Buss Belize Citysse väljus 23.40 ning peale meie oli ka teisi matkaselle bussile minemas. ADO bussid on väga mugavad, kus seljatoe saab päris alla lasta, nii et istme osa liigub vastavalt seljatoele ette poole, mis tähendab, et jalad saab kenasti välja sirutada. Ainus (ja väga suur) miinus nende busside puhul on see, et õhukonditsioneer hoitakse sügavkülmutuse peale. Üritasin ennast igat pidi kuidagi kägarasse sättida, et natukenegi soe oleks aga ei, jääkülm oli. Und erilist ei olnud, seega päris kohe magama ei saanud jääda ja hiljem oli jälle tunne, et kohe-kohe on piir ja peab nagunii üles ärkama. Seega magamata jäigi.
Mida kaugemale jõudsime seda huvitavamaks läks ümbrus. Tee läks kitsaks ja põõsaste sees olid väikesed majad ja hütid. Öösel päris pimedaks väljas ei läinudki, seega tahtsin iga hetk välja vaadata, et äkki näeb midagi põnevat. Terve bussitäis inimesi magas ja hea rahulik oli ning midagi erilist ei toimunud. Ah, ma kirjutasin blogi vahepeal mehhikost siia tulemisest või miskit ja järsku läks süda nii pahaks, et võtsin lausa kilekoti ligi. Ei tea kas loksutas nii hirmsast või oli päevane päike väsitav või miskit muud aga päris paha oli. Kotti õnneks siiski vaja ei läinud ja ühel hetkel jäin ka korraks magama ja paha oleks läks üle.
Niisiis. Mehhiko-Belize piiriületus. Esimeses punktis kus buss peatub, kupatatakse kogu bussitäis välja, kus siis reisijad rivistatakse ühe kuuri ukse ette üles, mis järel hakatakse neid üks haaval/paari kaupa kuuri laskma (ühest otsast sisse, teisest välja) Kuur on passikontroll/altkäemaksu putka. Nimelt küsitakse igalt Mehhikost lahkujalt mingit tasu/maksu. Vahel turistimaksu, vahel lahkumismaksu, vahel mingit muud. Turismimaks on Mehhikos täiesti olemas ja enamasti on see juba lennupileti hinna sisse arvestatud, samas mingisugust lahkumismaksu ei eksisteeri ja igasugune raha küsimine on ebaseaduslik. Üldjuhul turistid siiski mundris relvadega onudele vastu ei hakka ja maksavad oma 300 midagi pesot ära. (24USD vist). On aga ka olnud neid, kes on suutnud ära tõestada, et igasugused maksud on makstud või lihtsalt püüdnud ennast üle piiri vaielda. Meie olime õnneks targad ja võtsime telefonis lahti lennu broneeringu, kus peal on lahter taxes&fees ilusti välja kirjutatud.
Niisiis, kui oli meie kord onni astuda, ütles onu kohe, et “teie peate nüüd maksu maksma”. Me aga olime juba endale algusest saati selgeks teinud, et raha me neile ei maksa ja läksime juba sellise hoiakuga selle onu juurde. Teatasime, et meil on kõik makstud ja näitasime telefoni. Onu ütles kohe, et jaaajaa okei aga järgmine kord tooge mulle paberil tõend. OK. Seekord läks libedalt. Nii et tasub alati selgeks teha, kas igasugused maksud on maksmata või makstud. Siis kupatati kogu seltskond bussi tagasi ja järgmine peatus oli Belize toll, kus tuli kogu oma pagasi kaasa võtta. Passikontrollis küsiti, et kuhu läheme, kus peatume ja kaua oleme. “Kus peatume” oli suvaline hotell, mis enne kaardilt välja vaadatud näiteks. Peale passikontrolli oli üks tädi, kes küsis kas puuvilju, alkoholi ja sigarette veame. Nagu ikka igal piiril. Siin aga polnud mingit skännerit vaid pisteline kontroll. Meil aga oli kaasas 5 purki õlut, sest rasmus oli enne bussile minekut need ostnud aga kuna igal pool võib mingi koguse üle piiri vedada siis selle üle me väga ei juurelnud. Tige tädi teatas, et õlut ei võigi tuua Belize-i. Küsisin talt veel, et miks siis ka ja tundub, et ta väga rõõmus ei olnud meie seaduse rikkumise püüdluse ja miks küsimuse üle aga mind tõesti lihtsalt huvitas. Igatahes, väitis, et and toodavad enda oma. Kotti läbi ei otsitud aga õllest jäime ilma.
Selleks ajaks läks juba väljas valgemaks ka ja aina rohkem võis välja näha, mis ei lasknud mul taaskord magama jääda. Peale Belize piiri muutus loodus kohe ka lopsakamaks ja džungel tihedamaks. Tee äärtes olid väikesed hütid ja silma paistis üpris vaene olemine. Belize-i tulekust olen unistanud juba kaua ja seal samas bussis aknast välja vaadates mõtlesin, et on ikka uskumatu, et siin ma nüüd olengi! Peagi aga ei suutnud ka mina enam luuki lahti hoida ja pidin unele alla vanduma. Uni oli hommikul nii hea, et ärgata oli ikka väga raske. Viimased tund aega (ma arvan) tundsin kuidas raputab jubedalt ja eeldasin, et peame kuskil linna lähedal olema aga uni oli nii suur, et silmi ei suutnud lahti teha. Kohale me aga jõudsime ja ärgata tuli. Vas-tu võttis meid üks räämas bussijaam ja kohalikud belizikad. Esimene šokk oli minu kadunud rahakott. Pisar pidi juba silma tulema, Rasmus käis veel bussis otsimas ja puha. Piiril olime veel arutanud, et kott vedeleb bussi istmel üksi rahakotiga. Lõpuks ikka tuli meeldi, et ma olin selle ise kindlasse kohta ära pannud. No ja seal me siis seisime. Kuhu minna?
Bussijaama ees muidugi pakkusid kohalikud taksosid aga kuna teadsime et veetakso on lühikese jalutuskäigu kaugusel siis loomulikult valisime kõndimise. Kuigi, ühest blogist lugesin, et tasub võtta takso kuna tänavad pidid kahtlased ja ebaturvalised olema. Sellele tahaks natuke vastu vaielda ja pigem just julgustaks jala kõndima, et näha linna. Meie muidugi olime seal pühapäeva hommikul kell 7 nii et tänaval polnud mitte ühte ainsat inimest ja kõik poes ja putkad olid suletud. Samuti ka pangad. Üks paar oli Californiast ja teine kusagilt ida-euroopast. Meie bussist suundusid veel kaks paari veetakso peatusesse seega kõndisime koos.
Belize-i dollareid ei olnud meil mitte ainsatki, kuna me targad võtsime kaasa oma kanada dollarid sulas, arvates, et neid saab ikka kuskil vahetada. Ei saa. Nii et pankade lahti olek poleks midagi muutnud, aga sellest hiljem.
Edasi siis ostsime paadipiletid Caye Caulkeri saarele, mis maksid 58 BZD(29USD) edasi-tagasi/inimene. Edasi-tagasi pilet kehtib 90 päeva ja sellega võib tagasi asemel ka edasi suurele saarele Ambergris Cayele.
Caye Caulker on väike lubjakivi koralli saar mis on 8km pikk ja 1.6km lai. Saare keskel on split, mis jagab saare nö kaheks, sealt kaudu saavad paadid läbi sõita. Caye Caulkeri moto on go slow, ja nii see elu siin käibki. Üldine meeleolu on rahulik ja lõõgastunud, keegi kuhugi ei kiirusta ja kõik on sõbralikud.
Igatahes, kui kohale jõudsime siis leidsime endale ka kohaliku abiga ööbimise. Saime sellise diili, et maksame nädala korraga nii et hind on parem, kuid esimene öö pidime kuskil kanakuudis veetma, sest meie putka, kuhu pidime kolima vabanes alles täna. Kuudis oli meil voodi, riiul ja külmkapp. WC-d saime kasutada väljas eemal (dush oli ka). Palavus oli hirmus nii et õhtuks ikka küsisime omanikult selle va tuuliku ka, et ikka öö üle elada. Me muidugi olime magamata ja matkanud ka. Loomulikult sai ka käidud ujumas ja esimesed kohalikud õlled/kokteilid proovitud hommikusöögiks (meil enda arust oli juba õhtu, kuna olime öö bussis veetnud aga siis tuli välja, et kell oli 11 hoopis). Peale ujumist tegime uinaku, õhtul võtsime kohaliku tädi juurest söögi ja sattusime täpselt päikeseloojangu ajal sööma.
Saare elust, söögist ja tänasest seiklusest, kuidas kaks turisti Belize-i keskpanka külastasid räägin juba homme. Ega kell hakkab juba 10 saama, mis siin on juba uneaeg! Et ikka enne kuuma päikest üles saaks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar