reede, 12. juuni 2015

Caye Caulker - sukeldumine - Mehhiko - New York

Tere tere üle väga pika aja!

Viimased reisi nädalad olid hirmus kiired ja tegemist täis! Viimati olin oma jutuga seal maal, kus rääkisin, et ema tuleb järgmine päev külla, millele tegelikult järgnes ju veel mitu nädalat puhkust!

Caye Caulkeril jätkasime peamiselt oma igapäevast elu: ujusime, lebasime, sõime, magasime, ujusime, sõime, puhkasime... Kuna ema oli Londonis külma saanud, siis esimesed päevad ta väga aktiivne ei olnud ja peamine tegevuskava oli meil päike ja vesi. Mitte, et saarel üldse peakski keegi aktiivne olema.

Paari päeva pärast aga sai otsustatud, et lähen teen lõpuks PADI Open Water Diveri kursuse, et sukelduda. Esimest (ja seni ainsat) korda proovisin sukeldumist peaaegu, et 10 aastat tagasi Punases meres, kus meelde jäid tuhanded kalad ja värvilised korallid. Sellest ajast saati olen aeg-ajalt mõelnud, et tore oleks ju kursus teha aga pole seda asja kunagi kätte võtnud. Belize'is aga mõtlesin, et kui ma seda nüüd ei tea, siis tont teab millal järgmine võimalus tuleb. Mis saaks olla parem, kui teha ka basseinisukeldumised Kariibi meres?

Esimesel päeval vaatasime ainult videosid, mis kestsid tunde!! Minuga koos oli veel üks inglise paar, kellel oli peale iga osa lõppu vaja paus teha. Peale esimest osa oli tund aega lõunaks (mina käisin kodus ujumas) ja peale teist osa tahtsid ka pausi teha, kus sai 10 minutist 35. Ma olin selleks ajaks päris tige kuna see videote vaatamine oli niigi aega nõudev ja väsitav. Vaadatud nad aga said.

Järgmisel päeval pidime minema sukelduma aga äikesetorm ilmus kusagilt välja ja nii me siis tegime ära vaid varustuse osa. Õppisime tundma kõiki komponente ja varustust iseseisvalt kokku panema/lahti võtma. Seni kaua panime ja võtsime kuni kõigil täiesti selge oli. Ei võtnud just liiga kaua aega. See aga tähendas seda, et edaspidi me ei pidanud varustusega enam ise tegelema ja järgmisel päeval, kui paadis olime, oli meie varustus kenasti valmis pandud. Jäi vaid selga sikutamise rõõm.

Esimene merepäev ei olnud minu jaoks just parim. Nimelt oli mul maailma kõige kehvem mask, mis rikkus kõik ilusa ära. No nii hull ei olnud aga üsna nõme. Mul oli veel peas mingi kiiks ka, et arvasin, et ma pole vee all ilma nina kinni hoidmata võimeline hingama. Ja siis see mask muudkui täitus veega ja ma pidin sellega kogu aeg võitlema. Mille tulemusena ma unustasin oma regulaatorit piisavalt kõvasti kinni hoida ja nii siis oligi mul üks hetk vesi ninas ja suus ja igal pool ja kerge paanika ka valmis. Kõige nõmedam oli see, et püüdsin instruktorile näidata, et ta mind aitaks aga ta ei näinud, kuna ta just sellel ajal näitas meile ülesannet ette (mask vee all ära võtta ja minut aega hingata ja siis mask tagasi) ja no ilma maskita nägemine just eriti terav ei ole. Kui ta siis lõpuks maski tagasi ette sai ja nägi mis mu probleem on siis üritasime seda parandada aga eriti ei õnnestunud ja mul oli juba hirmus ka. Käisin siis korraks instruktoriga pinnal, sättisin maski kõvemini kinni ja rahunesin.

Midagi muidugi ei muutunud, sest maski klamber tuli endiselt kogu aeg lahti ja suurema osa ajast ma võitlesin maskiga. See aga tähendab, et ujuvus läks paigast ja pidin enda positsiooni ka igakord peale maski puhastamist sättima. Tüütu! Esimesel sukeldumisel tegime küll vee all vist ainult harjutusi ja teine sukeldumine oli juba lõbusukeldumine aga mina passisin kogu aeg, et ega instruktor kuhugi kaugele kao, kuna see maski jama oli ikka paha värk küll. Väga ringi ei jõudnudki vaadata.

Iga kord kui taas pinnale jõudsime, oli nii hea ja turvaline olla. Kokku olime esimene päev merel 6 tundi! Lõpuks olime juba kõik väsinud ja üsna jahe hakkas. Teel tagasi sadamasse, nägime raske päeva lõpuks delfiine!

Sellel õhtul vajusin magama kell 9. Järgmisel hommikul olin üsna õnnetu ja närvis ja isegi ei tahtnud eriti minna enam tagasi, kuna kartsin oma maskipaanikat. Eelmisel päeval aga olin küsinud, et kas saan äkki teist maski proovida ja nii siis instruktor meile kõigile uued maskid järgmine päev andiski. Ta muuseas ise ütles ka, et need on täielikud jamad ja ei seisa peas üldse. Uued pidid normaalsemad olema.

Ja no läks nii, et mina nautisin sukeldumist täiel rinnal ja kõigil teistel oli mask nii hirmus, et nad kirusid ja vandusid! Aga ütlesid, et tore, et mul vähemalt kõik hästi on! :)

Mask oli endiselt veidi kehva võitu aga sada korda parem kui see eelmine juust.. Muuseas vahepeal lõi meiega kampa veel üks Belize'is kasvanud tüdruk, kes nüüd küll Ameerikas elab aga parasjagu saarel perel külas oli. Nii et kokku oli meid 4.

Teise päeva pikim sukeldumine oli meil lausa 69 minutit! Aga harjutusi saime ka alguses ikka üks jagu teha.

Tavalisemad harjutused, mida mõlemal päeval kordasime olind näiteks: Maski ära võtmine ja tagasi panemine, regulaatori "ära kaotamine" ja üles otsimine. Maski veega täitmine ja puhastamine jne. Aga lisaks näiteks tegime paarides harjutust, kus ühel sai (mitte päriselt) õhk otsa ja tuli otsida paariliselt varu õhk ja seejärel koos ujuda. Siis näiteks keeras instruktor meil õhu üldse kinni, et saaksime teada, mis tunne on, kui õhk peaks vee all otsa saama. Muidugi avas ta õhu esimese "õhk otsas" märguande peale. Lisaks pidime näiteks vee all kompassiga navigeerima ühe kaupa, mis üllataval kombel oli minu jaoks päris põnev. Ma vist ei olnud kunagi kompassi ideest päris hästi aru saanud. Ma tean küll, et seal ilmakaared ja nooleke jne aga nüüd sain ise katsetada, ja seda vee all. Ühe harjutusena tegime ka sellist asja, et pidime kogu varustuse vee all seljast ära võtma ja tagasi panema. Regulaator jäi muidugi suhu. Selleks ajaks olid aga balloonid üsna tühjad ja tahtsid üles poole kiskuda ning oli tükk tegemist, et end põhjas hoida seega ma väga aru ei saanudki mis ma seal tegin aga kuidagi ma ta seljast ära ja selga sain.

Ühel korral maski harjutust tehes, sülitasin kogemata regulaatori suust välja. Mul mingi värk, et kui tegelen ühe asjaga, siis teise unustan ära. Kuna mul on läätsed silmas siis hoian ilma maskita vee all silmi kinni. Seega polnud mul ei maski ega õhku aga ainus mis mu peas toimus, oli: "oih, kus see nüüd kadus?" Olin selleks ajaks oma veel all "nina lahti" hingamise jamast üle saanud ja kindluse taastanud. Sellest hetkest ka tundsin, et saan hakkama ja oskan probleemidega tegeleda mitte ei ehmata ära esimese asjana.

Kokkuvõttes olid fantastilised päevad ja fantastiline kursus! Sukeldumised toimusid kõik Great Barrier reefi juures, mis oli üsna võimas! Ilm oli meil aga kehva võitu, st tuuline, mis tõttu me plaanitud 18 meetrit ei teinud (kuna ei läinud teisele poole reefi) ja sügavaimaks sügavuseks jäi 9.9 meetrit. Nelja päeva lõppedes olin üsna väsinud, kuna kogu selle sukeldumise vahel tuli ka paks raamat läbi töötada ja igasuguseid teste teha. Lisaks tuli teha eksam. Üldiselt aga, ütlen ma nüüd seda, et kellel võimalik, minge sukelduma! Täiesti edukalt tehtav ka Eestis! Muidugi, basseinitunnid Kariibi (või Punases või kuskil mujal) meres on vingemad kui Kalev SPAs! ;)

Sai nüüd palju sukeldumisteemalist juttu aga see võttis oma alla üsna suure aja ja andis palju emotsioone.

Peale seda kõike tahtis ema mul väga väga snorgeldama minna, seega pidin veel ühe snorgeldamise tuuri ka tegema. Üllataval kombel osutus see aga palju lahedamaks, kui meie esimene snorgeldamine, kus Rasmusega käisime. Kuigi asukoht oli sama. Aga tundub, et ühes punktis (Coral Garden) parkisime seekord kuidagi parema koha peale, sest seal oleks ma võinud veel tunde veeta korallide vahel ujudes. Kui Rasmusega käisime, siis nagu pidime otsima neid korallitutte täiega ja enamasti oli tühi maa, aga olime vist vale koha peal hoopis. Viimane tuur oli meil veel privaatne ka, kuna teisi osalejaid lihtsalt ei olnud see päev (hooajavälised rõõmud).

Minu arust ülejäänud aeg saarel möödus selles tuntud söö-maga-vedele-maga-söö-puhka tempos. Kuna hotellil olid kajakid, siis käisime ka üks päev sellega sõitmas. Nägime pisikesi haisid! Ühel päeval käisime ka viimast korda veel loomade varjupaigas ja juba 31. mail kihutasime paadiga Mehhiko poole. Paat oli kallim kui buss, kuid pidi kiirem olema. Meil muidugi oli mingi venimine piiril (st mitte meil, aga teistel, kes ka paadil olid).

Mehhikosse, Chetumali jõudes sõitsime bussiga Playa del Carmenisse, kus oli plaan veeta kaks ööd ja siis kolmandal päeval saata ema lennujaama bussile ja ise minna Cancuni bussile. Playas plaanisime rentida auto, sest koht ise on turistikas ja jama ning teha pole seal midagi. Oleks, et saaks rannaski käia aga terve kariibi rannik oli miskipärast adru täis, olla olnud viimase kümne aasta suurim adruuputus.

Auto olime Internetis eelnevalt kinni pannud aga kohale jõudes, ei läinud mitte ükski kaart läbi (deposiidiks). Proovisime ära kõik krediitkaardid ja muud kaardid aga ei miskit. Töllakas laua taga ei osanud ka ööd ega mütsi öelda, ainult podises oma ette. Äärmiselt tige olin muidugi oma LHV kaardi peale, mis on siiani igas maailma otsas toiminud ja nüüd kui päriselt vaja oli, ei miskit. Hiljem läksime tagasi Swedbanki deebetkaardiga, mis läks siis ainsama läbi?? Okei, vähemalt saime auto. Ahjaa, internetist olime ka kindlustuse kohe ära ostnud aga siis see junn seal putkas teatas, et kindlustus tuleb osta nende käest ja Interneti oma ei loe. Jälle küsimärk. Õnneks saime neti oma ära tühistada. Auto me lõpuks saime ja sellega sõitsime Tulumi, korralikku padukat sadas aga kohale jõudes läks ilm ilusaks tagasi. Käisime seal nende kuulsate varemete juures, kuna mul Belize'is jäid tähtsad maiade varemed nägemata. Mis oleks muidugi sada korda ägedamad olnud. See Tulumi värk puhas turistikas ju ja ega seal mingit erilist naudingut pole. Ilm oli aga väga mõnus ja hea sidrunipuude lõhn oli õhus. Teel tagasi käisime veel Akumalis, kus pidi miskit lahe rand olema, mille asemel aga olid hoopis mingi muu pinnamood.

Õhtud veetsime juba eelmisest korrast tuttavas Casa Tucan hotellis. Üks õhtu käisime veel kaubanduskeskuses, et saaks mõned vajaminevad asjad soetada. Sealt aga ei saanud kuidagi tagasi (taksod olid röövlid ja need saatsime pikalt). Aa ma ei mäletagi mis põhjusel me autoga ei läinud. Vist viisime parklasse ära ja mõtlesime, et taksoga hea lühike maa. Tagasi siis suurema osa teest vantsisime. Lõpuks natuke enne linna saime takso peale ka. Teisel päeval käisime ka koobastes ujumas, mis oli päris tore. Inimesi oli väga vähe ja enamuse ajast olime ainult meie koopas.

Igatahes, 2. juuni siis läksime kõik oma busside peale, emps lennukasse ja meie Cancuni. Cancunis otsisime üles oma hotelli ja hiljem saime kokku Alfonsoga, kes tõi ära meie kompsud ja käisime veel ka baaris istumas tunnikese, enne kui ta ära pidi minema. Järgmisel päeval sõime hommikust ja pidime sõitma bussijaama, et sealt bussiga lennujaama sõita. Kuna meil kompse palju, plaanisime minna bussikasse taksoga. Tegelt bussijaam oli meist vaid 700 meetrit umbes. Plaan nägi ette, et läheme hotelli ette, või tee äärde ja võtame takso. Välja minnes aga hotelli turva kohe küsis, et kas taksot vaja ja juba kutsus raadiosaatjaga takso. Mõtlesime, et kui hull see asi ikka olla saab, et nii lähedale ju läheme, vaevalt see üle 35 peeso maksab. Taksojuht, vana siga ütles, et 70. Ma muidugi küsisin üle ka alles peale autosse istumist. Korrutas muudkui, et different taxi, different taxi. Ja ütles, et võib meile ametliku hinnakirja tuua. Mingu peeti. Reaalselt 35 peeso eest saab 15-20 minutit linnast välja sõita aga kuna kompsudega inimesi vahel röövitakse, arvestasime max 35. Aga no 70 on puhas vargus. Sõimasime teda siis veits, et pole väga ilus röövida inimesi niimoodi aga noh, mis sa teed. Ise olime lollid, et kohe üle ei küsinud. Mehhikos nad üritavad kümme nahka koorida igal sammul, kogu aeg saad üle. Isegi autoga saime niimoodi üle, et laenutus väljastab auto tühja paagiga, nii et vaevalt tanklasse saad! Pärast püüa sa siis tagasi ka tühjaga tuua. Ei oska ju arvestada palju kulub. Paberil on tal muidugi kirjas, et tühi, 1/4, 1/3,1/2, 3/4 jms, eeldasime siis, et kui üle jääb, siis tagastatakse mingi raha. Arvestasime, et väiksem summa (kuna kuskil oli tegelt kirjas mingi rendifirmalt kütuse ostu jutt jms) aga loomulikult ei saanud me sealt sentigi.

Oeh, siis aga lendasime New Yorki aga sellest ja koju matkamisest ja ebaviisakate eestlaste šokist juba hiljem, kui mul uus energia kirjutamiseks tuleb. Hetkel juba mitmendat päeva Eestis aga ikka väsinud!




























Akumal





















Lionfish







1 kommentaar: