Kolmapäev, 20. mai 2015

Belize City-Dangriga-Hopkins

Päev peale snorgeldamist jätsime saarega hüvasti ja suundusime mandrile, et vaadata, mis seal ka põnevat toimub. Plaan oli jõuda väikesesse Garifuna külasse Hopkins. Kõige pealt võtsime Belize Cityst bussi, mis viis meid Dangrigasse, läbi Belmopani. Siin on olemas ka rannikuäärne tee, aga see pole kasutuses, vähemalt mitte busside poolt, seega mitte nii suure maa läbimiseks kulus üle 3 tunni.


Belize'i bussid on vanad koolibussid, kus istmed on sirge seljatoega. Piletisüsteem käib nii, et istud bussi ja siis millalgi piletimüüja tuleb ja müüb pileti. Kui buss täis on, ei ole hullu - häid lambaid mahub ikka ühte lauta palju. Seisukoht on ka koht, isegi kui sõit kestab 2 tundi. Meie õnneks ikka oleme saanud istekohad. Mingisugust õhukonditsioneeri neis bussides ei ole ja aknad hoitakse pärani.  Enne iga väljumist käivad bussist läbi igasugused kaupmehed. Kes müüb puuvilju, kes jääjooki. Mõni müüb ajalehti, mõni pirukaid. Kõike saab! Bussid sõidavad max 110 km/h ja seda kogu aeg. Näiteks on teel väikesed puust sillad (ühesuunalised) ja kui näiteks mõlemast suunast läheneb korraga 100km/h buss ja veoauto siis... Esimesena ületab silla loomulikult see, kes esimesena kohale jõuab. Seal juures püüavad mõlemad sõidukid gaasi lisada, et jumala eest pidurdama ei peaks. Üsna huvitav!

Dangrigasse me otsaga jõudsime ka, üsna kange tagumikuga. Mõte oli, et kui kaugemale ei viitsi sõita, jääme ööseks sinna. Hopkinsisse nimelt läheb buss kaks korda päevas ja me ei tahtnud pimedas jõuda. Dangriga oli aga üks üpris õudne koht ja nii me siis kerge einega piirdusime ja bussijaama tagasi kolistasime. Hopkins enam väga kaugel ei olnud ja umbes 45 minutiline bussisõit viis meid kohale. Nii palju siis veel, et bussipilet Belize Cityst Dangrigasse maksis 10BZ(5US) ja Dangrigast Hopkinsisse 5BZ(2.5US). Bussid on odavad!

Google pilt aga sellised nad on
Viimaks hopkinsisse jõudes, asusime otsima öömaja. Koht kuhu olime planeerinud minna, osutus üsna rääbakaks ja sinna me ei jäänud. Käisime ühes külalistemajas elu uurimas ja seal ei olnud kedagi kohal. Võtsin siis end kokku ja helistasin eesti numbrilt nende numbrile, et uurida millal keegi seal on. Tädi seletas ja seletas telefoni otsas, et ta ei tea mis tal vaba on jne. Lõpuks ütlesin, et öelgu ta mulle, millal keegi kohal on, et saaks rääkida. Ma ei saa ju ka miljon eurot/minut toru otsas istuda. Ütles, et 10 minuti pärast jõuab koju. OK. Vahepeal tuli kuskil välja mingi naine, kes ka seal tuba üüris ja näitas meile potentsiaalset vaba tuba. Toa hinnaks oli 70BZ, mis on ikka üsna kirves, niisiis helistasime vahepeal külas olevasse populaarsesse hostelisse, kes teatas, et neil tuba 51BZ, mõeldud-tehtud. Siis aga jõudis koju antud külalistemaja omanik, kes küsis kas tahame tuba jah?!?!?? Selleks ajaks vastasime, et täna tundub, et ei soovi ikka aga mis tal muidu pikemaks ajaks pakkuda on? Kuna tegelikult otsisime kohta kus umbes 2 nädalat olla. Selle peale keeras aga tädi otsa ringi ja sõimas, et mida me üldse käsime tal kohale tulla kui tuba ei taha. ???. Noh, saime sõimata ära ja läksime hostelisse. Hostel oli üsna tore, esimene öö olime väikeses toas kus puudus oma vannituba. Jagatud vannituba oli aga see-eest päris vinge. Järgmised kaks ööd veetsime suures toas oma vannitoaga (mis oli üsna niru ja dushi asemel oli voolik laes). 
Ühel õhtul otsustasime minna jõetuurile krokodille otsima. Meiega ühinesid kaks Alaska tüüpi, kes olid üsna omamoodi. No kõik keda me kohtasime, olid natuke naljakad mu arust. Krokodillidega oli nats jama, ja me ei leidnud ühtegi. Tuur toimus pimedas ja meil olid taskulambid, millega siis püüdsime krokside silmi leida. Eelmine õhtu olla nad 18 leidnud!  Peale pikka otsimist väsisime lausa ära ja hakkas igav. Siis aga suundusime läbi kitsa tunneli laguuni, kus ootas meid helendav vesi. 

Vikipeedia: Bioluminestsents ehk helendamine on organismide võime keemiliste reaktsioonide läbi toota ja kiirata (mittesoojuslikku) valgust. Bioluminestsents on paljudel (suurematel) loomadel võimaldatud sümbiontsete organismide (tavaliselt bakterite) poolt.
Bakteritel toimub bioluminestsents teatud orgaanilise ühendi – lutsiferiini – reageerimisel hapnikuga, mida katalüüsib ensüümlutsiferaas. Enamasti pärineb reaktsioonil vajatav energia ATP-st. Helendamise reaktsioon võib toimuda nii rakusiseselt kui ka -väliselt.
Ma ise ei oska seda lihtsalt paremini seletada aga kõik mis vees liikus, helendas ja sädeles. Kui võtsid käe veest välja siis nagu oleks kukkunud sädelevaid tükke. Umbes nagu Videvikus, kui Edward päikese kätte läheb ja sädelema hakkab. See äratas meid taas üles ja põnev oli tükk aega. Samuti helendasid kõik kalad, kes vees parajasti ujusid. Osad meist käisid isegi ujumas, siis helendasid nemad ka. Kokkuvõttes oli üsna mõnus õhtu!
Järgmisel päeval ootas meid ees Cockscomb Basin and Wildlife Sanctuary, kus ootas meid džunglimatk. Matkaradu on seal tervelt 17, millest meie valisime kõige rohkem soovitatud matka, et Tiger Fern Trail, mis on ühtlasi ka "raskete matkade" nimistus. Väidetavalt oli matkarada ise 2 km aga eks see ronimine oli see, mis ta raskeks tegi. 
Rada algas üsna tasasel maal läbi džungli, kus üsna alguses kohtasime suurt ümmargust lindu, kes paistis olevat täis püha viha. Suure all mõtlen ma ikka nii meeter kõrge maapinnast! Edasi hakkas aga vaikselt tõus läbi kivide ja kändude. Naha ja riided võttis ikka läbimärjaks! Viimaks kõrgeimasse punkti jõudes ootas meid suurepärane vaade üle kogu kaitseala ja mõnus tuuleiil. Sealt edasi aga oli veel umbes 15 minutiline teekond koskedeni. Ja see rada oli kõik väga järsult allamäge! Terve see aja olime me üles roninud ja nüüd tagasi alla. Pärast tuli ju tagasi ka tulla koskede juurest. Alla minnes paistis küll see üles tulek võimatu olevat. All aga ootas veid mõnus kosk, mille all saime jahutava supluse teha ja väikese lõuna süüa. Päris vinge! Ka Alaskalased tegid sama matkaraja ja nende liitus ka veel saksa tüdruk meie hostelist.
Tagasi tee oli korralik ronimine, no ma polegi sellised matkarajal varem käinud. Aga kui lõppude lõpuks tagasi sai jõutud, oli hea olla küll. Peale matka läksime jõepeale tuubitama, kus sõit pidi kestma umbes tund aega. Jõgi aga tundub, et oli oodatust madalam ja aeglasem nii et kokku pidime ulpima seal pea 2 tundi! Vahepeal sõitsime karile ja istusime kivide otsas kinni. Rasmus oli ikka eriti tige! Aga väga väga naljakas oli tegelikult. Alaskalased läksid veits hiljem ja neil läks see va kummirõngas katki poole peal nii et üks pidi jões kuni lõpuni kõndima. 
Tagasiteel ostsime veel külapoest kaas maiade šokolaadi, mis oli siis käsitööna valminud. Väga maitsev oli aga kahjuks unustasime kaks neist hosteli külmkappi. :( Jama. 
Hopkinsis on muidu kilomeetrite viisi imeilusat randa mis oli aga hetkel täis prügi. Meri oli miskipärast toonud ja ära polnud nad seda koristanud. Seetõttu me otsustasime sinna ka mitte liiga kauaks jääda ja lõpuks saigi tehtud otsus, et tuleme tagasi Caye Caulkeri saarele. See on ikka vaieldamatult parim koht siin.
Muidugi nägime teel veel palju palju huvitavat. Kuulsime ja nägime igasuguseid huvitavaid loomi ja inimesi aga eks sellest on nüüdseks juba jupp aega möödas ja ma olen lihtsalt nii hirmus väsinud, et ma ei jaksa enam peaaegu ühtegi sõna kirjutada. 
Viimased kolm päeva elasime ühes odavas hotellis, et raha säästa. Täna kolisime siis vähe paremasse kohta, millel oma rand. Kuna üllatus-üllatus, homme on saabumas meile külla ei keegi mu, kui minu emps! Vaene emps on praegu 2 päeva reisinud ja hommikuks lõpuks siis jõuab. Eile juba lendas Londonisses, kus veetis öö ja täna oli tal mingisugune 10 tunnine lend Mehhikosse, kus pidi veel päev otsa passima, et siis ööbussile minna ja Belize Citysse sõita. Oleks saanud lennukiga ka aga veetaksod ei sõida peale pimedat ja siis oleks pidanud ikka homme hommikul tulema. 
Oleme juba kõik ettevalmistused saabumiseks ära teinud. Rumm on külmas ja puuviljad valmis.
Kuna ma täna nats haige ja väga väga väsinud, siis lippan nüüd magama. Ehk see nett suudab paar pilti ka üles laadida! 

Vahel inimesed küsivat, et kas džunglirahvas pühib lehega? Pühibki. Peab lihtsalt teadma millisega. See leht on pehmem kui igasugune vetsupaber! (Tugev ka)
















Potentsiaalselt ilus rand






Pühapäev, 17. mai 2015

Snorks

Nii põnev on olnud, et nädala jagu seikluseid on jutustamata jäänud. Püüan mingisuguse lühiülevaate koostada.

Teisipäeval, 12. mail oli meil siis plaan snorgeldama minna ja eelmisel päeval sai siis vajalikud asjad kokkulepitud. Valisime oma tuuritegijaks ühe ettevõtte siis, kes on ainus siin saarel, kes ei toida mereasukaid. Üldse, on nad rohelisemalt meelestatud ja keskkonnasõbralikumad. Esmaspäeval oli jutt, et tahame minna järgmine hommik kell 8.30 aga kuna nemad alla 4 inimese välja ei lähe, siis pidime ootama, et vajalikud inimesed kokku saada. Õhtuseks sulgemise ajaks polnud veel inimesi koos, nii et meile öeldi, et siis teeme mineku kell 10.30, et keegi jõuaks hommikul ühineda. Nojah, mis teha. tahtsime just varem minna, kuna kõik ülejäänud grupid lahevad ka kella 10 aeg aga polnud ju valida.

Hommikul sättisime ennast siis ilusti valmis ja olime kell 10 kohal. Omanik siis kohe küsima, et noh, kus te kell 8.30 olite, me ootasime teid kai peal!?!?!



Tuli välja, et eelmine õhtu see tüüp kellega me rääkisime (omaniku poeg) oli kellegagi hommikul kella 8.30 tuuri kokku leppinud (kuigi oli enne meiega kell 10.30 kirja pannud). Ja siis need kes hommikul kohal olid, ei saanud ka minna, sest nad olid kahekesi ja nad ju alla 4 välja ei lähe. Päris tigedaks ajaks. Ütlesime ka, et ise te meile ütlesite mis kell tulla ja siis keerate sellise jama kokku. Omanik veel kökutas, et noooo mis te nüüd siis teha tahate?? No meie leppisime sinuga väljasõidu kokku. Mõtle ise, mis me teha tahame?! Lollakad. Ta ise ütles ka, et see poeg teeb kogu aeg selliseid asju ja, et ta ei saa ju teda selle eest maha lüüa. OK. Aga "vabandust" ei tulnud sealt suust ikka. 

Mis seal ikka, saime siis õnneks minna ühe teise firmaga, kellega olime ka eelnevalt rääkinud ja hindu uurinud. Paadis oli meid 6 plus kaks giidi/paadijuhti. Meie, kaks sakslast ja kaks Kanada neiut. Sakslased olid vaiksed nagu sakslased ikka (ja meie). Kanadalased olid eputrillad ja suu neil kinni ei püsinud. Õnneks peadpidi vee all rääkida ei saa. 

Põhiline külastuskoht oli siis meil Hol Chan Marine Reserve, mis on olnud kaitse all juba umbes 30 aastat, lisaks käisime Great barrier reef (suur korallriff) juures, mis on siis maailma suuruselt teine korallriff (kuulub UNESCO nimistusse) ning veel paaris vähem tähtsamas kohas. Belize suur korallriff on igasugustes kohad-mida-peab-külastama TOP nimekirjades, kui googeldada. Eks seal oli üsna vinge ka! Lisaks ujusime haidega (ja raidega) ja nägime ka suuri-suuri kilpkonnasid. 

Loomulikult saime veel õhtu lõpuks päikese käest peksa ja järgmine päev möödus riiete all peidus ja SPF50 seltsis. Tegelikult hakkasime järgmisel päeval (kolmapäeval) üldse reisima ja jätsime saarega hüvasti aga sellest juba eraldi lugu. Pilte on ka peagi tulemas, kui räägin ära, mis juhtus edasi!







Pühapäev, 10. mai 2015

Saare elu, saare elu

Eilne päev möödus üllatus-üllatus enamasti puhates. Hommikul mõtlesime tänava otsast pannkooke kaasa osta, et neid siis kodus banaaniga süüa aga söögikoha omanik pakkus meile maja kulus kohvi ja üldse hakkas igasugust juttu rääkima, nii et tundsime, et oleks viisakas ikkagi siis sinna sööma ka jääda. Kuna aga see tähendas, et meil polnud võimalust oma hommikusööki kodus kokku miksida, siis tellisime juurde singivõileivad ja nii meie hommikusöök siis üsna kalliks läkski (seda muidugi mitte Eesti ega Kanada mõistes). Aga pannkoogid olid jumalikud!

Peale sööki skaipisime kodustega mis järel läksin mina rattaga sõitma ja saart avastama. Käisin üsna kauges otsas, kus varem käinud polnud. Seal olid kohalike kodud ja ühtegi teist turisti ei liikunud. Mingist punktist otsustasin, et kaugemale ei taha enam üksi minna ja sõitsin veidi veel juba teada-tuntud radu pidi. Koju tagasi jõudes oli jälle väike puhkus ja lõuna ajal otsustasime minna kuhugi süüa otsima. Koht, kuhu plaanisime minna oli suletud sellel kellaajal nii et otsustasime üht teist rannaäärset baari Bambooze proovida. Meil oli ka suur mereanni (kreveti) isu ja seda tagatänavatel väga lihtsalt ei leia. Tellisime kreveti ceviche(krevetid, tomatid, sibul jms) ja kartulipudru-kreveti roa, mõlemad serveeritud nachodega. Toit oli üsna hea (ja kallis) aga ceviches oli veidi liiga palju koriandrit. Nimelt on koriander ainus asi universumis, mille vastu mul allergia on. Väikesed kogused ei tee midagi erilist, lihtsalt ebameeldiv on. Suurem kogus paneb hingamisteed kinni. Kuna aga kreveti isu oli suur, kannatasin ära. Hiljem arve saades, oli toidule veel lisatud sales tax 5BZ, mida mujal kuskil me varem pole näinud ja see ajas ikka tigedaks küll. 5BZ/2.5US ei tundu nagu maailma suurim summa aga siin saan ma selle eest üsna palju. Näiteks täna plaanin võtta suure õhtusöögi 7BZ eest (hautatud kana, riis ubadega, salat). Kui nii võrrelda, siis päris palju. ja kogu selle eine eest oleks võinud tagatänavas mitu päeva õhtust süüa. Enam sinna ei lähe.

Hiljem läksime veel ratastega sõitma, kuna tahtsin näidata Rasmusele, kus olin päeval käinud ja koos julgesin kaugemale ka minna. Sõitsime ka teiselt poolt saare "lõpuni" kuni igalt poolt tuli vesi vastu ja jälle edasi ei saanud. Seal aga oli vari ja sääsed tigedad, seega kaua ei saanud muneda ja leiutada ning hakkasime tagasi sõitma. Teel muidugi kohtasime sisalike, iguaane ja krabisid.

Õhtul jõime kohalikku rummi ja mängisime UNO kaarte.

Kella 10 aeg tuli taas uni ja oli plaan magama minna. Hakkasin siis mina pesema minema, kui nägin vannitoa seinal hiiiiigelsuurt tarakani, mis järel ma peaaegu nutma hakkasin. Järgmised tund aega kestis tarakani tagaajamine, kuni Rasmus ta lõpuks laiaks lõi. Kuna meil kummalgi pole aga varasemat kokkupuudet tarakaniga, siis me ei teadnud, et laiaks löömine on viimane asi mida teha. On ju teine mune täis! Noh, me elame siin veel kolm päeva, nii et loodame, et munad selle ajaga suureks ei sirgu. Öösel ärkasin üles tuule peale kella 3 aeg ja sügasin ennast järgmised tund aega. Igal pool näen meetriseid tarakane. Hommikul tuli välja, et ka Rasmus sügas end pool ood. Need on need sellistes paikades reisime rõõmud! Ma nüüdseks olen šokist üle saanud. :))



Täna aga alustasime hommikut hiljem, umbes 9 aeg. Läksime vahvlitädi juurde fry jacke võtma, aga siis ta teatas, et ta täna ei viitsigi süüa teha. Leidsime siis teise fry jacki tädi, kellelt saime Rasmusele singi-juustuka ja mulle singi-juustu-muna fry jacki. Tulime tagasi koju ja sõime kõhus täis. Enne keskpäeva läksime splitti ujuma, kus oli mõnus tuul ja vesi oli üpris närviline ja pritsis igas suunas. Seal mängisime lastega veel palli ja siis Rasmus ei lubanud mul trepist tagasi tulla ja käskis selle juraka betoonkai peale ronida. See on umbes nii peakõrgune (aa enne ta viskas vette mind sealt ka). Ja selle kai seinad on libedad ning nii ma siis seal turnisin, kuni üles sain. Aga varvas on risti katki lõigatud ja päris palju. :(

Nüüd on rõdul siesta ja varsti juba ongi aeg tädi juurest lõuna võtta!

Beebi





Reede, 8. mai 2015

Belize keskpank ja Caye caulker

Järgnev postitus tuleb nüüd suure hilinemisega, sest meil oli ülesaareline interneti probleem paar päeva. :)

Esmaspäeval suundusime targalt paadiga Belize Citysse, et minna panka raha vahetama. Veetakso pealt maha astudes ja panga poole kõndides haakis kohe ennast mingi kohalik koll ligi ja kõndis meiega pangani välja. Jutustas meile maast ja ilmast ning ajaloost ja Belizest. Kohale jõudes küsis raha.

Niisiis, kuskilt (ma ei tea kust) kuulsime, et ainus pank kes kanada dollareid vahetab on Central Bank of Belize. Nagu nimest võib arvata, oli tegemist Belize keskpangaga. Selle peale me muidugi ei mõelnud ja ma ei teagi mida me endale ette kujutasime, et see on mingi kommertspank vist või ma ei tea. Igatahes, kohale jõudes seisis meile suure relvaga onu ette, kes ütles, et siia küll sisse ei saa. Me olime muidugi hästi valmistunud ja vastavalt riides - lühikesed püksid, Rasmusel punane rätik päikesekaitseks pähe seotud (nagu piraat), päikeseprillid ees. Ütlesime siis, et foreign exchange on vaja ning seejärel saadeti meid järgmise turvamehe juurde, kellele seletasime uuesti, miks me seal olema ja seejärel pääsesime panka ka. Enne veel oli muidugi turvakontroll ja saime külalisload. Siis aga suundusime vastavasse kontorisse, kus meil paluti täita ära mitmed avaldused, kus siis üks tädi lõpuks teatas, et oi nemad üldse seal ei teegi sellist asja, mida meil vaja on. Iseenesest kõlab vist nagu loogiliselt, et Belize keskpank valuutavahetust ei tee, või mis? Päris piinlik.

No ja nii meie linna sõit siis asjatu oligi. No selles suhtes oli tore, et seekord oli esmaspäev ja linn oli rahvast käis, kõndisime läbi kohaliku slummi ja nägime koolilapsi minemas koju läbi kõige jubemaid tänavaid üldse. Nägime mis moodi kohalik elu linnas käib ja mis inimesed seal elavad. Belize City (algselt Puerto Valiz) oli kunagise Belize (Briti Hondurase) pealinn. Praegu käib riigi peamine majandustegevus Belize Citys ja samuti on seal sadamad, kus peatuvad kruiisilaevad. Infoks, siis praegune Belize pealinn on Belmopan. Belize Citys on toimunud päris palju katastroofe - kaks orkaani on linna maatasa pühkinud ja mitmel korral on linn maha põlenud. Viimased suuremad põlengud olid 1999 ja 2004 ning viimane suur orkaan oli 2010. Nii et linnaelanikud on kogu aeg ootel, et äkki midagi juhtub.

Mis seal ikka, saime vähemalt paadiga sõita, kui muust asja ei saanud. Paadisadamas sattusime veel rääkima ühe onuga kes Ambergris Cayel (suurem saar) mingit kinnisvaraarendust ajab ja sai temalt natuke infot küsitud äri ja elu kohta Belizes. Lisaks jõin ära mitu pudelit vett, nii et paadisõit tagasi saarele möödus jalad ristis. Ma mõtlesin, et ma ei jõuagi tervelt tagasi. Paat oli nii täis, et sõitis veel tavalisest kauem ka.

Praeguseks enam ei mäletagi, mis me sel päeval veel tegime. No meie tegevused on üpris korduvad ka muidugi. Iga päev käime ujumas, söömas, ujumas, söömas. Vahel jalutame mööda saart ringi ja käime kohalike poodides. Eilne tippsündmus oli muidugi see, et lõpuks ometi saime omale jalgrattad renditud. Isegi, et saar on tilluke, on meil edasi-tagasi kõndimist väga palju ja ratas on palju mugavam, kiirem ja tuulisem vahend. Eile siis käisimegi mööda saart niisama ringi sõitmas.

Üldiselt on nii, et hommikul ärkame 8 aeg (täna oli uus rekord 7.30), sest edasi on lihtsalt liiga palav magada ja lisaks lähevad lapsed kooli sellise kisaga, et läbi selle ei saa kuidagi magada. Edasi me toome endale kuskilt hommikusööki. Näiteks on meil siin ühe nurga peal üks tädi, kes teeb vahvleid ja täidetud fry jacke(täidetud pannkoogilaadsed asjad). Vahel siis võtame fry jacke ja vahvleid näiteks. Üks hiina tädi peab söögikohta, kust saab värskelt pressitud arbuusi- ja apelsinimahla - seda siis joome kõrvale. Siis on pirukatädi, kes küpsetab iga hommik kella 8-9 lihapirukaid (ja kell 10-10.30 on teine ring). Õnneks sain ikka piruka kuskilt hõlma alt veel kell 9.20 kätte täna. Tänaseks varusin banaani ja mangot ka ja sõime vahvleid vahtrasiirupi ja banaaniga. 

Lõuna ja õhtu on meil tavaliselt segamini. Täna käisime ühte teise hiinlase juures burgerit võtmas kella 3 aeg nii et on tõenäoline, et peame veel miskit õhtul sööma. Õhtust püüame süüa erinevates kohtades, et ära ei tüdineks. Õnneks proovida on veel palju.

Graafik on meil siin natuke paigast ära, kaks päeva juba oleme väljas olnud täpselt keskpäeval, kui päike elusast peast ära sööb. Ja pealelõunal, kui väljas normaale on, oleme terrassil ja laseme leiba luusse. Peaks süsteemi kuidagi paika saama. et peale hommikusööki minema mereäärde ja keskpäevaks koju siestale tulema, et siis pealelõunal saaks jälle mereäärde minna. Ega see puhkamine on omaette teadus!

Panen siis mõned pildid ja eks püüame varsti jälle märku anda! :)

Veetakso sadam meie saarel

Teel Belize Citysse

Belize City

Kurja hiina tädi pood

Fry Jack ja värske arbuusimahl

Käisime ujumas

Kellegi pool maha jäetud maja juures




GO SLOW





Kodanikud

Ka see on suure maha jäetud hotelli kompleksi lagunev sild










Krabisid on tuhandeid, väikeseid ja suuri, punaseid ja pruune

Hommikune meat pie, 1BZ/0.50USD




Saare koer Bogie. Tal on oma trepp rannas, kust ta käib ujumas talle sobival ajal. Kalal käib ka.