pühapäev, 31. august 2014

Kaua kadunud hinged

Mitu nädalat juba viimasest elumärgist möödas. Ega suurt peale töö pole selle aja jooksul midagi teinud, seega pole olnud jaksu ka kirjutada (mitte, et oleks midagi erakordselt huvitavat üldse kirjutadagi). Ärkamised on olnud kella neljast ja kella viiest nii et see sõi ära kogu energia ja nüüd olles juba kaks päeva mitte tööd teinud, ei ole ikka see jaks tagasi tulnud.

Muidugi, paar nädalat tagasi käisime tegelikult väljasõidul. Kuna siin ei olnud piisavalt tööd, otsustasime kaeda põhja poole, mõeldud - tehtud. Leidsimegi lõpuks kaugel Salmon Armis tööd pakkimismajas, kus pidasin vastu vaevalt 3 ja pool tundi. Nimelt keeldusin peale pausi tööle naasmast ja seega jäi see tööots üsna lühikeseks. Töö oli nimelt külmkapis. Mul on teada-tuntud kehv vereringe ja seal muutus igasugune ringe hoopis olematuks. Lühidalt, jõudsime mõni aeg hiljem ikka Lualisse tagasi, kuna helistati, et tööd on jube palju. Mõneks ajaks tööd jätkuski, kuid paar hommikut tagasi, kell 6 tööle jõudes, teatati, et meid ei ole enam vaja. Ega ma tegelikult see hommik enam ei tahtnudki tööle minna ja olin hoopis rõõmus ja kobisin magama tagasi. Nüüd me siin ootame oma palgatšekke, mis võiksid jõuda teisipäeval. Seejärel läheme ehk ühe järve äärde, mida oleme juba kaks korda otsimas käinud aga leidnud ei ole, ja siis suunaga Calgarysse. Aa, Japsi jätsime sinna Salmon Armi maha vahepeal.

Hetkel on meil taas pühad (siin on kogu aeg pühad) ja seega suurt midagi ei toimu. Tegelikult on üldse sellest kohast siiber. Siin on nii kirves ka kõik, rikaste pensionäride paik see Osoyoos ju. Selles suhtes on siin natuke jama teha tööd, et üpris suur osa rahast kulub lihtsalt ära. See eest jälle ilus, rahulik ja turvaline, eksole.

Ilm mängib ka mäkra, üle öö on jääaeg ja üle päeva ka. Või üle tunni. Ma ka ei tea. Paar tundi tagasi oli nii külm, et panin saapad jalga ja kampsuni selga, nüüd istun siin päikese käes ja jube palav on. Vananaiste suvi pidi ka tulema peale septemberi esimest nädalat ja ilmad pidid jälle üle 25 kraadi minema. Meie muidugi oleme selleks ajaks siit läinud juba külma ja kargesse põhja...

Hüva, ma lippan kuhugi paremasse kohta. Vanakuri isiklikult vuhiseb siin tõstukiga ringi mul nina all, jube ebamugav. Ma püüan edaspidi siis taas blogi kirjutamise rohkem käsile võtta, peaks vähe põnevamaks ka ehk see elunüüd jälle vahepeal minema. Niiviisi üle pika aja ei oskagi ju nagu midagi kirjutada.

Nägemiseni!

kolmapäev, 6. august 2014

Mõned videod lisaks eelmisele postitusele



Teine magas nii ilusasti põõsas, sääsed ajasid üles

Tormihoiatus


Meie esiklaas küll läbi ei paista aga natuke kurve ehk näeb

Väike ringreis

Eelmine nädal, peale mitme päevast puhkust Kelownas, Bear Creeki nimelises provintsi pargis oli tagumine aeg tulla tagasi Lual Orchardisse, ehk meie töökohta. Järgmisel päeval oligi kohe töö varnast võtta ja tundus, et saamegi taas tööpõli maitsta, kuid kae imet.. järgmised kaks päeva ei olnud mingist tööst haisugi ning lõpuks saime infot, et ei paista midagi tulevat kah lähiajal. Seega, otsustasime minna nädalavahetuseks maad avastama ja võtsime suuna itta, Nelsoni linna poole. Jaapanlane liitus ka meiega. (Jaapanlane oli peale meie ainus elav hing siin). Esimesi öö veetsime Grand Forksis linnapargis, kus telkimisvõimalused. Kuna esmaspäeval tähistati BC päeva siis tähendas see seda, et oli pikk nädalavahetus ja mingist peatumise asukoha valikust polnud juttugi. Iseenesest oli seal täiesti normaalne, soojad dušid ja puha ning väga palju hirvesid jalutas meil pargis ringi.

Järgmisel hommikul jätkasime teekonda ning jõudsimegi Nelsonisse. Japsil oli seal sõber, kellega ta pidi õhtul kohtuma ja meie mõtlesime leida koha kus taaskord peatuda aga ei läinud õnneks. Käisime visitor centeris maad uurimas ja sealt kosteti meile, et meil ei ole lootustki ööbimiskohta leida lähima saja kilomeetri raadiuses - jälle põhjuseks pikk nädalavahetus ning lisaks muusikafestival ning lennushow linnas. Sellega seoses veel veider lugu, kuidas sõitsime just linna sisse üle jõe ning auto armatuuril läksid kõik seierid lolliks ja hakkasid üles-alla hüppama nagu õudusfilmis, samal hetkel nägime lennukit otse vee poole kukkumas, suits taga. Õnneks samal ajal teatati raadiost, et on käimas see sama lennushow. Kuigi seiereid see ei seleta..

No igatahes, kuna ööbimist ei olnud, otsustasime USAsse sõita, kuna seal ju ometi keegi BC päeva ei tähista ja kui tähistavad, siis on nad Kanadasse reisinud. Piiriületus võttis meil vaevalt pool minutit - ametnik avas pagasiluugi ja piilus autosse ning vangutas vaid pead. Meil ju auto kõikvõimalikku jama täis, otsast ääreni.

Edasi hakkasime otsime telkimis/peatumispaika ja leidsime ka mõned metsasisesed kohad aga ma küll väga üksi(kaksi) ei julge seal keset metsa niiviisi ööbida. Seal on nii, et endast ei tohi mingit jälge maha jätta (mis on ju iseenesest elementaarne) aga karude tõttu tuleb erakordselt hoolikas olla. Ja neid on seal palju.. Lisaks tulid raadiost tormihoiatused, seega ei tundunud mõistik jääda suvalisse metsa mida me ei tea ega tunne. Kuna tuul juba puhus ja välku lõi, otsustasime proovida ühte kohta sellise linna ääres nagu Metaline Falls. No see linn oli vaatamisväärsus omaette. Seal oli isegi kesklinn! Linnas endas pidavat tervelt 170 inimest elama. Sõitsime läbi "kesklinna" ja nägime kahte imelikku inimest tänaval ning nelja jalga põõsast välja rippumas. Üldine vaatepilt oli üpris maha jäetud. Lisaks oli meil seal bensiinijaam kus oli linnapeale nurgake, laud ja kaks tooli, kus ta siis käib kodanikke vastu võtmas. Tõepoolest, kujutage nüüd ette Savisaart Statoilis kodanikega kohtumas.

Öö möödus rahulikult ja tormi sellesse linna õnneks seekord ei tulnud. Teed olid muidu enne kõik puuprahti täis (suuremad puud olid ära koristatud tee äärde aga suhteliselt jama seis oli, seepärast ka suhtusin tormi kerge ettevaatlikusega. Sealkandis on ka tornaadod ning see tormihoiatus mis raadiost tuli oli ka selline küllatki hirmutav. Eriti kui sa oled täiesti tundmatus kohas, kus vaevalt leidub elumärki, väljas on hämar ja välku lööb.

Järgmine hommik küpsetasin rõõmsalt meile muna ja peekonit ja sõit võis jälle alata. Seekord võtsime suuna linna nimega Spokane, ausalt öeldes puhtalt seetõttu, et see suurem linn ja seal oli kaubakeskus paljude poodidega ning ma tahtsin asju osta. :))) Saingi omale kenasti 8 dollariga teksad, kaks paari jalanõusid ja veel vist mingit nänni. Rasmus sai see eest 40 dollarilised teksad. Ma oleks peaagu 5 paar saanud selle raha eest! Hehe.. Ühesõnaga, veetsime siis aega kaubakeskuses kuni oli aeg jälle edasi liikuda, et leida oma järjekordne koht kus olla.

Kui Kanadas on provintsi- ja rahvuspargid, siis Ühendriikides on osariigi pargid. Leidsimegi siis ühe sellise. Koht oli ilus ja vähemalt looduslik, järve ääres jne. Maksime muidugi topelt, sest meil ei olnud 10$ kupüüri ja seal on kord selline, et raha paned ümbrikusse, ümbriku kinni ja pealt tuleb lahtrid ära täita. Siis viskad ümbriku mingisse kasti ja sealt rändab see edasi siis nende pargivendade kätte. Sellest pargist oli ka torm üle käinud ja olukord oli üpris kurb, üks vagunelamu oli lausa päris kõvasti pihta saanud (pilt tuleb ka sellest). Lisaks nägime tee peal ohtralt langenuid puid, inimeste kodude katused ja aknad olid puruks, autode katused lömastatud jne. Päris kahju.

Viimasel päeval ööbisime mingid nõmedas osariigi pargis, mis asus keset kõrbe aga muru oli neil roheline. Ehk siis, on nad ehitanud sellise nö oaasi, kus vihmutid töötavad ilmselt juba aasta kümneid, sest sinna on suured puud kasvanud, mis muidu selles kliimas kindlasti ei kasva ja seega toodavad nad sinna ka vägaväga palju sääski. Ma pole vist elus oma nahal nii palju sääski tundnud ja kui poleks pidanud just rahakotti 24$ võrra kergitama siis oleksime sealt ilmselt kohe minema läinud. Aga kannatasime. Õhtul nad tegid sääsetõrjet ka aga sellegi poolest, sellise rünnakuga väga midagi ei naudi. Ah, ja telkimisplatsid on betooni peal. Muru peal telkida ega magada ei tohi, sest see peab ilus roheline olema. Õnneks on meid auto, voodiga.

Põhiline sellest sõidust jäi aga tee äärde, kuna nägime nii palju veidraid väikeseid linnasid ja külasid. Väga palju oli maha jäetud maju, autosid, söögikohtasid ja isegi bensiinijaam. Inimesed olid hoopis teistsugused, enamasti sellised kasimata ja kuidagi.. teistsugused. Aga siiski sõbralikud. Küll aga tekkis tahtmine veel USAs ringi reisida ja neid paikasid lähemalt uurida, pildistada ja tundma õppida. Tihti tekkis tunne, nagu oleks õudusfilmis. Ehk isegi võtame ühel heal päeval ette ajaloolise Route 66 maanteega tutvumise.

Huvitav on ka see, kui erinevat maastikku me oleme lühikese aja jooksul näinud. Ühel hetkel täiesti koduses männimetsas mägede vahel, seejärel ümbritsetud silmapiirini kollastest viljapõldudest ning hetkega muutub ümbrus kõrbeks. Mõni aeg tagasi olime ka mägedes, kus olid veel jäänused lumest ning vihmametsas.

Nüüdseks oleme tagasi Lualis ja homme läheme tööle. Oleme siin hetkel ainsad võõrkehad, seega oleme okupeerinud kaks külmkappi juba kahe päevaga. Meist vist saavad ameeriklased varsti...

Ma siis püüan pildid üles laadida, kui netti lähen ning mõned väikesed videod samuti, kui võimalik.

Oi me eile ja täna käisime rannas ja täna käisime ka ühes miniatuurses rongi maailmas millest püüan ka paar pilti saada! Viimane vaba päev ikkagi.



Metaline Falls


Metaline Falls - linnapea laud


Klõpsasin autoaknast kiirelt pilte, et jäädvustada tormi kahjustused

Hoovi koristamine peale tormi


Taustal olev auto on haiget saanud



Peaaegu Windows XP :)














Täna teeme hakkliha

Torm

Aga muidu kena

Torm langetas puid õnneks enne meie saabumist











Minimaailmas



Ka minimaailmas saabub öö


Telkimisplats, nagu siin kombeks

Pildiallkirja lisamine



Tulekahju, nagu siin kombeks