pühapäev, 25. jaanuar 2015

Kuu aega hiljem

Mäletan, et tahtsin nii väga veel enne aasta lõppu seiklustest kirjutada, kuid siis kutsuti mind tööle aasta eelviimasel päeval, mis pidu niigi kiire päev olema. Sellest ajast saati olengi peamiselt töö käinud.

Küll aga tahaksin esmalt rääkida ära ühe seiga üsna aasta lõpust. Küllap mäletate, et meil siin on hullud naabrid, neid röökivad pean siis silmas, mitte kanepit suitsetavat vanatädi ega ülemise korruse peoloomi.. aga just neid röökivaid. Kuna nende titt röögib nagu siga aia vahel hommikust õhtuni (ja ega nad ka ise just eriti vaiksed pole) ja loobib meie seina mingite esemetega siis kirjutasin peakontorisse novembri lõpus kaebekirja. Kirjade järgi peaks meil ju täiskasvanute maja olema (24+). No peale seda tundus isegi, et paariks päevaks tõmbasid veidi hoo maha ja mõtlesin, et olgu, vaatame mis saab. Oli see vist aga 28. või 29. detsembri hommik - pühapäevane päev oli igatahes. Väljas oli ilus ilm ja päike paistis mõnusalt tuppa. Oli ilus hommik. Siis aga hakkas kisamine ja röökimine ja loopimine peale ja no lõpuks ma kaotasin siis ka enesevalitsuse ja virutasin neile korra vastu seina. No ausõna, ma olin nii vihane! Mõtlesin, et kas lähen ukse taha või mis teen. Aga kuna mulle eriti nagu tülitseda ei meeldi mingite pool hullumeelsetega, siis otsustasin, et kirjutan hiljem peakontorisse uue kirja hoopis. Sinnani ma aga ei jõudnudki.

Tegin siis hommikusööki, kui kuulsime koridorist vaidlemist. Ütlesin kohe, et see on raudselt midagi meie kohta. Rasmus veel ei uskunud mind.. Hetk hiljem koputatigi uksele. 

 
Ukse taga seisid naabrimutt, majahaldur ja naabrimuti mees. Tuli välja, et mu novembri lõpus saadetud kiri jõudis hoopis täpselt kuu aega hiljem meie majahaldurile ja too läks kohe asju paika panema. No see naabritädi oli nii püha viha täis, et hirmus hakkas. Ta küll alustas lauset vabandusega, et ta tited röögivad aga lõpuks jõudis oma kisendamisega hoopis selleni, et tegelikult oleme hoopis meie kõiges süüdi ja ta ükskord ta kuulis küll meid rääkimas kell 1 öösel. Seina peksmist seletas aga sellega, et titele meeldib mänguasju peksta vastu seina. Mees tal seisis 3 meetrit eemalt, passis mulle otsa ja naeratas katkematult. Natuke siis vaidlesime, kuni ma ütlesin, et mul pole sellega enam aega tegeleda ja mul telefon on juba mitu korda helisenud ning pean nüüd lõpetama. Majamees Goran ütles, et tuleb minuga homme rääkima.
 
No peale seda jama olin ma veel rohkem närvis, sest no ausalt, mida kurivaimu???? Läksin siis hoopis kohe ise Gorani jutule. Gorani idee seisnes siis selles, et talle ei meeldinud, et ma pöördusin otse peakontori poole, et oleksin pidanud enne rääkima naabritega ja siis temaga ja püüdma asja lahendada majasiseselt. Ehk oli tal õigus aga no mind teades, siis ma kannatan vaikuses senikaua kuni tuleb plahvatus. Ega selliste inimestega pole mul nii kui nii millestki rääkida. Goran siis tõdes, et selle tädiga on alati probleeme olnud ja nad enne olevat teises majas elanud aga siis transferisid siia meie majja ja tädi pidavat ikka samasugune tulehark olema. Jutt aga jäi ka selline, et kui üks piik veel tuleb, eelkõige peale 11, kui öörahu on, et ma siis helistaksin Goranile kohe ja tädile ütles ta, et kui veel mingi jama nendega on, siis nad tõstetakse välja ilmselt.
 
Nad kisavad küll endiselt aga peamiselt vist hoitakse lapsi teises toas, sest vaiksem on küll. Päris 6 tundi järjest ei röögi enam. Ja kuna mu eesmärk pole nüüd lasta neid päris välja tõsta ka, siis pole ma ka kaebamas käinud nende peale rohkem. Kui kisavad, panen muusika käima.

Aastavahetuse veetsime meie juures. Ülejäänud eestlased tulid ka külla ning sõime ja jõime head paremat ja vahetasime muljeid. Ah, ilutulestikuga on siin kehvasti aastavahetusel. Nimelt nagin hästi hästi kaugelt majade tagant ÜHTE roosat plahvatust. Ja mitte ühtegi elavat hinge ei näinud ega kuulnud tänavatel. Selline suur püha siis.

2. jaanuar läksin uuesti tööle ja sinna ma jäin. Ah, ükskord käisime Zoolightsil, oligi vist 1. jaanuari õhtul, lootuses ikkagi need tuled ära näha. Zoolights on loomaias, kus kogu loomaaed on tuledes. Kuna aga valimise külastamiseks Zoolightsi eelviimase päeva siis oli rahvast hulgim ja eriti meeldiv seal masside vahel just polnud.




 
Tööasjadest ja muust räägin järgmises episoodis, sest mul kulub pool aega arvutiga võitlemisele. See saadanas keeldub end laadimast kah nüüd veel takka otsa. See nädal peaksid mul enamasti hommikuvahetused olema, mis tähendab, et äkki ikka jõuan kirjutada muust elust ka lähemalt. Hetkel see arvuti aga lihtsalt ei lae ennast nii et ma lähen teen midagi muud.