Autoavarii, vaba päev ja tormi käes lagunev kuut.

Mul oli eilse päeva kohta mäletamist mööda jube palju kirjutada ja seletada aga õhtused sündmused keerasid kõik pea peale, niisiis on raske meenutada päeva algust. Minu teada alustasime eile hiljem, umbes kella 9 aeg, hommikust vist ei söönud ja alustasime kohe tööga. Oi, nüüd vist läks midagi sassi, sest minu arvates olen ma juba rääkinud basiilikute rohimisest. Eile vist alustasime kohe zucchinide rohimisega hoopis ja päris suur põllujupp oli teha vaja aga meil oli abilisi ka ja see oli päris lihtne ja mõnus tegevus.

Esimest korda oli ka omanik Karl kohal, kes käis ja vaatas meie taimed veel üks haaval üle, et kes kus midagi valesti on teinud, seega eriti mingist tööluusist juttu ei olnud.. Kuna mu päikese põletus oli ja on endiselt siin, siis kandsin pikkade varrukatega kampsunit ja olemine kiskus üpris soojaks. Tegelesime antud ülesandega paar tundi ja peale seda andi käsk hakata neid mingeid veesüüsteemi voolikuid harutama. Kunagised töölised olid need kunagi kuidagi kokku kerinud nii et need olid jubedas konditsioonist ja pool nendest oli hoopis prügi. Pidime neid harutama ja sorteerima ja pikad välja valima, sirgeks tegema ja pikuti laiali vedama, et need siis hiljem põllule installeerida. Tõeliselt tüütu tegevus oli see ja ka omanik Karl ühines meiega seega oli tempo päris korralik peal ja jällegi, tööluusist ei haisugi. Karl meenutab veidi oma venda Füürerit selles osas aga vähemalt ta ei karju meie peale. :)

Kokku töötasime vast peaaegu 6 tundi ja viimane tund oli juba liiast, päike oli kuum ja tempo oli suur. Küll aga saime vahepeal teada, et kolm meie seast saavad minna pealelõunal Karliga USA-sse šoppama. Nimelt, on Ühendriikides ostlemine soodsam, liha ja piimatooted on ikka tunduvalt soodsamad kui siin. Ning kuna farmi jaoks on üpris palju asju vaja siis on tal ilmselgelt mõtekam käia üe piiri. Üks piiripunkt on meist 2 kilomeetri kaugusel ja teine 20 kilomeetri kaugusel.

Lõpuks oli siis nii, et kaasa läksime ainult mina ja Rasmus, ülejäänud kas ei saanud tulla (viisa vm puudumise tõttu) või siis ei tahtnud see päev. Kui aeg kätte jõudis, viidi meid autoga üles mäkke omaniku maja juurde, kus ootasime teda peaaegu tund aega. Viimaks alustasime oma teekonda. Kusjuures, ma veel rääkisin terve aeg, et see Karl on ikka üks tõeliselt imelik inimene. No selles suhtes, et me oleme siin olnud üpris kaua ja eile oli esimene kord kui me teda reaalselt nägime. See tund aega kus me teda ootasime, taidles ta oma auto ümber, no tegelikult koristas seda, et piiril probleeme ei tekiks aga samas ei rääkinud meiega ühtegi sõna, isegi tere ei öelnud.

Omaniku maja

Omaniku iluaed

Olgu, hakkasime kulgema ja tee peal rääkisime isegi juttu, ta rääkis palju ajaloost ja teisest maailmasõjast, okupatsioonidest jne. Siin kandis nad on üpris teadlikud sel teemal. Piiril läks aega umbes pool tundi ja seda ka seetõttu, et piiriametniku arvuti Windows tegi uuendust. Mis on aga huvitav, on see, et nagu on teada, kehtis eestlastele visa waiver program ehk siis, me ei vaja USA-sse sisenemiseks viisat, vaid piisab vaid elektroonilise vormi täitmisest ning 14$ maksmisest ning ongi luba sisenemiseks olemas. Kuna minul on aga vanast ajast kehtiv viisa siis minul seda taotlust polnud vaja teha ning tegime selle vaid Rasmusele. Piiril aga keegi mu viisat näha ei küsinud ja riiki lasti mind visa waiveri all sisse. Veider. Muidugi nad tahtsid ikka veendunud olla, et me USA-sse ei plaani jääda ja kas me ikka teame, et seal me sellist asja nagu siin teha ei tohi.

Edasi sõitsime siis suurde toidupoodi ostlema. Meie varusime endale igasugust jama kokku loomulikult, alates küpsistest lõpetades pepsi ja juustuga. :) Ega muud erilist ei olnudki seal teha, Karl ostis kärutäie toidukraami ja muid majapidamistarbeid ning tulema me hakkasimegi.

Piiril läks seekord eriti kähku, ametnik oli tore ja kõik oli kenasti. Tagasiteel eriti juttu Karliga ei rääkinud ja vist lobisesime tagaistmel omavahel. No ja siit see mürgel siis algas.

Pole õrna aimugi mis juhtus aga järsku olime nagu trumlis, õhk oli haisu, tolmu või millegi tükke ja õhkpadja gaasi täis, kõik rappus ja tunne oli selline, et me ei jäägi seisma. Rasmus karjus inglise keeles, et mis kurat toimub, ja mida kuradit sa teed ja mina lihtsalt karjusin. Terve igavik hiljem (tegelikult võibolla mõned sekundid) lõpetasime pauguga kaljus. Klõps, turvavöö lahti ja jooksuga välja. Sest kes on avariis viibinud, teab, et õhkpadja gaas on üks jubedalt vastik asi, mida eriti sisse hingata ei saa.

Mina kõndisin autost eemale ja kükitasin ilmselt maha, tegin selgeks, et olen elus ja ilmselt terve. Rasmus küsis Karlilt, et mis juhtus ja too vastas, et ei tea, ei mäleta. Maantee oli nelja realine ja sirge ning tee peal midagi ees ei olnud, seega jäi ta ilmselt kas magama või oli tal mingi terviserike ja kaotas hetkeks teadvuse.

Õnne oli meil sel korral tohutult. Õnneks, õnneks sõitsime tol hetkel ülesmäge ja see 20 aastat vana Corolla eriti suurt kiirust ei arendanud. Teed on siin nimelt üles-alla-üles-alla. Õnneks, kaldus auto teelt paremale, mitte vastassuunda. Ja kõige suuremaks õnneks oli see, et see juhtus kivseina kõrval mitte kuristiku, kuhu me oleks kukkunud paar sekundit varem (või hiljem). Enamasti on siin siiski tee ääres kuristikud, eriti sellel pool teed. Nii et põhjust tänulik olla on küllaga.

Rasmusel töötasid refleksid, ta nagu nihutas ennast õnnetuse ajal kehaga keskele, kuna arvas, et me käime üle katuse. Mina püüdsin hoida pead aknast eemal aga väike kolks käis ikka ära. Kokkuvõttes midagi kellelgi viga ei olnud ja kõik on hästi. Juht sai padjaga vastu pead nii et veidi verine otsa eest ja padja gaas kõrvetas tal jala ära päris korralikult, kuna ta kandis veel lühikesi pükse ka.

Tore on see, et absoluutselt kõik autod jäid seisma ja küsisid üle, et kas kõigil on ikka kõik korras, ka rekkad ja mootorraturrid. Viimaks meie Rasmusega saime kahe naisterahvaga koju ära ja Karl jäi puksiiri ja transporti ootama. Tulime koju ja rääkisime teistele loo ära ja läksime peale seda jõe äärde toibuma. Rääkisime seal veel juttu kõrval farmi omadega ja mingi hetk käis Karl ka läbi, tõi Rasmuse telefoni tagasi ja palus põgusalt vabandust ning küsisime endal ka tänase päeva vabaks ja palusime tal see info meie farmerile edasi öelda. Hiljem meile antigi teada, et võtke päev vabaks. :) Niisis, täna me magasime lause kella üheksani... Mingi hetk käisime naaberfarmis külas (kuna Füürer on 4 päeva ära) ja siis läksime linna. Üks kõrvalfarmi poiss sõitis ja no ei olnud tore. Ega ta sõidul midagi otseselt viga ju polnud aga peale eilselt on külaltki kahtlane tunne sees ja iga liigutus ehmatab. Lisaks oli ta autoga sõitnud vaid neli kuud ja ta ei tundunud just eriti kindel oma oskustes. Hädaga saime käidud. Ma ei teagi millal mul see asi normaliseerub ja jälle sõita julgen kellegi teise autos. Praegu on küll selline tunne, et isegi hääletada ei taha. Tahaks hoopis ise autot omada ja sõita. Aga noh, elu läheb edasi ja eks ta viimaks on vaid üks mälestus. Hetkel on veel imelik ja peas ketrab situatsioon kogu aeg erinevate kulminatsioonidega.

Niisiin, täna käisime linnas ja lebotasime niisama. Tööd otsisime (otsisin) ka. Kella kolmest hakkas väljas mingi torm peale - tavaliselt siin muutub ilm kiiresti, 10 minutit on tuul ja torm, siis 2 minutit vihma ja siis paistab päike. praegu on aga juba mingi 8 tundi suur tuul olnud ja palju pole puudu, et meie kuut siit mäest alla veereks. Siin on väljas see mingi "katuse" konstruktsioon vms ja see peksab tuulega ennast vastu putkat. Vahepeal tahab läbi ukse tuppa tulla. Me ootame, et ta ennast puruks kisuks ja ära laguneks, et siis vähemalt rahus magada saaks aga ta ei paista alla andvat. Ainult, uksest väljumine on meil raskendatud, kuna see lihtsalt ei avane enam.

Vot sellised lood siis seekord. Loodame homme normaalset ilma ja tahaks töökohtadelt vastuseid saada, kuna ei taha siin enam kükitada ja sooviks juba põhja poole liikuda.

Kell on saanud taas 11 ja uneaeg on käes. Hommikul alustame kell 7!

On ikka hea tunne olla elus ja terve!