Lahkusime siis pealelõunal Chrisi juurest, et sõita bussiga ühte suurde suurde rongijaama kus on mitu platvormi ja mitu rongi, et siis sealt edasi sõita rongiga sinna, kus järgmisena peatuma pidime. No nii kui jõudsime oma platvormile Rasmus veel küsis kahekümnendat korda, et mis selle peatuse nimi on kus me maha peame minema ja mina ütlesin vastu. et 29th avenue, JÄTA see endale ometi meelde. Siis ta veel vaidles natuke, et miks ta peab meelde jätma kui mina tean ju.. Rong oli juba ees ja viimase hetkel astusin sisse, tundsin kuidas uks seljakoti vastu käis ja mõtlesin korraks, et jään vist ukse vahele ning siis avastasin Rasmuse teiselt poolt ust lehvitamas rõõmsalt. (Nüüd hiljem tuli välja, et Rasmus hoopis lükkas mind rongi!) Nimelt tema enam rongi ei jõudnud. Naersin omaette mitu head minutit ikka. Õnneks oli ainult paar peatust sõita nii et õige pea kohtusime oma sihtkohas. Rasmus jõudis muidugi mulle vahepeal veel helistada ja küsida, et mis see peatus siis ka ikka on kus maha tuleb minna?!?!?
Jõudes õigesse jaama, hakkasime otsima siis seda maja kus meie järgmised hostid pidid elama. No mingi pool tundi seiklesime. Kusjuures, see oli ida-vancouveris ja see piirkond oli eriti imelik. Näiteks ei olnud seal ühtegi poodi kust juua osta. Näiteks mingit mini marketit või midagi sellist. Toidupoode ka mitte ühtegi. Ainult hambaravid ja muud veidrad asutused. Inimesi liikus vähe aga need kes liikusid olid ka asiaadid. See oli tõesti imelik paik.
Okei, jõudsime siis kunagi õige majani. Maja oli suht räämas ja kole aga no mis seal ikka. Koputasime, käisime ümber maja jne. Vaikus. Lõpuks katsusin ust ja vaatasin tuppa, hüüdsin kas keegi on kodus aga ikka vaikus. Ja see maja oli seest nii räpane, et jube. Lisaks imbus kuskilt keldrist vänget kanepi aroomi. Me siis tegime kiire otsuse, et läheme minema ja otsime mõne muu koha kus ööd mööda saata.
Jõudes tagasi linna kohtasime veel igasuguseid veidraid inimesi aga sellega hakkame ka juba harjuma vaikselt. No siin tõesti on igasuguseid imeloomi. Näiteks mingi kahtlane mees tuli oma mobiiltelefoniga mulle nina alla ja hakkas iba ajama, et kas ta võib midagi küsida ja kas me otsime midagi jne ja siis järsku keegi tõmbas mind koti paelast nii et ma ehmusin päris kenasti - see tõmbaja oli nimelt üks naine kes ütles, et tulge selle mehe juurest ära. Tänasin viisakalt ja läksime eemale. Sellessuhtes on siin ikka palju häid inimesi kes märkavad enda ümber toimuvat. Oma suurte seljakottidega oleme me ju päris korralikud sihtmärgid.
Leidsime siis interneti, et kirjutada ühele aasia noormehele kes oli mulle nädal tagasi kirja saatnud, et võib meid majutada. Tookord ma vastasin talle, et meil on selleks korraks majutus olemas, kuid kuna me nüüd sellest urkast loobusime siis oli ööbimis kohta vaja. Kirjutasin juba kirja valmis aga enne ära saatmist ütlesin Rasmusele, et vaatame enne netist ühte hostelit mis pidi asuma rannas ja päris lahe olema. Seda tehes leidis Rasmus meile hoopis ühe laheda ööbimiskoha ehk siis Comfort Inni. Selline nagu kuskil ameerika filmides, et nagu eraldi sissekäikudega toad õue poolt. Need on ameerikas üldse väga populaarsed.
Siin on nii mõnus!! Meil on toas kaks suurt voodit, mõlemas neli suurt patja - kaks pehmemat ja kaks kõvemat. Kõikvõimalikud vahendid, šampoonid, palsamid, erladi rätikud igaks otstarbeks, hunnik tasse, hästi palju teed ja kohvi, meil on sooja veega bassein õues ja kuum mullivann (kuhu ma kohe minna plaanin). Siin on tõesti super ja veel ülimõistliku raha eest. Teenindus on samuti suurepärane ja hommikusöök on hinna sees! (seda nimelt raske Vancouveri hotellides leida. Üleüldse asume hetkel põhja-vancouveris nii et huvitav olla uues piirkonnas jälle. Okei, bassein on kella kümneni lahti nii et ma pean lippama. Hiljem räägin veel natuke ja püüan pildid arvutisse saada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar