Vancouver - Cawston. Osa 1

Kuidas me siia maale siis eile saime? Start oli meil planeeritust poolteist tundi hilisem, kuna linnast välja saamine võttis oodatust kauem aega. Õigemini, linnast välja saime küll peale mitmeid ronge ja busse aga olime sellises kohas kus maanteele pealesõit puudus - seda me muidugi teadsime ette aga oli ka teada, et peame veidi maad tagasi kõndima ning et sealt peaks sobiva koha leidma. Ehk siis, kokkuvõttes me otsisime väga kaua õiget kohta kust kaudu autod maanteele sõidaksid.

Liiklus ei olnud tihe ja natuke võttis aega aga viimaks võttis meid peale üks tore vanem härrasmees kes sai meid viia järgmisse kohta. Mitte väga palju edasi aga palju paremasse kohta. Pani meid auto pealt maha ka heas kohas. Andis veel oma visiitkaardi, et kui hätta peaksime seal kandis jääma siis tal on külalistetuba vaba. Ta ise oli pärit Austraaliast ning naine oli tal Kanadalane. Varem elasid Austraalias aga naisel tuli koduigatsus ja nüüd elavad juba pikka aega siin.

Enne, kui me uues kohas üldse üle tee jõudsime minna ja hääletama hakata, jäi üks tüüp keset teed seisma ja küsis kas me läheme Keremeosi (mul oli silt kaasas). Ta oli sõitmas küllalt lähedale meie sihtkohale nii et olime nõus. Samal ajal aga jooksis eemalt kohale üks vend, kes oli umbes 100m eemal muru peal maganud. Ta küsis, et kas too juht saaks ka tema peale võtta, et ta sõidab Quebeci ja sõidaks meiega nii kaugele itta kui võimalik. Okei. juht oli nõus. Aga aga aga.. See magav vend, tal ei olnud mitte midagi. Tal oli kaasas üks paks tekk mis lohises tal porilombis järel ja ta oli üldse igatpidi kahtlane. Kui me siis autosse olime jõudnud ja vööd kinnitanud selguski tõsiasi, et see hääletaja tüüp on ennast korralikult umbe tõmmanud mingist kangemast kraamist. Noh, ta rääkis juttu mingite olenditega, tegi omaette igasuguseid kahtlaseid žeste ja üldse tundus suhtlevat "teispoolsusega".

Olgu. Vähe sellest, see autojuht oli ka kergelt kahtlase sõidustiiliga - ta muidu oli hea ja tore inimene aga ta sõit oli natuke ebamugav. Lisaks, avastas ta peagi peale sõitma hakkamist, et ta on oma hamba ära kaotanud ja see pani ta istmelt õhku hüppama ja seda va hammast otsima (sõidu ajal loomulikult). Meil muidugi tuli meelde, et tal kukkus jah midagi maha kui ta ennist meie pärast peatus. Sõitsime siis tagasi ja leidsime puuduoleva hamba üles. Sai selle suhu tagasi ja oli väga õnnelik. Rääkis veel, et tal naisel laps sündimas lähipäevil ja jube õudne oleks haiglas titepilte teha ja ilma hambata pildile jääda.

Narkouimas kaasreisija istus aga minu kõrval autos ja hakkas mind iga hetk järjest enam häirima. Lihtsalt ma tundsin kuidas ma pean iga sekund valvel olema. Ta küsis juhilt süüa ja juua ja me lootsime, et ta jääb magama aga ta jätkas rääkimist oma nähtamatute sõpradega. Eks see juht nägi ka, et ma veits ärev olen ja ütles veel, et see kaasreisija on lihtsalt segi ja et küll ta magama jääb. Ei jäänud.

Kuna ta aga vahepeal passis mind äärmiselt ebameeldiva pilguga (tõenäoliselt nägi minu asemel midagi muud), tõmbles oma sõrmedega ja oli lihtsalt ebamugav kaasreisija siis ma lõpuks ei tahtnudki enam seal autos olla ja palusime ennast maha panna HOPE nimelises linnas. Tegelikult oli meie asukoht kaugel millestki linnalaadsest. Avastasime end sõnaotseses mõttes keset ei midagit.

...jätkub