esmaspäev, 30. juuni 2014

vaikus

Siin on juba mõnda aega vaikus olnud ja ilmselt on veel veidi aega. Nimelt, saime täna töö pakkimismajas, kus sorteerime kirsse ning esimesed 6h on kirjas ka. Homme on Canada day, mis tähendab vaba päeva ja linnud ka ei lenda. Kuna mul ei ole olnud võimalust oma arvutit laadida juba mitu päeva, siis ma pikemalt ei seleta. Jube ebamugav on telefoniga. Muidu oleme ikka samas piirkonnas ja koik on enamvähem normaalne. :)

neljapäev, 26. juuni 2014

Tüütu päev ja automajandus

Täna oli üks äärmiselt tüütu päev. Nimelt hakkasime hommikul kõik koos rõõmsalt zucchinisid korjama, et saaks kiiresti valmis ning peale seda pidime hakkame kastmissüsteemi vedama, kõik koos, et ikka kiiremini saaks. Tüdrukud läksid siis suhteliselt korjamise alguses juba pakkimismajja neid pakkima ja kokku korjasime neid tund aega, peale mida liikusime põllule kastmissüsteemi paigaldama. Plikad aga pakkisid neid zucchinisid peaaegu kolm tundi. Kaua võib tõsta zucchinisid ühest kastist teise?? Meie samal ajal roomasime vagude vahel ja sättisime torusid. Samal ajal, kui tüüp nimega Dustin (farmi palgaline, poolearuline) vedas lihtsalt torusid vagude vahele, et jumala eest mitte vaeva ei peaks nägema, meie muudkui roomasime ja toimetasime. Selleks ajaks oli juba päike päris kuum ja iga vao lõpus tundsin, et ma enam ei suuda. Esiteks, nädal aega ainult kummardades, küürakil või käpuli päikese käes töötanud, selg hakkab juba väsima sellest. Ning teiseks, päike paistab lagi pähe. Mingit lihtsalt asja, nagu voolikute vedamine pole midagi teha, aga kui sa pead pinges kehaga tundide viisi kuskil roomama siis viskab katuse vähe sassi küll.

Käisingi siis iga vao järel jälle veepudelit täitmas ja ohkisin ja puhkisin. Ja tüdrukud pakkisid ikka zucchinisid. Kui nad siis lõpuks valmis said siis nad jalutasid põllu ääres ja vaatasid mis tegema peab jne. Ühesõnaga munesid ja meid ajas loomulikult tigedaks. Lõpuks peale umbes viit tundi ma loobusin ja tulin kuuti ära. Üsna pea lõpetasid teisedki ja kubjas olevat veel küsinud, et kas ma olen haige, et ma nii palju pause täna teen?? Palju?????? Ma võin ka juurikaid ühest kastist teise tõsta kolm tundi iga jumala päev ja ennast seejuures täiesti hästi tunda. Kurivaim, rooma ise seal põõsas.

Peale seda ma lihtsalt olin pikali kuni õhtuni välja. Vahepeal magasin, vahepeal olin poolärkvel. Pea kergelt valutas ja mingit tahtmist ennast liigutada ei olnud. Õhtul pidin aga natuke toimetama hakkama.

Niisiis, lugu selline, et meie juures siin peatuvad paar päeva ühed tüübid, kes kunagi töötasid siis aga käisid vahepeal reisimas ja nüüd tulid paariks päevaks siia. Tahame nüüd siis osta ära nende auto aga kui keegi juhtumisi arvab, et kanadalastel selleks mõni loogiline ja inimlik süsteem on, siis EI!

Kanadas käivad asjad provintsiti, ehk siis igas provintsin on eraldi nö transpordikeskus (meie mõistes ark), eraldi autojuhiload, eraldi numbrimärgid, eraldi registreerimine ja eraldi kindlustus.

Antud auto on aga hetkel registreeritud Albertas, aga auto ise viibib BC-s ja samuti ka meie. Küll aga tahame me kuu aja pärast Albertasse kolida, seega auto BC-sse registreerimine tähendaks ülevaatust (mille jaoks tuleks juba vähemalt esiklaas ära vahetada), registreerimist ja kindlustamist ning siis kui Albertasse kolime peaksime seal kõik selle protsessi uuesti tegema. Kuiaga auto on juba Albrta auto ja tahame seda lihtsalt seal enda nimele registreerida ja kindlustada on asi lihtsam, aga takistuseks on see, et auto ise asub hetkel BC-s. Mis tähendab. et me peame sõitma seda Albertasse registreerima ja kindlustama!

Algselt öeldi, et me võime sõita see kuu aega nende praeguste omanike registreeringu ja kindlustusega, kui nad sellega nõus on. Aga siis tuli välja, et nii ei saa teha, sest kui midagi juhtub, siis nemad vastutavad. Ei ole mingit volitamist ega midagi. Kindlustus on autole ja isikule, mitte nagu meil, et sõitku kes tahab. Ühesõnaga üks peavaku on sellega ja ma ei saa siiani aru, kuidas ma saan teha selleks paariks päevaks kindlustuse, mil auto pole veel meie nimele registreeritud. Nimelt, registreerimata võib autoga sõita veel 2 nädalat aga mitte ilma kindlistuseta. Ning kindlustust ei saa me siin teha, seda tegemist on Alberta autoga. Ja Alberta kohta ei tule kuskilt välja, et nad lühiajalist kindlustust üldse selles provintsis pakuvad. Õudne kaos on sellega ja keegi midagi ei tea ega millestki aru saa.

Nüüd on siis selline plaan, et homme peame sõitma hommikul Keremeosesse, et teha ära õlivahetus, kuna praegused omanikud arvasid, et milleks ikka autol õli on vaja vahetada ja uhasid 15000km maha!? Lisaks on vaja kindlaks teha, et õlisurvega on kõik ok. Kui see on korras, ostame auto ära ja sõidame koos nende tüüpidega otse Vancouverisse homme, kuna nad peavad ise nagunii sinna minema ja meil on seal kapis ju asjad hoiul. Sinna saame sõidetud nende kuludega, nii et meile üsna okei lahendus. Eks me siis peale seda tuleme siia tagasi õhtuks ja vaatame kas hakkame Banffi sõitma ülehomme või päev peale seda. Mis siis edasi hakkab saama, ei tea. Siia alla lõunasse küll enam tagasi ei tule.

Kuid see selgub kõik homme kui saame kindlaks teha hommikul, et kõik ikka töötab nii kuidas vaja.

Eks ma annan ikka märku, kui teadmata suunas teadmata ajaks kuhugi kaduma hakkame.

Käisin vahepeal burgerit söömas - eile ju oli pitsaõhtu, järelikult täna on burgerite kord. :))

Kell on saanud märkamatult pool 10 ja on vist uneaeg. :D Väljas pole veel pimegi.. aga head ööd. :)

teisipäev, 24. juuni 2014

Tarka juttu ka

Viimane kord rääkisin siin karust ning õnneks pole tervelt kahe päeva jooksul juba ühtegi ekstreemset seika ette tulnud, küll aga, lugesin ma eile tundide kaupa mustkarude kohta. Ilmselt oli see vale otsus, sest nüüd ma ei käi isegi pimedas wc-s enam vaid käin hämaras ära ja vajadusel kannatan hommikuni. :)

Sain siis teada, et 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses leidis aset valdav osa karude rünnakutest inimeste vastu kes pidasid karusid lemmikloomadena, loomaaedades või kasutasid neid esinemistel. (Kui räägin karudest ja nendega seotud juhtumitest, pean silmas Põhja-Ameerikat tervikuna.) 20. sajandi teises pooles aga on olnud rünnakud enamasti matkajate ja telkijate vastu. Põhja-Ameerikas elab kolme liiki karusid: pruunkarud(kelle hulka kuuluvad nt. grislid), mustkarud ja jääkarud. Samuti on ka mustkarudel omaette alaliike.

Alates 2010. aastast on olnud 10 surmaga lõppevat inimese ja karu vahelist konflikti (5 neist mustkarud ja 5 pruunkarud). Viimane juhtum leidis aset selle aasta mais Albertas, naftaväljal, kus töötasid koos 7 inimest, nende seas üks 36-aastane naisterahvas, kes läks ühel hetkel üksi tualetti ning siis ründaski teda karu. Kaastöötajad üritasid küll aidata aga ei saanud asja. Samuti ei olnud neil kaasas näiteks karuspreid, mis oleks ilmselt kasuks tulnud. Tulirelvad on kahjuks tööpostil keelatud, kuid ilmselt võiksid need siiski teatud juhtudel (asustamata kohtades) lubatud olla. Selle loo juures on muidugi häiriv fakt, et rünnak olevat kestnud lausa tund aega ja selle aja jooksul ei suutnud 6 inimest karu alistada. Viimaste aastate juhtumite hulgas on olnud näiteks ka olukorrad, kus mees ja naine olid järve ääres puhkamas (seda korda Alaskal) ning jalutasid tagasi oma onni/treileri poole, kui mustkaru ründas meesterahvast. Naine jõudis onni põgenedas ja pääses. Samuti on olnud juhtumeid, kus karu rebib inimese öösel telgist välja või siseneb lausa majja jaläheb magamistuppa ning leiab sealt endale ohvri. Samuti on olnud juhtum, kus karu läheb läbi treileri ukse ja murrab maha inimese. Varasematest aastates veel näiteks on ohvriteks tulnud lapsi, kes oma oma koduõues mänginud või siis üks 12-aastane tüdruk oli parajasti jooksmas, kui karuteda ründas.

Karu rünnakud võivad olla tingitud nii ohust, kui ka olla röövrünnakut. Ohtu tunneb karu siis, kui ta on kas koos kutsikatega või ehmub söömise ajal. Näiteks karu sööb prügikastist või järve ääres kala või mida iganes muud ja inimene satub talle peale ning karu ehmub. Seejärel karu ründab ohu tõttu. Harvematel juhtudel on tegemist röövrünnakuga, kas siis tingitud näljast või lihtsalt mingist tungist tappa, ma ei tea. Röövrünnak on röövrünnak. Samuti on pruunkarud oma kutsikate suhtes kaitsvamad kui mustkarud. Kui kohtad pruunkaru kutsikatega, siis ei ole enam suurt midagi teha. Mustkarud on selles osas leebemad.

Paar arulage juhtumit on muidugi olnud ka sellist, kus inimesed püüavad loomaaias jääkaru puuri ronida... selle kohta nagu ei oskagi kosta kohe midagi.

Üldiselt on siiski enamasti inimesed ise antud olukorra põhjustanud. Karusid tekib järjest rohkem, samuti on osades osariikides küttimine keelatud (miks, ei tea). Küll on aga karud harjunud järjest rohkem inimeste keskel elama, kuid seda ei ole teinud inimesed. Ei kasutata karukindlaid prügikaste ja söödetakse karusid. Mida rohkem neile söök kättesaadavaks tehakse seda rohkem nad inimeste toidust sõltuvad ja ise jahil enam ei käi. Näiteks oli üks karu, kes sõltus täielikult ühest prügikastist ja üks see prügikast suleti karukindlalt - karu jäi nälga ja murdis inimese maha.

Ka siin samas meie lähedal, kus karu kohtasime, toidab üks maja karusid (nende hulgas ka see, keda kohtasime). Nad ei taha, et karud nende puuvilja-aiast sööksid ja viskavad neile puuvilju aia taha, et nad siis hoopis sealt sööksid.

Statistiliselt saab Põhja-Ameerikas aastas üle 6 inimese surma läbi ämblike ning koerte tõttu veel rohkem inimesi. Seega, ei ole just eriti tõenäoline karule ette jääda aga mina olen ennast oma lugemisega nii ära hirmutanud, et lausa magada on raske ja tahaks juba asustatud kohta kolida. Veel paar päeva tagasi rääkisin, et kuidas ei viitsi linna minna ja tahaks ikka maal olla ja matkata.

Eks ma varsti püüan üle saada sellest karuhirmust. :) Kusjuures, Kõik ütlevad meile, et ooohhh ma tahaks ma karu näha. Ja me siis ikka vastu, et ei, te ei taha karu näha. Ja nemad ikka, et nii tore oleks ju, kuskilt eemalt, teisel pool jõge näiteks. Aga jõgi on musta karu jaoks nagu mis tahes maastik - nad ujuvad lõbu pärast!

No vot, nii palju siis karudest. Täna hängisin siin oma kuudis rahumeeli, kui Rasmus tuli küsima, et kuule, kas ma näen õigesti, et hobused on meil hoovis? Olidki va sindrinahad oma aedikust välja pagenud. Õigemini, on neil siin suur ala kus nad on ja siis täna lasti nad tee peale, kus neil on aias ääres palju muru süüa ja seal on omakorda aed ees. Aga üks hobune on lausa eriti krutskeid täis ja lõhub aia ära - ja nii pidi olema iga kord. Kutsusime siis oma kubjase välja ja hakkasime neid aedikusse tagasi vedama. Rasmus pidi ühte hobust valvama kirsiaias, et ta ei liiguks üles poole ja nagu teada on, siis Rasmus kardab hobuseid nagu mina karusid. :)) Saime nad ilusti oma kohtadele tagasi ja aiale pandi vool sisse. Üldiselt on neil vool väljas aga kui lolluseid hakkavad tegema, pannakse vool sisse.

Ah, ja täna sadas vihma, nii et kell 11 korjasime kõik koos zucchinid kokku, me pesime veel ämbreid ja vedasime komposti. Suhteliselt mõttetu päev sellessuhtes aga väga hea puhkus. Homme see eest alustame kella seitsmest, mis tähendab uneaega juba jupp aega tagasi!! Ja kui ilm on okei, läheme ehk ratsutama ka.

Mõned pildid ka.

Vaade ühele poole

Hobuste boss

Vaade teisele poole

Rasmus käis mulle hetk tagasi karu mängimas. Väidetavalt kogemata. Jah, ma vihastasin ennast seaks.




pühapäev, 22. juuni 2014

Vastasseis karuga

Pühapäeva puhul oli täna tõepoolest pühapäev, nimelt tööd jagus vaid lühikeseks ajaks ja kuna olime kiired (mina eriti ei olnud) saime vara valmis. Saime ka täna oma valdusesse ainsa terve auto millega Osoyoosi sõitsime, et natuke tööd vaadata ja niisama aega veeta. Ilm oli täna kuum ja päike küttis nii mis kole aga ega selle vastu pole otseselt midagi. Muidugi peale selle, et osa mu seljast on põlenud ehk siis ville täis nii, et ma ei saa pooli oma pluuse kanda.

Mis seal siis ikka, käisime söömas, poes ja paaris kohas tööd uurimas. Üks lubas helistada, kui homme näiteks keegi lahkuma peaks ja koht vabanema ja mõne kontakti jätsime/võtsime veel.

Üldiselt oli päris mõnus rahulik päev.. aga aga aga siis.. Olime siin enda kandis ja otsustasime, et läheme jalutame farmi Forbidden Fruits, lihtsalt selle pärast, et nende silt on meie tee peal ja olla räägitud, et seal pidi ilus vaade ja muu selline olema. Tee peale jäid veel mõned veinikohad, viinamarjaistandused ja puuviljafarmid. Ütlesin veel Rasmusele, et siin võib loomi kohata!

Kohtasimegi õige pea ühte hirvekest kes meie lähenedes mäkke turnis koheselt (pilt on ka aga see Rasmuse telefonis ja ta magab). Ennist linnast koju sõites kalpsasid ka tee ääres kitsekesed. Need ju igavesti toredad loomad. Jalutasime aga edasi ja jõudsime juba ka Forbidden Fruitsini ja nii muu seas jalutasime ka sealt veel edasi. Täna on mõnus soe õhtu, nii et tore oli jalutada vaatega jõele ja mägedele. Mingi moment kuulsime ka kõva püssipauku kuskilt kaugelt aga eriti ei pööranud tähelepanu sellele. See tähendab, Rasmus ei pööranud. :))

Jalutasime mööda kirsiaedadest ja olime juba peaaegu täiesti tee lõpus kui otsustasime, et mis seal ikka, pikk maa on tagasi ja üles mäge ka, nii et pöörame otsa ringi ja läheme parem tagasi. Olles astunud paar sammu, seal ta seisis, suur MUST KARU. Ee, okei, mis me nüüd teeme?

Hakkasime kõndima jälle teisele poole, sinna nö tee lõpu poole kuna karu poole ju ikka ei kõnniks ja alustasime väga kõva häälega rääkimist, kuna see oli ainus asi mida teadsime, et teha tuleb. Karu oli täpselt kurvi peal tema nägemise hetkel ning lootsime, et ta ei märka meid ja kõndisime reipal sammul tagasi (aga mitte joostes, joosta ei tohi) ja mõtlesime, et mida me teeme ja kuhu läheme.

Karu jäi lõpuks nuka taha ja meile ei järgnenud aga no mis te arvate, et siin maal on mõni teine kodutee valik ka või? Tagasi ei julgenud minna ja edasi ei saanud - päris kehva seis. Tee lõpus oli veel üks viimane maja kus otsustasime koputada ja nõu küsida, et kas on ikka võimalik, et siin sellel teel karu on?? Kuna ühel pool on mägi, mis läheb maanteele ja teisel pool jõgi.

Esmalt hakkasid ukse taga lõugama kaks musta värvi koera ja ma mõtlesin, et kui see karu mind maha ei löönud, siis teevad seda koerad, sest nad surusid ennast sellest uksest läbi. Aga need olid tegelikult hoopis sõbralikud jahikoera. :)

Siis tulid majast välja ka mees ja naine, ütlesin, et me nägime karu ja ei julgenud tagasi minna ning tahtsime küsida nõu igaks juhuks. Ei läinud sekunditi, kui mehel oli juba jahipüss käes. Enne seda maja nägime tegelikult maas ka suuri padrunikestasid ja ei tundunud igal juhul ohutu seal koos karuga edas kõndida.

Hea oli, et küsima läksime. Räägiti siis, et liiguvad jah seal karud. Ema ja poeg ja üks suur isane aga neid polevat viimased 10 päeva nähtud. See naine lausa kallistas mind kuna mul vist olid närvid veidi läbi. :)) Ütles, et enamus Kanadalased pole oma elus karu näinud!

Peremees aga tõi meid autoga koju tagasi, sest see ei oleks olnud ohutu jalutuskäik. Tuli välja, et karud käivad naabri puuvilju söömas ja siis see naaber viskab karudele vilju tee peale, et nad puu otsast ei sööks, mis ei ole nagu ka maailma parim lahendus, sest karud harjuvad ära selle söögiga.

Kui ma Eestis olin siis lugesin kunagi internetist igasuguste loomade kohta, et mida teha kui neid metsas kohata. Mäletasin, et pruunkaru kohta oli kirjas, et pead ennast maha pikali viskama ja hästi lapikuks tegema, et siis karu ehk nüpeldab sind käpaga veidi aga muidu pole hullu. Ega mina siis Kanadasse tulles ei mõelnud eriti pingsalt, et siin hoopis muud karud on, kellega tuleb teisiti käituda. Õnneks me Rasmusega eile rääkisime sel teemal, kuna ta luges Minu Kanada raamatust miskit karude kohta ja kordasime üle kuidagi, et peab ennast tegema suureks ja kõva häält.

Olin varem kuulnud, et siin olla teisel pool jõge karusid nähtud aga täna mustkarude kohta lugedes sain teada, et nad on ülihead ujujad ja teevad seda suisa lõbu pärast. :) Enam ei julge ma seda va kemmergut ka külastada siin pimedal ajal..

Lisaks on mustkarudel umbes 7 korda parem haistmine, kui koertel, ehk siis see karu teadis väga hästi, et me seal kõnnime. Lisaks oli ta ju suhteliselt järsku meie selja taga, seega pidi ta kuskilt pöösast välja ronima ja meile järgnema. Huuh, hea, et veel hiljem tagasi ei pööranud.

Et siis sellel nädalal juba teine ekstreemne seik. Ei jõua oodata, mis algaval nädalal ees ootab. :)

Väike illustreeriv pilt ka - kuna teda mul ei olnud tõepoolest aega pildistada.


reede, 20. juuni 2014

Autoavarii, vaba päev ja tormi käes lagunev kuut.

Mul oli eilse päeva kohta mäletamist mööda jube palju kirjutada ja seletada aga õhtused sündmused keerasid kõik pea peale, niisiis on raske meenutada päeva algust. Minu teada alustasime eile hiljem, umbes kella 9 aeg, hommikust vist ei söönud ja alustasime kohe tööga. Oi, nüüd vist läks midagi sassi, sest minu arvates olen ma juba rääkinud basiilikute rohimisest. Eile vist alustasime kohe zucchinide rohimisega hoopis ja päris suur põllujupp oli teha vaja aga meil oli abilisi ka ja see oli päris lihtne ja mõnus tegevus.

Esimest korda oli ka omanik Karl kohal, kes käis ja vaatas meie taimed veel üks haaval üle, et kes kus midagi valesti on teinud, seega eriti mingist tööluusist juttu ei olnud.. Kuna mu päikese põletus oli ja on endiselt siin, siis kandsin pikkade varrukatega kampsunit ja olemine kiskus üpris soojaks. Tegelesime antud ülesandega paar tundi ja peale seda andi käsk hakata neid mingeid veesüüsteemi voolikuid harutama. Kunagised töölised olid need kunagi kuidagi kokku kerinud nii et need olid jubedas konditsioonist ja pool nendest oli hoopis prügi. Pidime neid harutama ja sorteerima ja pikad välja valima, sirgeks tegema ja pikuti laiali vedama, et need siis hiljem põllule installeerida. Tõeliselt tüütu tegevus oli see ja ka omanik Karl ühines meiega seega oli tempo päris korralik peal ja jällegi, tööluusist ei haisugi. Karl meenutab veidi oma venda Füürerit selles osas aga vähemalt ta ei karju meie peale. :)

Kokku töötasime vast peaaegu 6 tundi ja viimane tund oli juba liiast, päike oli kuum ja tempo oli suur. Küll aga saime vahepeal teada, et kolm meie seast saavad minna pealelõunal Karliga USA-sse šoppama. Nimelt, on Ühendriikides ostlemine soodsam, liha ja piimatooted on ikka tunduvalt soodsamad kui siin. Ning kuna farmi jaoks on üpris palju asju vaja siis on tal ilmselgelt mõtekam käia üe piiri. Üks piiripunkt on meist 2 kilomeetri kaugusel ja teine 20 kilomeetri kaugusel.

Lõpuks oli siis nii, et kaasa läksime ainult mina ja Rasmus, ülejäänud kas ei saanud tulla (viisa vm puudumise tõttu) või siis ei tahtnud see päev. Kui aeg kätte jõudis, viidi meid autoga üles mäkke omaniku maja juurde, kus ootasime teda peaaegu tund aega. Viimaks alustasime oma teekonda. Kusjuures, ma veel rääkisin terve aeg, et see Karl on ikka üks tõeliselt imelik inimene. No selles suhtes, et me oleme siin olnud üpris kaua ja eile oli esimene kord kui me teda reaalselt nägime. See tund aega kus me teda ootasime, taidles ta oma auto ümber, no tegelikult koristas seda, et piiril probleeme ei tekiks aga samas ei rääkinud meiega ühtegi sõna, isegi tere ei öelnud.

Omaniku maja
Omaniku iluaed

Olgu, hakkasime kulgema ja tee peal rääkisime isegi juttu, ta rääkis palju ajaloost ja teisest maailmasõjast, okupatsioonidest jne. Siin kandis nad on üpris teadlikud sel teemal. Piiril läks aega umbes pool tundi ja seda ka seetõttu, et piiriametniku arvuti Windows tegi uuendust. Mis on aga huvitav, on see, et nagu on teada, kehtis eestlastele visa waiver program ehk siis, me ei vaja USA-sse sisenemiseks viisat, vaid piisab vaid elektroonilise vormi täitmisest ning 14$ maksmisest ning ongi luba sisenemiseks olemas. Kuna minul on aga vanast ajast kehtiv viisa siis minul seda taotlust polnud vaja teha ning tegime selle vaid Rasmusele. Piiril aga keegi mu viisat näha ei küsinud ja riiki lasti mind visa waiveri all sisse. Veider. Muidugi nad tahtsid ikka veendunud olla, et me USA-sse ei plaani jääda ja kas me ikka teame, et seal me sellist asja nagu siin teha ei tohi.



Edasi sõitsime siis suurde toidupoodi ostlema. Meie varusime endale igasugust jama kokku loomulikult, alates küpsistest lõpetades pepsi ja juustuga. :) Ega muud erilist ei olnudki seal teha, Karl ostis kärutäie toidukraami ja muid majapidamistarbeid ning tulema me hakkasimegi.

Piiril läks seekord eriti kähku, ametnik oli tore ja kõik oli kenasti. Tagasiteel eriti juttu Karliga ei rääkinud ja vist lobisesime tagaistmel omavahel. No ja siit see mürgel siis algas.

Pole õrna aimugi mis juhtus aga järsku olime nagu trumlis, õhk oli haisu, tolmu või millegi tükke ja õhkpadja gaasi täis, kõik rappus ja tunne oli selline, et me ei jäägi seisma. Rasmus karjus inglise keeles, et mis kurat toimub, ja mida kuradit sa teed ja mina lihtsalt karjusin. Terve igavik hiljem (tegelikult võibolla mõned sekundid) lõpetasime pauguga kaljus. Klõps, turvavöö lahti ja jooksuga välja. Sest kes on avariis viibinud, teab, et õhkpadja gaas on üks jubedalt vastik asi, mida eriti sisse hingata ei saa.

Mina kõndisin autost eemale ja kükitasin ilmselt maha, tegin selgeks, et olen elus ja ilmselt terve. Rasmus küsis Karlilt, et mis juhtus ja too vastas, et ei tea, ei mäleta. Maantee oli nelja realine ja sirge ning tee peal midagi ees ei olnud, seega jäi ta ilmselt kas magama või oli tal mingi terviserike ja kaotas hetkeks teadvuse.

Õnne oli meil sel korral tohutult. Õnneks, õnneks sõitsime tol hetkel ülesmäge ja see 20 aastat vana Corolla eriti suurt kiirust ei arendanud. Teed on siin nimelt üles-alla-üles-alla. Õnneks, kaldus auto teelt paremale, mitte vastassuunda. Ja kõige suuremaks õnneks oli see, et see juhtus kivseina kõrval mitte kuristiku, kuhu me oleks kukkunud paar sekundit varem (või hiljem). Enamasti on siin siiski tee ääres kuristikud, eriti sellel pool teed. Nii et põhjust tänulik olla on küllaga.

Rasmusel töötasid refleksid, ta nagu nihutas ennast õnnetuse ajal kehaga keskele, kuna arvas, et me käime üle katuse. Mina püüdsin hoida pead aknast eemal aga väike kolks käis ikka ära. Kokkuvõttes midagi kellelgi viga ei olnud ja kõik on hästi. Juht sai padjaga vastu pead nii et veidi verine otsa eest ja padja gaas kõrvetas tal jala ära päris korralikult, kuna ta kandis veel lühikesi pükse ka.

Tore on see, et absoluutselt kõik autod jäid seisma ja küsisid üle, et kas kõigil on ikka kõik korras, ka rekkad ja mootorraturrid. Viimaks meie Rasmusega saime kahe naisterahvaga koju ära ja Karl jäi puksiiri ja transporti ootama. Tulime koju ja rääkisime teistele loo ära ja läksime peale seda jõe äärde toibuma. Rääkisime seal veel juttu kõrval farmi omadega ja mingi hetk käis Karl ka läbi, tõi Rasmuse telefoni tagasi ja palus põgusalt vabandust ning küsisime endal ka tänase päeva vabaks ja palusime tal see info meie farmerile edasi öelda. Hiljem meile antigi teada, et võtke päev vabaks. :) Niisis, täna me magasime lause kella üheksani... Mingi hetk käisime naaberfarmis külas (kuna Füürer on 4 päeva ära) ja siis läksime linna. Üks kõrvalfarmi poiss sõitis ja no ei olnud tore. Ega ta sõidul midagi otseselt viga ju polnud aga peale eilselt on külaltki kahtlane tunne sees ja iga liigutus ehmatab. Lisaks oli ta autoga sõitnud vaid neli kuud ja ta ei tundunud just eriti kindel oma oskustes. Hädaga saime käidud. Ma ei teagi millal mul see asi normaliseerub ja jälle sõita julgen kellegi teise autos. Praegu on küll selline tunne, et isegi hääletada ei taha. Tahaks hoopis ise autot omada ja sõita. Aga noh, elu läheb edasi ja eks ta viimaks on vaid üks mälestus. Hetkel on veel imelik ja peas ketrab situatsioon kogu aeg erinevate kulminatsioonidega.

Niisiin, täna käisime linnas ja lebotasime niisama. Tööd otsisime (otsisin) ka. Kella kolmest hakkas väljas mingi torm peale - tavaliselt siin muutub ilm kiiresti, 10 minutit on tuul ja torm, siis 2 minutit vihma ja siis paistab päike. praegu on aga juba mingi 8 tundi suur tuul olnud ja palju pole puudu, et meie kuut siit mäest alla veereks. Siin on väljas see mingi "katuse" konstruktsioon vms ja see peksab tuulega ennast vastu putkat. Vahepeal tahab läbi ukse tuppa tulla. Me ootame, et ta ennast puruks kisuks ja ära laguneks, et siis vähemalt rahus magada saaks aga ta ei paista alla andvat. Ainult, uksest väljumine on meil raskendatud, kuna see lihtsalt ei avane enam.

Vot sellised lood siis seekord. Loodame homme normaalset ilma ja tahaks töökohtadelt vastuseid saada, kuna ei taha siin enam kükitada ja sooviks juba põhja poole liikuda.

Kell on saanud taas 11 ja uneaeg on käes. Hommikul alustame kell 7!

On ikka hea tunne olla elus ja terve!

kolmapäev, 18. juuni 2014

Video

Videosid on parem vaadata youtubeist ja panna kvaliteet hd peale (alt paremalt hammasratta pealt)

Kõblik


Suvi tuli

Nagu arvata oligi, siis eile oli taas Fürka juurde tööle minek. Kuna mina olin aga eelneval päeval nii tubli (vaat et Kanada parim kivipildur) siis mul oli lausa valida, kas minna Fürksi juurde kivi loopima või siia samasse zucchinisid korjama. Otsustasin, et lähen hommikul ikkagi zucchinide peale välja. Üpris ebamugav tegevus, pean tunnistama. Põld oli märg ja nii ka minu püksid kuni põlvedeni ja jalanõud ning jaheda tuule käes oli lausa ekstra ebamugav. Korjasime vist 13 ämbrit ja seejärel puhastasime ja pakkisime. Minul, kui kõval kivipilduril oli lausa lubatud peale zucchinisid puhkama minna, samas kui teine tüdruk pidi minema Füüriku juurde pange viskama. Tegelikult olin ma eelmine päev pisut tõbine, seepärast need üüratud boonused.. Kuna aga, me eestlased, pole mingid lahjad sipelgad, siis läksin ikka ka reipal sammul naabertalusse, lootes, et neil on kivid korjatud. Aga kus sa sellega! Jõudsin ikka ka paar ämbrit visata veel enne lõppu.

Seejärel kupatati meid, kui vangilaagri asunikke järgmisele põllule kõplama. Ma arvan, et see kõplus oli üks kõige igavamaid tegevusi üldse ja mu selg hakkas ka kergelt streikima. Tegime ikka natuke tööluusi ka, teised olid nii uimased lihtsalt töökate eestlaste kõrval, et me püüdsime ka vahepeal muneda. 15 minutit enne kella 3 (pidi olema lõpu aeg) viskasime kõblikud nurka ja istusime mõemad maha Rasmusega. Tegelikult, mina lihtsalt ei suutnud enam. Käed olid valusad ja surid ära. Igatahes, läbi ta sai ja läbi ta on.

Õhtul oli meil taas suur pitsaõhtu ja naabrid tulid ka külla. Fürts tuli viskas atv-ga veel kasti õlut ka lauale, ütles, et nautige! Noh, vähemalt ta on helde. Ja tegelikult, neil seal kõrval farmis on märksa paremad tingimused. Töötavad küll kõvasti aga samas saavad midagi vastu ka. Neil on omal dushiruum ja köök ja hästi palju igasuguseid häid sööke. Neil on niisama chillimiseks katusealune diivanitega jne. Nii et nende jaoks võib täitsa väärt olla see töötamine. Meil aga siin on vett läbi laskev lagi - vähemalt meil on nüüd ju see voolik mis vee maha suunab voodi asemel! Ilma ukseta kemmerg, üliräpane farmeri treiler kus me peame oma sööki valmistama jne. Selliste tingimuste eest väga nagu teha ei taha ka midagi.

Mina läksin eile varakult magama, kell ei olnud 11 isegi veel kui juba "tuppa" tulin. Teised pidutsesid veel mõned tunnid ja üsna lärmakas oli, kuna meie putka asub kohe siin väljas istumise koha kõrval.

Mul ei olnud vähimatki aimu mis kell täna alustatakse aga õnneks ärkasin iseseisvalt kell 8.40 üles ja tuligi välja, et kell 9 alustame. Sõin viilu saia ja kalpsasin põllule. Rohisime basiilikuid ja sibulaid. Pärast panime neile heina, et umbrohi ei kasvaks ja seejärel istutasime suurel hulgal peterselli vist. 5 tundi peaaegu, suts vähem kulus. Küll aga on meile üleöö suvi saabunud ja täna oli esimest korda see kuulus päike väljas, keda ma juba sajandeid oodanud olen. Ilmselt oli ta pisut vihane, sest ta otsustas mind nii ära kõrvetada, et ma ei liigu ka. Valu on selline nagu kaks miljonit kõrvenõgest nüpeldaks turjal. Ma nüüd lihtsalt loodan homseks pilvi, kuna igasugune soojuse käes viibimine teeb põrguvalu. Ja muidugi, ma kõik oma päevituskreemid kinkisin Eestist ära tulles lahkelt ära ja oma elupäästja aftersuni jätsin Vancouverisse, sest raske oli tassida ja päikest ju ei olnud. Seda ka ei tea, millal linna saame, et osta midagi.

Päeval rohkem midagi ei teinudki, ma ju ei saanud valguse käes viibida. Korra jalutasime küll jõe äärde, lootuses jahedat tuult kohata aga võta näpust. Ülejäänud ajal olen oma konkus viibinud ja nüüd sõime õhtust. Õhtusöögiks olid burgerid.. Ei saa öelda, et siin just hästi süüa saaks, peamine komponent on ikka sai. Teised jäid sinna kohutavasse treilerisse hängima, ma pesin nõud ja lippasin oma kuuti tagasi. Väljas on vahepeal jube tuul kerkinud, ehk saadab hommikuks mõned pilved kohale. Ilm muutub siin muidugi ka sekunditega aga praegu lubab küll iga päevaga aina hullemaks minna. Me ikka loodame siit nädala lõpus lesta ka tõmmata aga eks näis.

Homme alustame kell 8 nii et uneaeg!

esmaspäev, 16. juuni 2014

Vancouver - Cawston Osa 2 ja praegune elu-olu

 Niisiis. Olime jõudnud sinna keset ei midagit, ümberringi mäed ja mitte üht hingelist. Olgu, seal oli tegelikult bensiinijaam. Ostsime kaasa paar šokolaadi ja hakkasime soovitatud suunas kõmpima, et jõuda maanteele number 3. No jah, püüdsime siis hääletada pealesõidu juures aga ega kui ühtegi autot ei ole kuhu sa siis hääletad eksole? Proovisime kõndida ka maanteele välja, mis ei ole küll otseselt lubatud aga ega muud varianti ka ei olnud. See oli tulutu tegevus kuna kiirused on suured ja autod ei oleks saanud seal ka eriti peatuda turvaliselt kuna oleksid pidanud ületama maanteele pealesõidurada Niisiis marssisime õige pea üles tagasi ja jäime imele lootma. Viimaks peatus üks naisterahvas koeraga ja saime temaga tunduvalt paremasse kohta. Asustusse, otse bensiinijaama kõrvale kus läheb tee otse meile sobivale maanteele. Sättisime ennast sisse ja viskasime aga pöidla püsti.

Üks väljamaa mees peatus ja ütles, et ta läheb Edmontoni ja ta ei tea ise ka kus see asub. Et vaadaku me ta gpsi pealt kas läheme samas suunas. Kahjuks aga läheb Edmontoni teine maantee ning soovisime talle head teed. Mitte aga üldse pika aja pärast peatus auto kus see vanemad pensionäridest kohalikud. Võtsid meid kohe hea meelega peale kuna sõitsid Keremeosest natuke edasi. Tegelikult meil oli vaja saada Keremeosest veel tükk tükk maad edasi Cawstonisse ja sealt veel oma 20 km edasi. Toredad inimesed olid, rääkisime pikalt juttu elust-olust ja isegi nõukogude okupatsioonist. Rääkisid huvitavatest kohtadest ning tee peal kohtasime karu, peatusime ja saime pilti teha. Tee peal möödusime nende kodust aga kuna maantee oli autodest tühi siis nad otsustasid meid siia farmi ära tuua. Eriti kena neist. Kinkisime neile tänutäheks suure eesti šokolaadi ning farmist said kaasa veel paar zucchinit. Olime kohal!

Alguses oli päris selline võõrastav tunne aga ajapikku läks paremaks. Peale meie olid siin veel kaks prantsuse inimest, üks poiss ja üks tüdruk. Üks prantsusekeelne tüdruk Quebecist ja üks saksa tüdruk. Praeguseks on olukord veidi muutunud kuna prantsuse plika läks eile minema ja nüüdseks on juba uusi asemele tulnud. Tuli samuti üks prantsuse tüdruk ja nüüd veel mingid uued keda ma pole veel kohanud, sest ma istun oma putkas juba mitu tundi ja otsin tööd ja kirjutan blogi.
Igatahes, saabudes tegime endale pitsat ja magama läksime meie mõistes suhteliselt vara. Ega hommikuli äratus ka 6.45 - ja nii uskumatu kui see ka pole siis ei olnud see minu jaoks mingisugune ületamatu asi! Ma olin kell 7.30 täiesti valmis tööd tegema.

Loopisime enamus ajast kurkidele seda samust hobuse väetist, veidi rohisin sibulaid ja natuke puhastasin zucchinisid. Päev oli lihtne ja kell 11.30 oli kõik valmis (minu tavapärane ärkamise aeg kodus). Ülejäänud päeva ei teinud suurt midagi. Mina magasin vahepeal mitu tundi, sest uni oli. Ja õhtul oli ikka uni. :) Hiljem sõime kõik koos õhtust ja taaskord vara magama. Mina tegelikult nii vara ei läinud kuna mul oli vaja netis mingeid asju teha, blogi kirjutada vist.

Täna oli aga teada, et ei tule vist mitte kõige toredam päev. Nimelt, on siin kõrval meie farmi omaniku venna farm ning täna pidime tema juurde tööle minema, et kohtuda tema helperitega jne. Oli teada, et see kõrval farmi omanik (hüüdnimega Füürer) ei ole just mingi lihtne vend. Nimelt, okei.. ma ei saa seda kirjeldada aga me korjasime põldudelt kive 6 tundi. Mitmeid mitmeid tonne kive. Ja kui te vaid oleks seda näinud. Vot see oli julm. Kivide korjamine ise ei ole midagi rasket aga no need kogused.. Meil oli kaks tiimi - üks meie farmeri Coco tiim ja teine Füüreri tiim. Mina ja Rasmus kuulusime Füüreri tiimi. Lugu oli siis selline, et kamp korjab kive ja tema sõidab traktoriga järel. Viskame kopa täis ja tema viib selle siis jälle ära jne. Aga see tmepo mis ta meile peale pani.. muudkui tuututas oma kabiinist, karjus igasuguseid asju, kiiremini! siit! sealt! tehke seda! ärge tehke seda! tehke hoopis seda! see on valesti! gogogogoo jne. Oi jah, ja kui me juba arvasime, päeva lõpuks, et kõik on läbi siis EIIIII, läheme korjame kruusatee pealt ka kivid kokku. No see oli täielik tsirkus. Ma vahepeal istusin ämbri otsas ja mõtlesin, et MIKS MA SEDA TEEN!?!?!?!? Ah ja meil ei olnud ühtegi pausi kuni lõunani. Ehk siis 4 tundi umbes järjest korraliku tempoga loopida kive täis ämbreid, SUURI kive! Ja siis edasi. Lõpuks sai valmis, või õigemini aeg oli juba nii palju üle, et meil lasti minna. Ma südamest loodan, et me ei pea sinna homme tagasi minema, kuna seal on veel kive.

Üleüldiselt, ei ole siin olukord eriti kiita. Tingimused on küllaltki kehvad. Meil sajab vihm tuppa ja peldikul (välikäimlal) puudub uks. Süüa ei saa just kõige paremini ja näiteks ei ole me siiamaani omanikke kohanud. Loodetavasti liigume siit sellel nädalal ära. Vägisi tundub, et siia võetakse helpereid lihtsalt tasuta tööd tegema, võimalikult väikeste kulutustega. Minu arust on see veidi nõme. Mille kirevase päralt ma KUUS tundi KIVE loobin??? Ja nüüd tuli Rasmus ja teatas, et me homme jätkame nende kividega!!! Jeeeeeee

Ja rääkis veel nii palju, et meie farmer oli just rääkinud, et see Füürer ongi 15 aastat siin seda farmi ja orjasid pidanud ja et ta ongi täielik lollakas, ilusti öeldult. :)

Hüva, ma lähen mõneks minutiks välja vaatama mis teised teevad ja "tualetti" peab ka matkama. :))

pühapäev, 15. juuni 2014

Vancouver - Cawston. Osa 1

Kuidas me siia maale siis eile saime? Start oli meil planeeritust poolteist tundi hilisem, kuna linnast välja saamine võttis oodatust kauem aega. Õigemini, linnast välja saime küll peale mitmeid ronge ja busse aga olime sellises kohas kus maanteele pealesõit puudus - seda me muidugi teadsime ette aga oli ka teada, et peame veidi maad tagasi kõndima ning et sealt peaks sobiva koha leidma. Ehk siis, kokkuvõttes me otsisime väga kaua õiget kohta kust kaudu autod maanteele sõidaksid.

Liiklus ei olnud tihe ja natuke võttis aega aga viimaks võttis meid peale üks tore vanem härrasmees kes sai meid viia järgmisse kohta. Mitte väga palju edasi aga palju paremasse kohta. Pani meid auto pealt maha ka heas kohas. Andis veel oma visiitkaardi, et kui hätta peaksime seal kandis jääma siis tal on külalistetuba vaba. Ta ise oli pärit Austraaliast ning naine oli tal Kanadalane. Varem elasid Austraalias aga naisel tuli koduigatsus ja nüüd elavad juba pikka aega siin.

Enne, kui me uues kohas üldse üle tee jõudsime minna ja hääletama hakata, jäi üks tüüp keset teed seisma ja küsis kas me läheme Keremeosi (mul oli silt kaasas). Ta oli sõitmas küllalt lähedale meie sihtkohale nii et olime nõus. Samal ajal aga jooksis eemalt kohale üks vend, kes oli umbes 100m eemal muru peal maganud. Ta küsis, et kas too juht saaks ka tema peale võtta, et ta sõidab Quebeci ja sõidaks meiega nii kaugele itta kui võimalik. Okei. juht oli nõus. Aga aga aga.. See magav vend, tal ei olnud mitte midagi. Tal oli kaasas üks paks tekk mis lohises tal porilombis järel ja ta oli üldse igatpidi kahtlane. Kui me siis autosse olime jõudnud ja vööd kinnitanud selguski tõsiasi, et see hääletaja tüüp on ennast korralikult umbe tõmmanud mingist kangemast kraamist. Noh, ta rääkis juttu mingite olenditega, tegi omaette igasuguseid kahtlaseid žeste ja üldse tundus suhtlevat "teispoolsusega".

Olgu. Vähe sellest, see autojuht oli ka kergelt kahtlase sõidustiiliga - ta muidu oli hea ja tore inimene aga ta sõit oli natuke ebamugav. Lisaks, avastas ta peagi peale sõitma hakkamist, et ta on oma hamba ära kaotanud ja see pani ta istmelt õhku hüppama ja seda va hammast otsima (sõidu ajal loomulikult). Meil muidugi tuli meelde, et tal kukkus jah midagi maha kui ta ennist meie pärast peatus. Sõitsime siis tagasi ja leidsime puuduoleva hamba üles. Sai selle suhu tagasi ja oli väga õnnelik. Rääkis veel, et tal naisel laps sündimas lähipäevil ja jube õudne oleks haiglas titepilte teha ja ilma hambata pildile jääda.

Narkouimas kaasreisija istus aga minu kõrval autos ja hakkas mind iga hetk järjest enam häirima. Lihtsalt ma tundsin kuidas ma pean iga sekund valvel olema. Ta küsis juhilt süüa ja juua ja me lootsime, et ta jääb magama aga ta jätkas rääkimist oma nähtamatute sõpradega. Eks see juht nägi ka, et ma veits ärev olen ja ütles veel, et see kaasreisija on lihtsalt segi ja et küll ta magama jääb. Ei jäänud.

Kuna ta aga vahepeal passis mind äärmiselt ebameeldiva pilguga (tõenäoliselt nägi minu asemel midagi muud), tõmbles oma sõrmedega ja oli lihtsalt ebamugav kaasreisija siis ma lõpuks ei tahtnudki enam seal autos olla ja palusime ennast maha panna HOPE nimelises linnas. Tegelikult oli meie asukoht kaugel millestki linnalaadsest. Avastasime end sõnaotseses mõttes keset ei midagit.

...jätkub

laupäev, 14. juuni 2014

Homme Vancouverist ära!

Täna me reaalselt tegime ka midagi, ehk siis käisime akvaariumis. Sinna oleks pidanud ainult rohkem aega varuma, veetsime seal küll tunde aga ikka läks lõpus kiireks. Kuna kell on jälle liiga palju ja homme tuleb väga pikk päev siis proovin teine kord mõned pildid ka tänasest lisada. Hommikul on suhteliselt vara jälle äratus ja enne lõunat peame juba olema linnast väljas ja hääletama Keremeosi poole. Selleks on aga enne vaja sõita bussiga kesklinna ja siis rongiga linna äärde ning sealt teise bussiga linnast välja maanteele. Kohale tahame jõuda enne pimedat. Seal peaks ka internet olema aga ma ei tea millal me jõuame endast taas märku anda - loodetavasti homme õhtuks. Seniks head teed meile ja ilusat ilma! (hetkel tahab vihmaks kiskuda) :))

Püüan varsti aega leida ja eelnevates kirjetes kirjavead ära parandada! Nagu võib mõista siis hetkel on lihtsalt tempokas aeg - alguse värk. :) Tsau!

neljapäev, 12. juuni 2014

Pildid






Kohalikud


Kodutute tänaval


Gäng
Lennust ka paar pilti. Vaated olid lihtsalt nii ilusad. Värvid ei ole töödeldud.










See kahtlane linnaosa kus täna ööbimist käisime otsimas.


kolmapäev, 11. juuni 2014

Luksus!

Lahkusime siis pealelõunal Chrisi juurest, et sõita bussiga ühte suurde suurde rongijaama kus on mitu platvormi ja mitu rongi, et siis sealt edasi sõita rongiga sinna, kus järgmisena peatuma pidime. No nii kui jõudsime oma platvormile Rasmus veel küsis kahekümnendat korda, et mis selle peatuse nimi on kus me maha peame minema ja mina ütlesin vastu. et 29th avenue, JÄTA see endale ometi meelde. Siis ta veel vaidles natuke, et miks ta peab meelde jätma kui mina tean ju.. Rong oli juba ees ja viimase hetkel astusin sisse, tundsin kuidas uks seljakoti vastu käis ja mõtlesin korraks, et jään vist ukse vahele ning siis avastasin Rasmuse teiselt poolt ust lehvitamas rõõmsalt. (Nüüd hiljem tuli välja, et Rasmus hoopis lükkas mind rongi!) Nimelt tema enam rongi ei jõudnud. Naersin omaette mitu head minutit ikka. Õnneks oli ainult paar peatust sõita nii et õige pea kohtusime oma sihtkohas. Rasmus jõudis muidugi mulle vahepeal veel helistada ja küsida, et mis see peatus siis ka ikka on kus maha tuleb minna?!?!?

Jõudes õigesse jaama, hakkasime otsima siis seda maja kus meie järgmised hostid pidid elama. No mingi pool tundi seiklesime. Kusjuures, see oli ida-vancouveris ja see piirkond oli eriti imelik. Näiteks ei olnud seal ühtegi poodi kust juua osta. Näiteks mingit mini marketit või midagi sellist. Toidupoode ka mitte ühtegi. Ainult hambaravid ja muud veidrad asutused. Inimesi liikus vähe aga need kes liikusid olid ka asiaadid. See oli tõesti imelik paik.

Okei, jõudsime siis kunagi õige majani. Maja oli suht räämas ja kole aga no mis seal ikka. Koputasime, käisime ümber maja jne. Vaikus. Lõpuks katsusin ust ja vaatasin tuppa, hüüdsin kas keegi on kodus aga ikka vaikus. Ja see maja oli seest nii räpane, et jube. Lisaks imbus kuskilt keldrist vänget kanepi aroomi. Me siis tegime kiire otsuse, et läheme minema ja otsime mõne muu koha kus ööd mööda saata.

Jõudes tagasi linna kohtasime veel igasuguseid veidraid inimesi aga sellega hakkame ka juba harjuma vaikselt. No siin tõesti on igasuguseid imeloomi. Näiteks mingi kahtlane mees tuli oma mobiiltelefoniga mulle nina alla ja hakkas iba ajama, et kas ta võib midagi küsida ja kas me otsime midagi jne ja siis järsku keegi tõmbas mind koti paelast nii et ma ehmusin päris kenasti - see tõmbaja oli nimelt üks naine kes ütles, et tulge selle mehe juurest ära. Tänasin viisakalt ja läksime eemale. Sellessuhtes on siin ikka palju häid inimesi kes märkavad enda ümber toimuvat. Oma suurte seljakottidega oleme me ju päris korralikud sihtmärgid.

Leidsime siis interneti, et kirjutada ühele aasia noormehele kes oli mulle nädal tagasi kirja saatnud, et võib meid majutada. Tookord ma vastasin talle, et meil on selleks korraks majutus olemas, kuid kuna me nüüd sellest urkast loobusime siis oli ööbimis kohta vaja. Kirjutasin juba kirja valmis aga enne ära saatmist ütlesin Rasmusele, et vaatame enne netist ühte hostelit mis pidi asuma rannas ja päris lahe olema. Seda tehes leidis Rasmus meile hoopis ühe laheda ööbimiskoha ehk siis Comfort Inni. Selline nagu kuskil ameerika filmides, et nagu eraldi sissekäikudega toad õue poolt. Need on ameerikas üldse väga populaarsed.

Siin on nii mõnus!! Meil on toas kaks suurt voodit, mõlemas neli suurt patja - kaks pehmemat ja kaks kõvemat. Kõikvõimalikud vahendid, šampoonid, palsamid, erladi rätikud igaks otstarbeks, hunnik tasse, hästi palju teed ja kohvi, meil on sooja veega bassein õues ja kuum mullivann (kuhu ma kohe minna plaanin). Siin on tõesti super ja veel ülimõistliku raha eest. Teenindus on samuti suurepärane ja hommikusöök on hinna sees! (seda nimelt raske Vancouveri hotellides leida. Üleüldse asume hetkel põhja-vancouveris nii et huvitav olla uues piirkonnas jälle. Okei, bassein on kella kümneni lahti nii et ma pean lippama. Hiljem räägin veel natuke ja püüan pildid arvutisse saada!

Algus

Oleme nüüdseks paar päeva Kanadas olnud. Siia tulek oli pikk ja väsitav aga kohale me jõudsime. Piiril ja immigratsioonis läks suhteliselt kiiresti ja saime oma tööload kätte. Ametnik ei küsinud midagi, ei kindlustust, ei karistusregistri väljavõtet, rahalist seisu jms. Küsis ainult kauaks jääme. Esimese öö olime hotellis ja järgmised kaks ööd olime meie praeguse hosti Chrisi juures. Esmaspäeval ajasime korda oma SIN numbrid mis läks ka väga lihtsalt ja seejärel tegime pangakontod.

Valisime enne eelnevalt internetist otsides omale panga välja (valisime CIBC) ja vaatasime kus enamvähem lähim kontor olla võiks ja hakkasime jalutama. Teel panka sattusime sellisesse huvitavasse rajooni kus polnud mitte ühte ainsat normaalset inimest. Seal oli sadu kodutuid. Järsku me olime nende mingil peatänaval kus neid oli meie ümber kümneid. Siin on nad veidi järgmisel tasemel kui meie kodutud. Lasevad kahekordsete kärudega ringi, mis on täis taarat ja muud head kraami. Hais sellel tänaval oli ka muidugi üpris hurmav. Üritasin pilti ka teha aga ei saanud eriti, ei julgenud lihtsalt kaamerat käes hoida. Ahjaa, ja me kõndisime ju panga poole, sest me ei tahtnud suuri summasid taskus kaasas kanda. Ei tore oli. Jõudsime ikka panka ka lõpuks. Pangaametnik naeris kui meie seiklustest kuulis ja ütles, et mõistab täielikult, et me ei taha sularahaga ringi kõndida. Pangas läks ka kõik kenasti, avasime kontod, saime raha arvele jne.

Mis me siis veel teinud oleme.. ega eriti vaatamisväärsustega ei olegi tutvunud veel. Ah, avastasime õige pea (esimesel õhtul), et me oleme liiga palju asju endaga kaasa võtnud ja me ei jaksa oma seljakotte kanda. :) Niisiis, eile me rentisime omale kapi. On üks selline asjadehoiustamise ettevõte, nad rendivad suuremaid ja väiksemaid ruume hoiustamiseks ja neil on ka kapid samas hoones. Saime omale 11 dollari eest kuus kapi. Maksime ette 4 kuud. Kui tahad varem lepingu lõpetada saad raha tagasi. Seega igati ok lahendus. Ja meil on igal ajal ligipääs oma kapile. Panime sinna kappi tervelt ühe seljakotitäie kraami. :) Eks me siis sügisel tuleme võtame ära oma kraami.

Eile otsustasime siis välja minna, et läheme sõidame seabusiga (ehk siis laev mis veab inimesi) teisele poole, vaatame ringi natuke ja sõidame tagasi ja siis läheme Granville streetile kus on kõikvõimalikud baarid, pubid, klubid jne. Seal kuskil oli koht kus meie hosti sõber töötas ja siis sõime seal ka. Aga enne veel sõitsime kruiisisadamasse, kust seabus väljus, skytrainiga (ehk rong) ja nagu kord ja kohus olin mina oma päevapileti koju unustanud - seega ma sõitsin jänest. Üldiselt siin eriti mingit kontrolli ei ole kuskil ja paljud asjad on aususe peale. Loomulikult just siis kui minu pilet kodus oli, oli rongijaamast väljudes kontroll, ehk siis ametnikud kumminuiadega.. Õnneks samal ajal näitas Chris mulle telefonist mingeid pilte ja ma lihtsalt ignoreerisin neid ametnikke - seekord pääsesin.  Õhtul tulime koju ja siis tuli Chrisile ta sõbranna külla veel keda ta polnud kaua näinud. Istusime veel tunnikese katusel ja rääkisime juttu. Ühesõnaga väga tore õhtu oli. Täna peame siit kohast lahkuma ja läheme järgmiste inimeste juurde ida-Vancouverisse ja oleme vähemalt ühe päeva veel linnas ja homme või ülehomme läheme siis South-Okanagani ühte orgaanilisse farmi.

Ah eile jamasime veel telefoninumbritega ka. See on KOHUTAV siin! Nad on tehnoloogiliselt absoluutselt arenematud. Ei ole nii, et lähed hüppad poodi sisse ja ostad kõnekaardi. Me ikka mitu tundi jamasime eile igasuguste kaartide ja registreerimistega. Lõpuks Rasmus sai endale Rogeri kus ta maksab 35 senti minut konede eest plus siis midagi veel vastuvõetavate kõnede ja sõnumite eest ka. Ja minul on bell kus ma maksan 50senti minut plus koik vastuvoetavad koned ja sonumid. See oli üks igavene jama. Ja me molemad pidime 100 dollarit ettemaksu maksa, sest kui sa maksad 10. 20 või 40 dollarit, siis pead selle summa kuu jooksul ära kasutama. 100 aga kehtib terve aasta.
Okei, meil kisub juba kiireks. Täna plaan Stanley parki minna ja ratastega sõita. Kui oleme reedeni linnas siis ideaalis homme tahaks mäe otsa matkata aga eks näis! Kuna hetkel on nii kiire koguaeg ja palju tegemist siis on blogi ka natuke igav ehk aga ma luban, et asi läheb paremaks. Mul on hästi palju pilte ka aga ka nendega ei jõua ma lihtsalt ajaliselt praegu tegeleda. Peame siit max tunni pärast lahkuma. Aga nädala lõpus saan ehk aega piltidega tegeleda ka. Vaatan kas leian siia praegu paar telefoniga tehtud pilti lisada.

Ps. Meil on nüüd kohalikud numbrid: Kristella: +1 778 838 4493 ja Rasmus: +1 604 6163474.
Eesti numbrid on väljas aga loodame, et kellelgi ei lähe vaja meiega telefoniteel kontakteeruda aga igaks juhuks. Kõige paremini saab kontakti meili teel kuna seda, vähemalt mina, kasutan reisides kõige rohkem.
Hüva, nüüd aitab. Ilus ilm pressib peale!
Katus

Asjade hoiustamine



esmaspäev, 9. juuni 2014

Hommik

Täna ärkasime kell 5. :) Nüüd aga läheme linnapeale asju ajama. Proovime saada SIN numbri kätte. Seejärel vaja telefoninumbrit ja siis saame alles pangakontod avada. Ja eks siis kunagi tuleb ikka pikemat juttu ka. Esimestel päevadel on ikka kiire ennast sisse seada aga tuleb, tuleb!

Hommikusöögi vaade. Telefon peegeldab veits aga muidu on ilus.

pühapäev, 8. juuni 2014

Kohal.


Oleme jõudnud elusalt kohale. Kahjuks ei ole täna võimeline rohkem infot jagama. 25 või 26 või midagi sellist tundi ärkvel olnud ja aju on pausi peal hetkel. Kohe, kui olen välja puhanud jagan rohkem pilte ka. Aga Kanada tundub lahe! Esmamuljest homme pikemalt. :)



Huvitav naabruskond...
Mr. Coffee

Jõuaks juba kohale!

Sõime kõhud ilusti täis.
Nonii, aeg see blogi avada. Pikast päevast üks väike osa on läbi ja suurem alles ees. Mingisugune 12 tundi lendamist veel umbes. Kell 6 peaksime jõudma Vancouverisse, Eesti aja kohaselt siis kell 4 hommikul - arvatavasti oleme selleks ajaks päris küpsed, arvestades, et unetunde on umbes 4. No igatahes, elus ja terved ning tahaks juba rohkem infot Kanada kohta!


Tegin eile kassikesest pilti, kuna nii kahju oli ta maha jätta. Vaeseka ei tea, et kui ta õhtul koju tuleb siis polegi kedagi tervitada. :(