Belize'i bussid on vanad koolibussid, kus istmed on sirge seljatoega. Piletisüsteem käib nii, et istud bussi ja siis millalgi piletimüüja tuleb ja müüb pileti. Kui buss täis on, ei ole hullu - häid lambaid mahub ikka ühte lauta palju. Seisukoht on ka koht, isegi kui sõit kestab 2 tundi. Meie õnneks ikka oleme saanud istekohad. Mingisugust õhukonditsioneeri neis bussides ei ole ja aknad hoitakse pärani. Enne iga väljumist käivad bussist läbi igasugused kaupmehed. Kes müüb puuvilju, kes jääjooki. Mõni müüb ajalehti, mõni pirukaid. Kõike saab! Bussid sõidavad max 110 km/h ja seda kogu aeg. Näiteks on teel väikesed puust sillad (ühesuunalised) ja kui näiteks mõlemast suunast läheneb korraga 100km/h buss ja veoauto siis... Esimesena ületab silla loomulikult see, kes esimesena kohale jõuab. Seal juures püüavad mõlemad sõidukid gaasi lisada, et jumala eest pidurdama ei peaks. Üsna huvitav!
Dangrigasse me otsaga jõudsime ka, üsna kange tagumikuga. Mõte oli, et kui kaugemale ei viitsi sõita, jääme ööseks sinna. Hopkinsisse nimelt läheb buss kaks korda päevas ja me ei tahtnud pimedas jõuda. Dangriga oli aga üks üpris õudne koht ja nii me siis kerge einega piirdusime ja bussijaama tagasi kolistasime. Hopkins enam väga kaugel ei olnud ja umbes 45 minutiline bussisõit viis meid kohale. Nii palju siis veel, et bussipilet Belize Cityst Dangrigasse maksis 10BZ(5US) ja Dangrigast Hopkinsisse 5BZ(2.5US). Bussid on odavad!
 |
| Google pilt aga sellised nad on |
Viimaks hopkinsisse jõudes, asusime otsima öömaja. Koht kuhu olime planeerinud minna, osutus üsna rääbakaks ja sinna me ei jäänud. Käisime ühes külalistemajas elu uurimas ja seal ei olnud kedagi kohal. Võtsin siis end kokku ja helistasin eesti numbrilt nende numbrile, et uurida millal keegi seal on. Tädi seletas ja seletas telefoni otsas, et ta ei tea mis tal vaba on jne. Lõpuks ütlesin, et öelgu ta mulle, millal keegi kohal on, et saaks rääkida. Ma ei saa ju ka miljon eurot/minut toru otsas istuda. Ütles, et 10 minuti pärast jõuab koju. OK. Vahepeal tuli kuskil välja mingi naine, kes ka seal tuba üüris ja näitas meile potentsiaalset vaba tuba. Toa hinnaks oli 70BZ, mis on ikka üsna kirves, niisiis helistasime vahepeal külas olevasse populaarsesse hostelisse, kes teatas, et neil tuba 51BZ, mõeldud-tehtud. Siis aga jõudis koju antud külalistemaja omanik, kes küsis kas tahame tuba jah?!?!?? Selleks ajaks vastasime, et täna tundub, et ei soovi ikka aga mis tal muidu pikemaks ajaks pakkuda on? Kuna tegelikult otsisime kohta kus umbes 2 nädalat olla. Selle peale keeras aga tädi otsa ringi ja sõimas, et mida me üldse käsime tal kohale tulla kui tuba ei taha. ???. Noh, saime sõimata ära ja läksime hostelisse. Hostel oli üsna tore, esimene öö olime väikeses toas kus puudus oma vannituba. Jagatud vannituba oli aga see-eest päris vinge. Järgmised kaks ööd veetsime suures toas oma vannitoaga (mis oli üsna niru ja dushi asemel oli voolik laes).
Ühel õhtul otsustasime minna jõetuurile krokodille otsima. Meiega ühinesid kaks Alaska tüüpi, kes olid üsna omamoodi. No kõik keda me kohtasime, olid natuke naljakad mu arust. Krokodillidega oli nats jama, ja me ei leidnud ühtegi. Tuur toimus pimedas ja meil olid taskulambid, millega siis püüdsime krokside silmi leida. Eelmine õhtu olla nad 18 leidnud! Peale pikka otsimist väsisime lausa ära ja hakkas igav. Siis aga suundusime läbi kitsa tunneli laguuni, kus ootas meid helendav vesi.
Vikipeedia: Bioluminestsents ehk helendamine on organismide võime keemiliste reaktsioonide läbi toota ja kiirata (mittesoojuslikku) valgust. Bioluminestsents on paljudel (suurematel) loomadel võimaldatud sümbiontsete organismide (tavaliselt bakterite) poolt.
Bakteritel toimub bioluminestsents teatud orgaanilise ühendi – lutsiferiini – reageerimisel hapnikuga, mida katalüüsib ensüümlutsiferaas. Enamasti pärineb reaktsioonil vajatav energia ATP-st. Helendamise reaktsioon võib toimuda nii rakusiseselt kui ka -väliselt.
Ma ise ei oska seda lihtsalt paremini seletada aga kõik mis vees liikus, helendas ja sädeles. Kui võtsid käe veest välja siis nagu oleks kukkunud sädelevaid tükke. Umbes nagu Videvikus, kui Edward päikese kätte läheb ja sädelema hakkab. See äratas meid taas üles ja põnev oli tükk aega. Samuti helendasid kõik kalad, kes vees parajasti ujusid. Osad meist käisid isegi ujumas, siis helendasid nemad ka. Kokkuvõttes oli üsna mõnus õhtu!
Järgmisel päeval ootas meid ees Cockscomb Basin and Wildlife Sanctuary, kus ootas meid džunglimatk. Matkaradu on seal tervelt 17, millest meie valisime kõige rohkem soovitatud matka, et Tiger Fern Trail, mis on ühtlasi ka "raskete matkade" nimistus. Väidetavalt oli matkarada ise 2 km aga eks see ronimine oli see, mis ta raskeks tegi.
Rada algas üsna tasasel maal läbi džungli, kus üsna alguses kohtasime suurt ümmargust lindu, kes paistis olevat täis püha viha. Suure all mõtlen ma ikka nii meeter kõrge maapinnast! Edasi hakkas aga vaikselt tõus läbi kivide ja kändude. Naha ja riided võttis ikka läbimärjaks! Viimaks kõrgeimasse punkti jõudes ootas meid suurepärane vaade üle kogu kaitseala ja mõnus tuuleiil. Sealt edasi aga oli veel umbes 15 minutiline teekond koskedeni. Ja see rada oli kõik väga järsult allamäge! Terve see aja olime me üles roninud ja nüüd tagasi alla. Pärast tuli ju tagasi ka tulla koskede juurest. Alla minnes paistis küll see üles tulek võimatu olevat. All aga ootas veid mõnus kosk, mille all saime jahutava supluse teha ja väikese lõuna süüa. Päris vinge! Ka Alaskalased tegid sama matkaraja ja nende liitus ka veel saksa tüdruk meie hostelist.
Tagasi tee oli korralik ronimine, no ma polegi sellised matkarajal varem käinud. Aga kui lõppude lõpuks tagasi sai jõutud, oli hea olla küll. Peale matka läksime jõepeale tuubitama, kus sõit pidi kestma umbes tund aega. Jõgi aga tundub, et oli oodatust madalam ja aeglasem nii et kokku pidime ulpima seal pea 2 tundi! Vahepeal sõitsime karile ja istusime kivide otsas kinni. Rasmus oli ikka eriti tige! Aga väga väga naljakas oli tegelikult. Alaskalased läksid veits hiljem ja neil läks see va kummirõngas katki poole peal nii et üks pidi jões kuni lõpuni kõndima.
Tagasiteel ostsime veel külapoest kaas maiade šokolaadi, mis oli siis käsitööna valminud. Väga maitsev oli aga kahjuks unustasime kaks neist hosteli külmkappi. :( Jama.
Hopkinsis on muidu kilomeetrite viisi imeilusat randa mis oli aga hetkel täis prügi. Meri oli miskipärast toonud ja ära polnud nad seda koristanud. Seetõttu me otsustasime sinna ka mitte liiga kauaks jääda ja lõpuks saigi tehtud otsus, et tuleme tagasi Caye Caulkeri saarele. See on ikka vaieldamatult parim koht siin.
Muidugi nägime teel veel palju palju huvitavat. Kuulsime ja nägime igasuguseid huvitavaid loomi ja inimesi aga eks sellest on nüüdseks juba jupp aega möödas ja ma olen lihtsalt nii hirmus väsinud, et ma ei jaksa enam peaaegu ühtegi sõna kirjutada.
Viimased kolm päeva elasime ühes odavas hotellis, et raha säästa. Täna kolisime siis vähe paremasse kohta, millel oma rand. Kuna üllatus-üllatus, homme on saabumas meile külla ei keegi mu, kui minu emps! Vaene emps on praegu 2 päeva reisinud ja hommikuks lõpuks siis jõuab. Eile juba lendas Londonisses, kus veetis öö ja täna oli tal mingisugune 10 tunnine lend Mehhikosse, kus pidi veel päev otsa passima, et siis ööbussile minna ja Belize Citysse sõita. Oleks saanud lennukiga ka aga veetaksod ei sõida peale pimedat ja siis oleks pidanud ikka homme hommikul tulema.
Oleme juba kõik ettevalmistused saabumiseks ära teinud. Rumm on külmas ja puuviljad valmis.
Kuna ma täna nats haige ja väga väga väsinud, siis lippan nüüd magama. Ehk see nett suudab paar pilti ka üles laadida!
 |
| Vahel inimesed küsivat, et kas džunglirahvas pühib lehega? Pühibki. Peab lihtsalt teadma millisega. See leht on pehmem kui igasugune vetsupaber! (Tugev ka) |
 |
| Potentsiaalselt ilus rand |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar