Mis toimub vahtralehemaal?: Tarka juttu ka

Viimane kord rääkisin siin karust ning õnneks pole tervelt kahe päeva jooksul juba ühtegi ekstreemset seika ette tulnud, küll aga, lugesin ma eile tundide kaupa mustkarude kohta. Ilmselt oli see vale otsus, sest nüüd ma ei käi isegi pimedas wc-s enam vaid käin hämaras ära ja vajadusel kannatan hommikuni. :)

Sain siis teada, et 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses leidis aset valdav osa karude rünnakutest inimeste vastu kes pidasid karusid lemmikloomadena, loomaaedades või kasutasid neid esinemistel. (Kui räägin karudest ja nendega seotud juhtumitest, pean silmas Põhja-Ameerikat tervikuna.) 20. sajandi teises pooles aga on olnud rünnakud enamasti matkajate ja telkijate vastu. Põhja-Ameerikas elab kolme liiki karusid: pruunkarud(kelle hulka kuuluvad nt. grislid), mustkarud ja jääkarud. Samuti on ka mustkarudel omaette alaliike.

Alates 2010. aastast on olnud 10 surmaga lõppevat inimese ja karu vahelist konflikti (5 neist mustkarud ja 5 pruunkarud). Viimane juhtum leidis aset selle aasta mais Albertas, naftaväljal, kus töötasid koos 7 inimest, nende seas üks 36-aastane naisterahvas, kes läks ühel hetkel üksi tualetti ning siis ründaski teda karu. Kaastöötajad üritasid küll aidata aga ei saanud asja. Samuti ei olnud neil kaasas näiteks karuspreid, mis oleks ilmselt kasuks tulnud. Tulirelvad on kahjuks tööpostil keelatud, kuid ilmselt võiksid need siiski teatud juhtudel (asustamata kohtades) lubatud olla. Selle loo juures on muidugi häiriv fakt, et rünnak olevat kestnud lausa tund aega ja selle aja jooksul ei suutnud 6 inimest karu alistada. Viimaste aastate juhtumite hulgas on olnud näiteks ka olukorrad, kus mees ja naine olid järve ääres puhkamas (seda korda Alaskal) ning jalutasid tagasi oma onni/treileri poole, kui mustkaru ründas meesterahvast. Naine jõudis onni põgenedas ja pääses. Samuti on olnud juhtumeid, kus karu rebib inimese öösel telgist välja või siseneb lausa majja jaläheb magamistuppa ning leiab sealt endale ohvri. Samuti on olnud juhtum, kus karu läheb läbi treileri ukse ja murrab maha inimese. Varasematest aastates veel näiteks on ohvriteks tulnud lapsi, kes oma oma koduõues mänginud või siis üks 12-aastane tüdruk oli parajasti jooksmas, kui karuteda ründas.

Karu rünnakud võivad olla tingitud nii ohust, kui ka olla röövrünnakut. Ohtu tunneb karu siis, kui ta on kas koos kutsikatega või ehmub söömise ajal. Näiteks karu sööb prügikastist või järve ääres kala või mida iganes muud ja inimene satub talle peale ning karu ehmub. Seejärel karu ründab ohu tõttu. Harvematel juhtudel on tegemist röövrünnakuga, kas siis tingitud näljast või lihtsalt mingist tungist tappa, ma ei tea. Röövrünnak on röövrünnak. Samuti on pruunkarud oma kutsikate suhtes kaitsvamad kui mustkarud. Kui kohtad pruunkaru kutsikatega, siis ei ole enam suurt midagi teha. Mustkarud on selles osas leebemad.

Paar arulage juhtumit on muidugi olnud ka sellist, kus inimesed püüavad loomaaias jääkaru puuri ronida... selle kohta nagu ei oskagi kosta kohe midagi.

Üldiselt on siiski enamasti inimesed ise antud olukorra põhjustanud. Karusid tekib järjest rohkem, samuti on osades osariikides küttimine keelatud (miks, ei tea). Küll on aga karud harjunud järjest rohkem inimeste keskel elama, kuid seda ei ole teinud inimesed. Ei kasutata karukindlaid prügikaste ja söödetakse karusid. Mida rohkem neile söök kättesaadavaks tehakse seda rohkem nad inimeste toidust sõltuvad ja ise jahil enam ei käi. Näiteks oli üks karu, kes sõltus täielikult ühest prügikastist ja üks see prügikast suleti karukindlalt - karu jäi nälga ja murdis inimese maha.

Ka siin samas meie lähedal, kus karu kohtasime, toidab üks maja karusid (nende hulgas ka see, keda kohtasime). Nad ei taha, et karud nende puuvilja-aiast sööksid ja viskavad neile puuvilju aia taha, et nad siis hoopis sealt sööksid.

Statistiliselt saab Põhja-Ameerikas aastas üle 6 inimese surma läbi ämblike ning koerte tõttu veel rohkem inimesi. Seega, ei ole just eriti tõenäoline karule ette jääda aga mina olen ennast oma lugemisega nii ära hirmutanud, et lausa magada on raske ja tahaks juba asustatud kohta kolida. Veel paar päeva tagasi rääkisin, et kuidas ei viitsi linna minna ja tahaks ikka maal olla ja matkata.

Eks ma varsti püüan üle saada sellest karuhirmust. :) Kusjuures, Kõik ütlevad meile, et ooohhh ma tahaks ma karu näha. Ja me siis ikka vastu, et ei, te ei taha karu näha. Ja nemad ikka, et nii tore oleks ju, kuskilt eemalt, teisel pool jõge näiteks. Aga jõgi on musta karu jaoks nagu mis tahes maastik - nad ujuvad lõbu pärast!

No vot, nii palju siis karudest. Täna hängisin siin oma kuudis rahumeeli, kui Rasmus tuli küsima, et kuule, kas ma näen õigesti, et hobused on meil hoovis? Olidki va sindrinahad oma aedikust välja pagenud. Õigemini, on neil siin suur ala kus nad on ja siis täna lasti nad tee peale, kus neil on aias ääres palju muru süüa ja seal on omakorda aed ees. Aga üks hobune on lausa eriti krutskeid täis ja lõhub aia ära - ja nii pidi olema iga kord. Kutsusime siis oma kubjase välja ja hakkasime neid aedikusse tagasi vedama. Rasmus pidi ühte hobust valvama kirsiaias, et ta ei liiguks üles poole ja nagu teada on, siis Rasmus kardab hobuseid nagu mina karusid. :)) Saime nad ilusti oma kohtadele tagasi ja aiale pandi vool sisse. Üldiselt on neil vool väljas aga kui lolluseid hakkavad tegema, pannakse vool sisse.

Ah, ja täna sadas vihma, nii et kell 11 korjasime kõik koos zucchinid kokku, me pesime veel ämbreid ja vedasime komposti. Suhteliselt mõttetu päev sellessuhtes aga väga hea puhkus. Homme see eest alustame kella seitsmest, mis tähendab uneaega juba jupp aega tagasi!! Ja kui ilm on okei, läheme ehk ratsutama ka.

Mõned pildid ka.