lasti minna. Ma südamest loodan, et me ei pea sinna homme tagasi minema, kuna seal on veel kive.
Üleüldiselt, ei ole siin olukord eriti kiita. Tingimused on küllaltki kehvad. Meil sajab vihm tuppa ja peldikul (välikäimlal) puudub uks. Süüa ei saa just kõige paremini ja näiteks ei ole me siiamaani omanikke kohanud. Loodetavasti liigume siit sellel nädalal ära. Vägisi tundub, et siia võetakse helpereid lihtsalt tasuta tööd tegema, võimalikult väikeste kulutustega. Minu arust on see veidi nõme. Mille kirevase päralt ma KUUS tundi KIVE loobin??? Ja nüüd tuli Rasmus ja teatas, et me homme jätkame nende kividega!!! Jeeeeeee
Ja rääkis veel nii palju, et meie farmer oli just rääkinud, et see Füürer ongi 15 aastat siin seda farmi ja orjasid pidanud ja et ta ongi täielik lollakas, ilusti öeldult. :)
Hüva, ma lähen mõneks minutiks välja vaatama mis teised teevad ja "tualetti" peab ka matkama. :))
No mis ma oskan teile soovida, pikka meelt ja küll see kuramuse füürer oma kurva otsa leiab.. kunagi. Igal oinal tuleb oma mihklipäev. Me oleme ka siin pidanud päris naljakaid töid tegema aga reeglina läheb peale paari sitta päeva alati paremaks või siis tuleb ise edasi liikuda ja see parem koht üles leida. Edu teile rändurid!:)
VastaKustutaEks ta ole, päeva lõpuks saab juba naerda selle kõige üle. Eks see on ette teada, et on halvemaid ja paremaid aegu. Vahepeal peab ennast ju kuidagi välja elama. :)) Edu teilegi!
VastaKustuta