Sõit kestis poolteist tundi mugavas ADO bussis ning Cancuni me jõudsimegi. ADO on nimelt üleriigiline bussifirma, mis sõidab iga päev iga kell igas suunas. Bussid on kaasaegsed ja mugavad. Leboistmete ja WC-ga.
Cancuni bussijaamast võttis meid peale kohalik Alfonso, kelle juures hoiustame oma pagasit järgmised kuu aega. Alfonso leidsime Couchsurfingu kaudu kui küsisin foorumis infot Cancuni pakihoiu kohta. Alfonso kirjutas, et tema juurde võime oma asjad jätte ja nii siis läkski. Peale asjade viimist/pakkimist, läksime meile kesklinna elamist otsima. Käisime mõned kohad läbi ja üsna otsustasime Mayan Hosteli kasuks, milles öö maksis 400 pesot (30 cad). Hostel iseenesest eemalt nägi üsna tore välja, selline pooleldi onn nagu, õlgedest katuse ja seinapragudega aga veits räpane oli kuidagi. Elamine leitud. suundusime Alfonsoga sööma, kus ta tegi meile välja kohaliku toidu. Mina sõin sopast ja Rasmus burritot. Sopas on selline ümmargusel saial igasugune kraam. Kana, sibul, juust, tomat jne. Peale õhtusööki jätsime Alfonsoga hüvasti ja läksime ise ära hostelisse. Aa, kohalikus poes käisime ka. Esmaselt suuremas toidupoes kus müüdi hulganisti igasuguseid pirukaid, mida me siis ka kohe kaasa pidime ostma. Pirukate ostmine käib nii, et võtad tädi käest suure kandiku ja need suured näpitsad ja siis kühveldad oma kandiku täis ja viid selle tädile. Tädi pakib pirukad kotti ja kleebib hinna peale.
Plaan oli ka poest kohalikku õlut kaasa haarata aga selles poes lõpetati õllemüük kell 9. Hostelisse tagasi jõudes kutsus hosteli tädi meid nende ühinema õllejoomisel, kuid kui ütlesime, et müüdi ainult kuni kella 9, siis tegi suured silmad ja ütles, et eieiei ümber nurga on 24/7 pood. Sealt siis saime vajaliku kraami kätte. Nende lääberdajatega me siiski ei ühinenud vaid istusime terrassil ja tegime plaani. Uni oli see päev tavaliselt suurem, seega üsna pea sai pea padjale. Öö läbi käis muidugi igasugune läbu aga sellise väsimuse juures polnud see probleem.
Järgmiseks hommikuks olime otsustanud, et sõidame edasi Playa del Carmenisse. Enne pidime läbi käima veel Alfonso juurest, kuni olime osad asjad maha jätnud. Lisaks otsustasime kaasa võtta ka teise seljakoti, esialgse ühe asemel. Seekord oli peaaegu kogu ta pere kohal - ema, vend ja õde. Kuna kõigil oli vaja kuhugi minna, siis pressiti meid kõiki koos autosse. Rasmus saadeti esiistmele ja mina olin ema, õe ja vennaga taga. Lapsed viidi kuhugi kellegi juurde külla (kus kõik ootasid kenasti, et nende võõrustaja neile värava lahti teeks ja sisse läheks, enne ei sõidetud ära). Kusjuures, seal olid kõik majad äärmiselt turvatud ja suurte väravatega. Piirkond ise oli suht geto. Ka Alfonso ise elab “küladeks” jaotatud elurajoonis kus igal “külal” oma värav ja turvamees. Lisaks on rajooni alguses veel peaturvamees. Peaväravas pannakse kirja autonumber ja küsitakse kuhu lähed. Niisama läbi ei saagi. Ja külaväravas ei saa ka ilma kohaliku elanikuta läbi. Meie saime, kuna mul oli telefonis Alfonso kirjutatud juhised nende nimede ja aadressiga.
Tagasi teemasse, siis peale laste ära viimist viidi ka meid bussijaama, kust istusime Playa del Carmeni bussile ja umbes pooleteise tunni pärast olimegi kohal.
Playa del Carmen on märksa väiksem linn, kus ranna ääres on turistide peatänav ja hotellid. Ka peabussijaam on selle tänava alguses niiet sealt läbi kõndimine oli kohustuslik üsna tihti. Turistitänav on nagu turistitänav ikka. Mööda teed voorivad punased kehad edasi tagasi ja kahel pool igasugused suveniiri putkad ja agarad kaupmehed. Meie eesmärgiks oli omale leida hotell veidi eemal ja otsima me hekkasimegi. Ma ütleks, et me käisime ikka paar tundi ringi ja küsisime igast hotellist mis teele jäi, kuid kõige odavamaks ja ilusamaks osutus üks hotell, mille nime ma ei mäleta. Öö seal maksis 450 pesot ja hotell ise oli hästi armsa dźungli aiaga, iga toa ees võrkkiik ja isegi bassein koos sukeldumise osaga oli. Meie tuba asus teistest eraldi, ma ei oskagi kirjeldada, trepi otsas? Nagu sinna viis järsk trepp, mis lõppes toaga ja toa neli seina olid välisseinad. Väga tore igatahes. Rand oli umbes 2 minuti jalutuskäigu kaugusel aga samas oli täpselt kaks tänavat turistitänavast “sisse” poole, kus polnud enam ühtegi kaupmeest kiusamas. Esimese asjana vist läksimegi minu tungival soovil ujuma, kuna seda hetke olen ma ma juba jupp aega oodanud, eriti Kanadas elades. Veensin ka Rasmuse vette tuleme ja nii me siis seal suplesime. Lained olid üsna suured nii et hüppasime peakaid lainetsse, nagu ennemuistsel aal.
Ülejäänud päeva jalutasime niisama kohalikus getos ja vaatasime millega kohalikud ise ka tegelevad. Käisime Walmartis õhtuks/hommikuks nänni ostmas ja käisime ka kohalike kohas söömas. Söögiks oli 1/2 kana ja 1/4 kana. Mõlemad tulid riisi ja mingi muu kraamiga. Kumbki 60 pesot. Üsna kallis Mehhiko kohta. Kanadaga võrreldes poolmuidu. Õhtu vist veetsime hotelli hoovis google mapsis ja niisama mulisedes. Ma veel käisin õhtul basseinis ujumas ka kuna nii soe oli. Sellel õhtul tegime otsuse Järgmisel õhtul Belize poole teele asuda ning järgmisel hommiku saime oma kompsud ilusti hotelli hoiule jätta ja ise läksime jalutasime linnas ja rannas ning äisime taas kuskil putkas söömas See päev toimus ka mingi Corona pidu rannas, kust me mööda jalutasime. Seal olid ilma naljata tuhanded inimesed! Piletid olid juba keset päeva välja müüdud ja kõikjal käis üks igavene läbu. Õhtu saime õnneks hotelli hoovis veeta, kuni oli aeg Belize bussile minna ja sealt algas juba hoopis uus seiklus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar