Pakkimine, suusatamine ja 22 päeva Kanadat!

Häid möödunud pühi!

Murjamid said korteri omale! Õigemini saavad 1. maist.

Me siin vaikselt üritame oma varandust maha müüa. Panime oma magamistoa mööbli $700 eest müüki ja tekkis ka üks huviline, kes siis esmalt tingis hinna $600 peale ja siis kui vaatama tuli otsustas, et ta ikka ei taha. Õigemini ta lubas ära võtta ja siis kui kohale tuli oli mingi täielik mühakas. Vingus, et kummutil on vigastus ja et see pole ikka päris see mida ta ootas. Eeee, mida sa siis ootasid, et $700 eest saad vileuue Ethan Alleni komplekti???? See madrats meil ainuüksi on juba $1500!! (Meie muidugi ei maksnud seda hinda) aga jah, ühesõnaga käis siis see onu siin nina püsti ringi kaks tiiru ümber kummuti (nihutas seda nii, et kraapis meile seina sisse augu), kirtsutas nina ja läks minema. head aega isegi ei öelnud! Eile aga käisid juba uued inimesed vaatamas ja otsustasid ära osta, isegi hinda ei tinginud alla. Pool rahast maksid ära ja pool maksavad kui minema viivad.

Teleka ja telekalaua parseldasime ka maha vahepeal (saime $60 rohkem kui maksime). Vaikselt hakkab looma. Kuigi korter on ikka asju täis. :(

Eile oli meile ukse alt (nagu meie majas kombes) tuppa libistatud paber meie välja kolimise kohta. Et peame olema kadunud 30. aprilli lõunaks ja mis kõik vaja pesta ja koristada vaja korteris. Tundub nagu suur töö!

Aah, unustasin rääkida. Teatasin mõned päevad tagasi tööl oma managerile, et lähen töölt ära 30. aprill ja seletasin ära oma viisasituatsiooni. Manager ei olnud midagi kuulnud sellest ja oli pühaviha täis, et kuidas mu eelmine manager sellega ei tegelenud ja miks meie HR sellega ei tegelenud jne. Ta ütles, et ta teeb kõik, et mind aidata ja võttis kohe ühendust meie suurima ülemusega kes siis omakorda kirjutas juba meie HRi, et mis toimub? Kuna mina olin arvestanud, et lähen riigist minema, siis oli seda infot nagu veidi liiga palju ühe päeva kohta. Lubasin asja üle järele mõelda ja kahe päeva pärast teada anda, et mida täpselt mul vaja on viisa jaoks. Nende kahe päeva jooksul sai aga otsustatud, et lähen ikkagi ära. Kas see oli õige või vale otsus, ei tea. Võib-olla proovin tagasi tulla. Oleks ta mulle paar kuud tagasi öelnud, et mul lootust on - ma oleks rõõmust lakke hüpanud. Täna aga, on juba plaanid tehtud. Ja Rasmus tundub, et poleks nagunii saanud viisat taotleda. Kuigi siin on juba elu kujunenud, korter varandust täis kogutud, tööl kiidetakse taevani ja oleks paremat positsiooni pakutud, linnaga hakkan harjuma (kuigi Calgary pole endiselt mu lemmik) ja kõik on justkui paigas aga ajastus läks kuidagi nihu.

No vot, igatahes 30. aprill lahkume Kanadast, mis tähendab, et jäänud on 22 päeva Kanadas mille jooksul tuleb ära teha kõik seni tegemata jäänud asjad ja läbi käia seni käimata kohad. Nädalavahetusel ongi plaanis juba väljasõit 300 km kaugusele rahvusparki.

Oiii jaaa, jälle peaaegu unustasin!! Käisime ju eelmine nädalavahetsu suusatamas! Lõpuks ometi! Suusatamas käisime Sunshine Village'is.

Väljasõit toimus koos teiste eestlaste, Iirise ja Meelisega. Start oli kodust umbes 6.40 hommikul (6.45 pidime olema juba nende maja juures) 5 minutit jäime hiljaks. Edasi hakkasime linnast välja sõitma ja peatusime varustuse rendi kohas, kust sain omale suusad ja püksid. Seal avastasime, et me Rasmusega olime mäepiletid maha unustanud mistõttu tuli tagasi meie juurde sõita. Õnneks oli mäel päev rahulikum kui keset hooaega ja midagi väga sellest hilinemisest ei muutunud.  Hindadest nii palju, et meie saime oma piletid $70/nägu. Ja needki saime Costcost,  kohapealt maksab mingisugune $90-95 vist. Varustuse rent on Calgarys odav (koha peal kallis). Sain suusad, kepid, saapad, püksid $44 koos taxiga, kiivri unustasin nii et selle rentisin juba mäelt ($10).

Mäele saab ainult gondliga ja gondli peale minnes on ainus koht kus tuleb mäepiletit näidata. Edasi suusakeskuses saad juba tõstukitega liikuda nii kuidas süda lustib, ei pea enam kuskil midagi piiksutama. Peab tunnistama, et mul oli ikka alguses hirm naha vahel, kuna suusatamisest on jälle mitu aastat möödas. Ja eks hirmul on suured silmad. Mingi hetk sõitsime tõstukiga kuhugi kõrgele mäetippu, kus pidid head nõlvad olema (võib-olla olid ka?) aga üles jõudes hakkas Rasmus kuhugi suunas sõudma ja mina siis järgnesin talle. Tegemist oli musta nõlvaga. Seda avastasin umbes mõnekümne meetri pärast, kui pidin ennast pikali viskama, et mitte läbi aia kuhugi tundmatusse põrutada. Okei, mägi tundus päris hirmus ja otsustasime, et ainus variant on üle selle nõlva kuidagi kühveldada ja sinisele jõuda. Rasmusel lauaga oli märksa lihtsam, ma ikka pidin pingutama, et püsti seista. Okei, jõudsime sinisele ja mõtlesime, et üritame sealt siis kuidagi alla tagasi jõuda. Olgu öeldud, et lund sadas ja nähtavus oli suht olematu. Mul ei olnud prille ka. Üks hetk mul igatahes läks hoog nii suureks, et ükski pidurdusmanööver ei aidanud ja siis hakkas hirmus, sest ees olid mingid künkad ja aiad ja teisel pool paistis lihtsalt maakera ära lõppevat. Nii ma siis üle pea kukerpalli tegin, suusad-kepid risti. Sain oma esimese korraliku kukkumise. Ma vist ei olegi kunagi nii kukkunud? Mäletan ühte korda, kui olin 8 aastane ja käisin Norras suusatams. Sõitsin mööda mingeid hüpekaid ja kogemata suusatasin ühe suusa lumehunnikusse ja ise lõpetasin kuskil eemal. Aga haiget ei saanud. See kord sain ikka haiget ka. Ja sinine on ka. No lõpuks jõudsime alla ka ikka aga igasugune isu oli kadunud. Üldse, kuidagi terve päev läks aega, et mingisugune tunnetus kätte saada. Kodus järgmine päev alles mõtlesin, et nüüd võiks juba uuesti minna.

Naljalugu ka. Läksime Rasmuse ja Iirisega mingisuguse toreda nõlva peale mis ühtäkki oli ülesmäge. Rasmus oli pühaviha täis. Siin sellest ka väike video. See oli ikka päris naljakas, kuidas me suusakeppidega üritasime ennast edasi vinnata. Mäesuusatamine.

Ostsime täna uue kohvri. Või no, lihtsalt kohvri, sest enne meil selline asi puudus.

Täna postitus oli nüüd küll väga kaootiline, sest vahepeal on nii palju juhtunud aga kui vähegi aega, püüan veidi ülevaatlikumalt kirjutada. Viimasel ajal lihtsalt tundub, et 24 tundi ööpäevas on liiga vähe. :(

Sellega lõpetan. et siis veel tunnike vaba aega nautida, et siis magama minna, et siis homme tööle minna. :)

Tung korterile

Kuna täna oli vaja hommikul tööle minna, siis loomulikult oli magama jäämisega raskusi. Eks pea oli ka igasuguseid mõtteid täis ja kui juba pooleldi magasin, pidin ikka telefonil mitu korda Interneti sisse sülitama, et jälle midagi googeldada.

Eile käisid esimesed inimeset korterit vaatamas. Neile meeldis ja oleksid ära ka võtnud aga kahjuks meie majja kasse ei lubata. Õhtul aga tuli veel kõnesid ja sõnumeid ja tänaseks oli taas peale tööd kolm kohtumist kokku lepitud. Kaks tühistasid täna ära ja üks lubas homme tulla ja kaks käisid täna vaatamas. Esimesed olid mingid murjamid kellel üldse üks tädi helistas ja leppis kokku asjad päeval. Siin vist on üks paar kes aitab oma sõpra vms. Ma arvan nad olid Sri Lankalt, kuigi nad seda nägu eriti ei olnud aga nii nad vist väitsid. See onu oli kohe huvitatud ja ütles, et võtab ära. Andsin talle avalduse kaasa ja kojamehe telefoni numbri. Vahepeal juba helistas järgmine paar kes ka kohe kohali sõitsid ja said ka avalduse kaasa ja juba andsid teada, et tahavad ka. Nüüd siis murjamitel ja sellel paaril võidujooks. Paar tahaks osa meie mööblist ka, mis oleks hea aga murjamitest jälle veits kahju. Sellel onul pidi pere kohale jõudma mais ja tal väga vaja korterit. Aga noh, eks näis. Kes ees see mees.

Tänaseks siis kõik praegu. Ma kirjutaks veel aga meil hakkavad hot dogid valmis saama. :D

Pidu peo otsa!

Heloo seltsimehed!

Seekord alustan lausa eelmisest neljapäevast, kui olin taaskord tööl. Tööpäev ilmselt midagi erilist ei olnud, küll aga mäletan, et olin rampväsinud ja püüdsin õhtul minna ilusti õigel ajal magama aga aju ei suutnud ennast lihtsalt välja lülitada. Eks ma jõudsin ka alles poole 10 aeg koju. Välja tahtsin aga magada seetõttu, et järgnevaks õhtuks oli planeeritud minek kohalikku kantribaari Ranchmans aga muidugi olin ma ka päeval tööl. Juhtus aga nii, et magada ei saanudki ja läksin reedel täiesti uimasena tööle. Ma olin nii väsinud, et süda oli paha ja lõpuks läksingi kella 5 asemel kell 4 töölt koju. Kodus ronisin otsejoones voodisse ja seal sõin ära oma lõuna, mille olin tööle kaasa teinud.

Magasin siis mõnda aega kui juba oligi aeg ärgata, et peole sättida. Iiris lõpetas kell 9 töö, mis järel nad tulid meile ja umbes kell 10 aeg läksime Ranchmani. Positiivne on see, et antud koht asub meist mõne kilomeetri kaugusel ja tegelikult oleme sealt väga palju korda mööda sõitnud aga sisse pole kunagi jõudnud. Alguses, kui uksele lähenesime oli veidi võõras tunne, kuna teised meie ümber tundusid püsikunded olevat, kauboid oma kaabude ja vöödega jne. Esialgu siis oli dokumendikontroll, kus minu dokument skänniti kuhugi masinasse, kus siis tuli mu profiil ette ja samal ajal olime ka kaameras, nii et tegelikult üpris turvaline tunne tekkis. Sisse minnes ei saanud aru kas peab pileti ostma ja mis üldse toimub. Läksingi siis Lati taga oleva neiu juurde ja ütlesin, et me oleme siin esimest korda. Pilet maksis $8 mis oli ka üpris positiivne üllatus. Pileti eest sai riietehoiu ja templi käele.

Esimesed minutid me ei osanudki kuidagi olla õieti aga mõnda aega vaatasime ringi ja leidsime endale siis koha kus istuda. Muide, Ranchmans on eksisteerinud vist juba 43 aastat ja 15 aastal on saanud aasta kantriklubi tiitli. Neil on seal sees nagu muuseum, seintel on pildid tähtsatest rodeo tegelastest ja neil on seal ka sadularuum kus ripuvad lae all erinevad sadulad, mille juures sõitjate pildid ja tutvustused. Minu jaoks väga põnev! Mingi hetk otsustasime Iirisega, et tahame tantsima minna. Nagu te arvata võite, siis kantribaari tants on veidi teistsugune. Nii me siis lollide nägudega seal õõtsusime. Vahepeal tulid professionaalsed tantsijad lavale ja tantsisid line-tantsu, proovisime järele teha aga ei õnnestunud hästi. Üks hetk mingid tüdrukud küsisid, et kas meil on ehk tantsupartnereid vaja, kuna üldiselt tantsitakse seal paaris. Ma ei osanudki kohe midagi vastata, mõtlesin, et kas ta nüüd pakub ennast või mis??? Aga siis hüppasid mingid kaabudega onud kuskilt välja ja üks siis palus mind tantsule. No loomulikult! Okei, ma ütlesin, et ma ei oska seda tantsida ja ta vastas, et pole hullu, ma õpetan! Jessss. Kauboiga kantribaaris tantsu vihtuda! See tants on enamasti keerutamine nii, et naisterahvas lendab ringi ikka päris korralikult. Eemalt lausa hirmus vaadata, et kuidas nad oskavad. Ah ja need onud olid tegelikud tavalised noormehed mitte mingid vanad vuntsidega pässid. No lihtsalt, et asi selge oleks. Ja ausalt, see tants oli niii lahe! Kauboi-onu keerutas mind nii, et mul oli raske järele jõuda vahepeal aga väga-väga-väga lahe oli, ausalt! Ma tegelikult tahaks nende tantsutundidesse minna ja ma arvan, et ma ühel nädalal võtan julguse kokku ja lähen ka. Rasmust ma ilmselt paaritatnsuks nõusse ei räägi aga line-tantsu äkki saan minna ja võib-olla ta on nõus mulle moraalseks toeks tulema (või lihtsalt kohale sõidutama).

Nii, ja edasi.. baaris on ka mehaaniline pull ja no kes see muu läheb pulliga sõitma, kui mitte mina?!?! Okei, see ei olnud mul päris esimene kord. Kunagi aastaid tagasi Rabarockil "sundisid" ka mind sõbrannad pulliga sõitma. Nimelt öeldi meile, et üks meist saab tasuta proovida. Seekord siis aga läksin vabatahtlikult ja maksin selle eest veel ka $10. Algul ma muidugi ei teadnud, et maksmine toimub natuke eemal, laua taga istuva neiu juures kus tuleb allkirjastada ka paberid, et ma vastutan enda eest vms. Dokumenti isegi küsiti! Ja kui ma siis esimese hooga pulli pulditaga oleva kauboi-onu juurde läksin, siis ta seletas, et enne pean maksma ja allkirjastama. Okei, selle aja jooksul juba mingid mehed hakkasid küsima, et NOH LÄHED KA JUBA VÕI??? Eh, okei.. Peab vist minema jah. Maksin oma tasu ja täitsin paberi ja läksin. Jräjekordselt, väga tore oli! Ja ma arvan, see ei jäänud mul viimaseks korraks. Olgu, mul tegelikult on video ka. See, kus ta mingi hetk peatab ja minuga rääkima tuleb, seal ta küsib, et kas ma tahan kiiremini ja kas tahan maha kukkuda.

Üsna pea peale seda läksime vist koju ka. Aa, seda tahtsin ka veel öelda, et seal on selline õue ala, et algus kui õue lähed siis on nagu terrass kus saad niisama olla ja õhku hingata ja siis peale seda terrassi on 5 meetrit ala, kuhu ei tohi jookidega minna ja siis peale seda 5 meetrit on alles see ala kus on suitsetajad. Ehk siis 5 meetrit on täiesti puhas ala kus ei suitsetata ega jooda. Väga huvitav. Ja turvamees/meeskonna liige hoiab silma peal. Üldse seal palju selliseid turvaonusid igal pool. Jällegi, minu arvates hea ja turvaline. Näiteks üks mees oksendas seal õues ja siis ikka kutsuti inimesed, et ära koristaks selle jama. Sama näiteks wc-s. Meil oli naiste wc-s keegi õllepudeli katki teinud ja järgmine kord kui läksin oli ilusti ära koristatud. Oiii, wc-dega veel seoses! Tulen siis tagasi peale esimest külastust ja vaatan, et Rasmusel nägu naeru täis. Käis ka tema meeste wc-s, kus olla mees kes kõige pealt hoiab kraani lahti, et saaksid käsi pesta (seal need nõmedad kraanid kus pead nuppu all hoidma), siis laseb seepi kätele ja kui lõpetad on juba paber valmis, et saaksid käsi kuivatada. Naiste wc-s polnud isegi kätepaberit! Peale rituaali oli tal seal ka valida mitmekümne lõhna vahel, mida siis endale peale lasta. Vot kus teenindus!Päaevasel ajal saab seal baaris muide süüa, neil pidid western toidud olema jne. Reedel näiteks grilliti terrassil siga tasuta ilusa ilma puhul. Said lihtsalt minna ja süüa, TASUTA, ma kordan. Me ei jõudnud kahjuks seekord kuna ma magasin kodus. Aga jah, igati tore.

Ühesõnaga, mulle väga väga meeldis kogu kompott!

Laupäeval magasin lõunani ja õhtul kell 6 juba oligi aeg minna ühe eesti tüdruku juurde õhtusöögile. Seekord oli seal lausa 3 eestlast keda me varem polnud näinud (ja see tüdruk kelle juures õhtusöök oli, polnud üldse kedagi meist varem kohanud). Söök oli hea ja tore oli uusi nägusid näha. Plaan oli vara koju minna, sest ma polnud endiselt ju välja maganud ja pidin pühapäeval tööl olema aga kuidagi läks asi nii, et otsustasime välja minna taaskord. Me käisime veel kodust läbi, et ma saaks riided vahetada ja seejärel läksime ühe eesti paari juurde, kes elavad kesklinnas. Seal sai siis veel oma jagu istutud enne kui kuhugi läksime aga ausalt öeldes, oli selleks ajaks juba kell nii palju kui välja jõudsime, et tundus mõttetu kuhugi sissepääsu maksta, et siis koju minna. Siin nimelt pannakse kell 2 pidu kinni ja kella 1 ajal juba hakkab vaikseks jääma. Lõpuks ikkagi osad läksid kuhugi klubisse ja meie teistega läksime istusime umbes pool tundi kuskil baaris ja läksimegi koju ära. Et noh, erilist mõtet polnud aga samas oli tore vahepeal kümnekesi tänaval jalutada, kõik eestlased! Ma isegi Eestis ei käinud nii paljude eestlastega väljas aga eks kaugel maal on ikka asjad kuidagi teistmoodi ja ehk hoitakse rohkem kokku. 

Pühapäeva ja esmaspäeva veetsin meeldivalt tööl ning täna, teisipäev oli vaba. Tööd ma väga kiruda ei julge enam kuna juba vaatsin, et tunde pannakse vähemaks. Nad nimelt arvavad, et ma olen nii kõvasti töötanud, et jube lausa! Eestlase jaoks on muidugi kõvasti töötamisel teine tähendus kui neil siin. Aga eks siiber on sellegi poolest, hahaha. Tegelikult aga, käisin täna meie kojamehe Gorani juures ja teatasin talle, et me kolime 1. mai välja. Jah, sellised uudised. Küll aga peame me leidma kellegi, kes meie rendilepingu üle võtab, või saama $1000 trahvi! Tegin pildid ja panin netti kuulutuse ja tegelikult käis ka juba esimene vaataja. (Helistas 10 minutit peale kuulutuse üles panemist) ja nad olid ka huvitatud ja võtsid ka juba kontakti kojamehega aga kahjuks neil on kass ja loomad pole siin majas lubatud. Eks me otsi edasi! Seda, kuhu me aga peale 1. maid läheme, on vara küsida. Me ei tea! :) Ja ausalt öeldes, on mul hea meel, et me ei tea. Polegi vaja kogu aeg teada nii palju. Küll aga saab meid ka õige pea eestis näha. Vihjeks nii palju, et juuni kuus. Seniks on aga veel palju seikluseid eest. 

Pilte mul kahjuks see kord lisada pole aga ehk pulli video kompenseerib. Viskan nüüd pitsa ahju ja naudin viimaseid tunde vabast päevast. :) 

Üks matk ja ongi nädal läinud

Järjekordne nädal on linnutiivul mööda vuhisenud. Mida päev edasi, seda kiiremini aeg läheb! Nüüd on juba küll peadselt saabuvad muudatused vaikselt tunda.

Eelmisel laupäeval saabus siis Rasmus tööpostilt üllatuslikult koju. Mina olin küll sellel ajal tööl nagu ikka ja peale tööd plaanisin veel minna eestlaste juurde lapsehoidjaks kuna nad plaanivad ära kolida ja soovisid enne veel välja minna. Lõpuks nad otsustasid siiski koduseks jääda ja minu õhtu sai seega vabaks. Midagi ma selle vaba ajaga siiski peale ei hakanud vaid puhkasin rahulikult kodus. Olin peale tööd üsna väsinud ka ja Rasmus oli ka poolunes.

Küll aga oli mul üle väga väga väga pika aja pühapäev vaba. Ja samuti oli ka Iirise ja Meelise pühapäev vaba, mis tähendas, et oli vaja tekitada mingi väljasõidu plaan. Otsustasime Heart Creek Canyon matkaraja kasuks Canmore's. Tundus, et tuleb lühike jalutuskäik aga reaalselt matkasime ikka paar tundi. Võtsime üsna rahulikult ja mõnusalt ning peab tunnistama, et rada oli päris mõnus. Raja lõpus ootas meid peidetud kosk, mille juures siis istusime ja puhkasime ning jõime teed.

Pildid tulid seekord kahjuks väga kehvad. Avastasin just, et kaamera oli mul mingi veidra pildiformaadi peal ja lisaks paistis päike terve aeg otse kaamerasse. Aga vast ikka paar kaadrit saab kaamera ja telefonide peale kokku.

Peale matka läksime Canmore'i väidetavalt kuulsamaisse Poutini kohta, et sealt söök võtta. Poutin on Kanada (rahvus)roog - friikartulid lisandite, juustu ja kastmega. Ma ise suur kardulase fänn pole aga no kuidas sa siis saad Kanadas olla ilma Poutini söömata. Korra tegelt Vancouveris sõime ka. Igatahes, kuna koht oli ülipopulaarne siis pidime kuskil veerand tundi järjekorras ootama. Lõpuks saime söögid kätte ja läksime lähedal asuva järve ääärde sööma. Kõhud olid tühjad ja söök oli hea. Peale lõunat sõitsime koju tagasi ja õhtul läksime veel Rasmusega veidi poodidesse ja tegime mõned ostud. Peale seda olen igapäevaselt tööl olnud ja olen jätkuvalt. Reedel õhtul tahaks välja minna ja on ka selleks juba väikest viisi plaan olemas. Ilmselt olen küll peale tööd kapsas aga mis seal ikka. Muidu olen varsti nagu mingi kuivik siin, kes kuskil ei käi, Laupäev on õnneks vaba! Esimene laupäev kolme kuu jooksul, ma arvan. Päriselt. Ma ei jõua ära oodata, et laupäev ometi vaba oleks. Laupäeva õhtul ongi juba ühel eestlasel (keda me ei tea ega pole näinud) enda juures väike istumine teha ja kuna hämmastaval kombel on juba väga paljud eestlased mnemas (kelle hulgas ka neid keda me näinud pole) siis mõtlesime, et astume siis ka läbi ja vaatame need tundmatud näod ka ära. Meid on ikka üllatavalt palju siia kogunenud! Pühapäevast olen jälle tööl ja nii see elu siin läheb. Oeh, eks ma teine kord räägin edasi. Mul siin üks viriseb kõrval, turtsub ja poriseb ja nohiseb, et tema ei saa magama minna, sest tekk ja padjad minu käes!

Tegin emale selfisid ka

Laenas mütsi

Virmad

Täna läks jälle tööl nii kiiresti, et väga aega kella vaadata ei olnudki. Kui parajasti sulgemas olin, hakkas Iiris mind telefoniteel pommitama. Kui siis lõpuks vastu võtsin, kuulsin, et lähevad virmalisi otsima, ja et kas ma ka äkki tahan tulla. No milles küss, muidugi ma tahan virmalisi näha! Mul tegelikult juba pool päeva oli telefon piiksunud, et virmaliste oht. Kunagi ammu aastaid tagasi nimelt panin oma meili kuhugi listi, et annaks teada kui virmalised ähvardavad ja tuleb välja, et täna mingi üle(põhja)maailmne virmaliste päev.

Jooksin töölt nii kiiresti koju, kui jalad vähegi võtsid. Iiris ja Meelis juba ootasid mind maja taga.Vahetasin hoo pealt riided ja krabasin omale õuna teele kaasa ning sõit võis alata. Käisime ära ikka päris päris kaugel aga mida ei leidnud, olid virmalised. No tegelikult natuke leidsime ka, aga need olid suht lahjad ja üldse mitte värvilised aga vähemalt nägime. Eile, või õigemini täna öösel oleks olnud hoopis see õige aeg siin pool muna virmalisi kaeda ja ühtteist olla isegi linna lähedal nähtud. Jäime veits hiljaks. Aga see eest oli linnast väljas õhk värske ja mõnus. Me olime ikka tõesti keset mitte midagit. Kuna mingist virmaliste pildistamisest midagi välja ei tulnud siis lisan siia ühe pooluduse pildi tähistaevast. See on ainus ülesvõte mis mul tänasest on. Aga tähti oli palju palju!

Ah ja koju jõudes astusin autost välja ja tegin veel naljagi, et otsin enne võtmed kätte, kui välja lähen et muidu mõni hull hüppab põõsast välja. No võtmed otsin ma alati valmis. Iiris veel itsitas, et näe seal põõsas raudselt on keegi! Kohmerdasin siis veidi seal auto ümber kuna arvasin, et miskit kukkus maha, kui kuulsin, et keegi köhib väga vaevaliselt kuskil autode vahel, nii nagu hakkaks surema või oksendama või ma ei tea. Otsustasin ruttu tuppa joosta. Ma ütlen, see koht lihtsalt on imelik, on! Igatahes, olen ma nüüd valmis magama minema. Head ööd.

Tähtis päev tööl

Täna oli siis see suur päev tööl, kus asepresident külas käis, kuid alustame eilsest. Eile oli ikka päris hull tööpäev, kuna pidime poe ideaalseks saama tänase suure külastuse puhuks - ütleme nii, et õnnestusime üsna hästi. Õhtul jäime meie uue assistant manageri Katie ja asendusmanageri Amandaga kolmekesi, et poele viimane lihv anda. No ma jooksin ennast lausa higiseks, nii palju oli teha lihtsalt. Lisaks oli meie müük mitte ainult üle meie päeva eesmärgi, vaid ületas tublisti ka venitatud eesmärgi. Igatahes, koju jõudes olin üsna kapsas aga tunne oli kokkuvõttes hea ja päev läks ka kiiresti.

Kuna selle tähtsa asepresidendi lennuk pidi maanduma kell 12, siis ootasime teda (ja meie regiooni manageri) 12.30-1 aeg, tähendab teised ootasid. Mina alustasin tööpäeva alles kell 2.30. seega lootsin, et selleks ajaks kui tööle jõuan on nad käinud ja kõik ok. Aga ei. Lend lükati edasi ja niisiis oli eriti vastik stressirohke ootamine. Kliente ka ei olnud, nii et pidime kuidagi ennast tegevuses hoidma, et kui nad üks hetk välja ilmuvad siis kõik perfektne oleks. Üks meist pidi veel poe ees seisma ja inimesi tervitama ja pakkuma kreemide näidiseid, mis oli eriti ebamugav, sest kliente ju polnud. Aga lõpuks nad saabusid! Ja tõesti, see tädi luges sõna otseses mõttes potsikute virnasid, et mitu ühes virnas ja mitu teises, et täpselt sama number oleks. Ta vaatas absoluutselt iga detaili! Vahepeal olin kassas kui need kaks ainsat klienti käisid ja siis üks klient soovis tagastada mingi asja ja tegelesin temaga ning samal ajal nägin kuidas iga mu liigutust jälgitakse ja iga sõna pealt kuulatakse - väga ebamugav! Aga miskit ma tegin hästi, sest sain asepresidendilt pärast personaalse kiituse, kui hästi ikka olukorraga toime tulin ja, et see on kõrgtasemeline klienditeenindus. Ma omaarust tegin oma tavapärast igapäevast asja aga talle avaldas muljet, nii et läks väga hästi see tänane visiit, mida kartsime. Nüüd samme jälle rahus hingata mõnda aega. Lisaks käivad igasugused arhitekt meil külas, et eelseisvaks remondiks ettevalmistuse teha jne. Nii palju siis tööst seekord!

Ah, naljaluguseid ka. Kukutasin üks päev köögis pestopurgi põrandale puruks ja järgmine päev tööl tundsin, et seista kuidagi valus ja koju jõudes avastasingi, et mul klaasikild kannas. Püüdsin teda kätte saada aga see sindrinahk ei teinud mingid eemaldumise nägugi. Ainult verd hakkas jooksma. Nüüd ta siis istub mul siiamaani kannas, sest mina teda kätte ei saa. Loodan, et ehk mädaneb välja üks hetk. Siga valus on küll. Aga kui kellelgi mingeid soovitusi kuidas ta kätte saada, siis palun!! Ma isegi ei näe teda ja kanna nahk ju paksem ka. :( Jama. Lisaks sellele, lõikan tööjuures kogu aeg noaga sõrmedesse, mitte kõvasti aga no sellised väikesed lõiked. Meil need papilõikamise noad mis pole eriti teravad, sest keegi pole viitsinud neil otsast juppi ära võtta. No nendega ma siis lõigun sõrmi omal aga need haavad tavaliselt haihtuvad kahe päevaga ära. Üks kurjajuur aga otsustas mädanema minna ja nüüd on põletik sees. Ümber selle mäda on punane ja valus kõik. Ei tea jällegi mis teha, eks pean vast mingi antiseptiku sebima ja mäda ikka välja ajama. Arvestades, et ma homme aga varem tööle lähen, et kaubaga tegeleda meie laoruumis siis arvatavasti olen nii või naa päeva lõpuks vigane!

Ah ja veel üks naljalugu. Tulin eile töölt, siis avanes selline vaatepilt:

Meenutan, et kaks päeva tagasi oli meil +19! Aga noh, nüüd edasi saab küll ainult paremaks minna. Okei, ma ei joua enam oodata oma Caesari salatiga. Tegin selle valmis enne kui kirjutama hakkasin aga ei hakanud veel sööma, sest nälg polnud nii suur aga nüüd see lõhnab mul siin viimased 30 minutit juba, seega, ma hakkan müüd sööma! Teile kõigile head peatselt saabuvat kevadet!

TUUL

Okei, lugu selline, et ma peaksin vist juba ammu magama kuna homme ikka see sama töö aga mul tuli hoopis kirjutamise tunne.
Tööl on asjad päris palju muutunud juba, kuna nii palju uusi inimesi on alustanud. Meil on nüüd uus assistant manager, kes on muidu üsna normaalne aga kuna tema väljaõpet teeb see üliaktiivne asendusmanager siis ta on nüüd ise ka üliaktiivne. Lisaks on meil veel kaks uut tüdrukut, üks tuli Banffi poest üle ja teine on täiesti uus. No see kes üle tuli, on veel enamvähem. Ega ta suurt midagi ei jaga veel aga samas teatud asju ta teeb väga hästi nii et on potentsiaali küll aga see teine! Muidu paistab tore tüdruk aga suurema osa ajast passib suu ammuli. Ala kliendid on järjekorras ja ta lihtsalt vahib ja ootab, et talle öeldakse mida teh. Või siis on talle ülesanne kätte antud ja vahepeal ta ei tea mida teha, siis jälle ootab kuni keegi midagi ütleb.

Esmaspäeval on meil firma asepresident tulemas külaskäigule ja tema eelmised kaks visiiti olevat olnud väga ebameeldivad - pood olevat olnud absoluutselt korrast ära jne. Seekord me planeerime jätta vastupidise mulje nii et esmaspäevaks peab olema kõik korrektne. Lisaks on mul kolm uut kantseldada! Okei, see üks saab hakkama oma asjadega aga ta ikkagi ei jaga süsteeme kohati nii et mul suht palju jooksmist, aga päris ausalt pean ütlema, et päevad mööduvad pisut kiiremini kui saab joosta ja toimetada. Ükspäev käis see neiu oma tšekil järel, kes meil juhatajaks pidi hakkama vahepeal, Haises nagu tõhk - nagu nädal aega jutti oleks tina pannud. Äkki ta sellepärast ei suutnudki oma tööd alustada!?

Muust elust nii palju, et teisipäeval tuli Rasmus koju ja keeras kogu korteri pahupidi oma töö kompsudega. Oi te ei kujuta ette ka seda diislilehka mis mul siin oli! Nimelt korraldas ta tööl üks päev väikese diisliõnnetuse ja no ma ütlen, see hais ei lähe nendelt riietelt kunagi välja. Mul jõudis süda pahaks minna üsna ruttu. Riided kolisid siiski rõdule puhkama. Ta muidugi pesi neid ka veel pesuruumis. Ükspäev oligi üks hiina tädi piuksunud, et jube kütuse hais on pesuruumis. Ei tea küll miks!? Rasmus noogutas agaralt kaasa.

Kolmapäev ja neljapäev olid mul töölt vabad. Algselt plaanisime küll Banffi minna aga kuna seal nii palju käidud (ja suusatamiseks õues +16) otsustasine Drumhellerisse minna. Iirise krabasime ka kaasa, kuna ka temal oli töölt vaba päev. Drumheller on nimelt Calgaryst põhja pool, umbes pooleteise tunni autosõidu kaugusel, Seal asuvad paar kanjonit ja hoodood. Drumheller asub Red Deer River orus (vahel ka Dinosaruste org), Org on umbes 2km lai ja 28km pikk. Kunagi kaevandati Drumhelleris sütt ja linn olevat olnud lausa lääne Kanada suurim söetootja. Tänaseks on seal mahajäetud söekaevandused. Lisaks elasid sealka väidetavalt dinosaurused, mis tõttu on linnas itöölt iga nurga peal dinosauruste kujud. Linn ise on selline üpris sürreaalne, nagu maha jäetud. Igal pool on asutused ja poekesed ja tänavate ääres pargivad autod, aga ei ühtegi hingelist. Proovisime ühte raamatu/vanavara poodi sisse asutuda kui onu tigedal häälel kostis: "Me oleme suletud!!" Lõpuks ikka ühe pitsakoha leidsime. Valetan, seal oli baar, kus olid mõned inimesed. Aga see oli tõesti veider linnake, nii tühi ja üksik.

Kolmapäeval magasin taas kaua ja otsustasime jalutama minna Fish Creek parki. Ilm oli küll imeline aga meil on nüüd siin uus ilmastikunähtus - TUUL! Ja oi see tuul oli tige. Soe, aga tige. Ja sellest päevast alates ongi iga päev tuuline. Rääkisin ma ju kuid, et Calgarys küll tuult pole! Võta näpust, nii vist jätkub kuni suveni! Jalutuskäik väga pikaks ei jäänud kuna kõrvad hakkasid undama ja raske oli kõndida, läksime hoopis Winnersisse shoppama. Winner on outlet kus müüakse igast brändikaupa alates 50% allahindlusega niiet sealt saab alati head kraami hea raha eest.

Õhtul otsustasime sõbrad Iirise ja Meelise kampa võtta ja minna teaduskeskusesse, kus iga kuu teisel neljapäeval täiskasvanute õhtu, 18+. Ma ise (ja ka teised ilmselt) kujutasin pigem ette rohkem seeniorite õhtut aga see seal oli täielik teaduspidu. Muusika oli põhjas ja baar oli avatud. Me käisime ilusti kõik väljapanekud läbi ja proovisime ka ise osasid teaduslike eksperimente. Ootasin küll rohkem põnevaid asju ja kujutasin ette, et see keskus on vähem teoreetiline aga kokkuvõttes oli ok. Samas, uuesti ei läheks.

Eile oli aeg jälle tööle minna ja sain seal vaevalt  paar tundi olla, kui tuli Rasmus ja teatas, et läheb tagasi tööle veel enne kui ma töölt koju jõuan. Pidi minema lühikeseks ajaks ja pidavat ka viimane vahetus olema. Aga asjad jälle muutusid ja arvas, et äkki peavad ikka kauemaks jääma. Minul hakatakse ka tunde kärpima, kuna tegelikult ole mu ametikoht ju mõeldud töötama 40 tundi nädalas.Peame hakkama plaani koostama, et mis edasi!? Etteruttavalt võin öelda, et plaanime suvel Eestisse maanduda. Kauaks küll, jääb hetkel veel saladuseks (ja ega me täpselt ei tea ka) aga tulla me plaanime! Polegi praegu tegelikult tunnet, et varsti juba peaaegu aasta aega eemal olnud. Imelik.

Ah, naljalugusid ka.

Naljalugu 1:

Hakkasin üks päev välja minema , kuikoridoris lähenes mulle üks üsna kaltsaka väljanägemisega tädi, kes lausus: "Kuuule, ma mõtlesin küsida, ega sul juhuslikult paar taala pole laenata, esmaspäevani?! Eeee, ei kahjuks mitte. Tädi: "Aga sul suitsu on?? Ma kukkusin Chinooki parklas põlve lõhki ja oleks vaja rohtusid osta..." Tädil endal oli silma sinine. Soovitasin tal viisakalt kellegi muu poole pöörduda.

Naljalugu 2:

Olen täna poes tööl ja läheneb mulle Aasia noormees ning alustab juttu lausega: "Ma olen niiii väsinud, ma olen täiesti kurnatud aga, ma teen sulle komplimendi ikkagi". (Seda komplimenti kunagi ei tulnud). Siis ta seletas, et ma näen välja nagu venelane. Ja siis aasiaat, Ja siis venelane ja asiaat korraga. Pidi lahe olema. Küsis kus pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Küsis kas see on kusagil venemaa lähedal?!?!?? Mina: "Jah, on küll." Tema; "Sa näed jah välja nagu venelane". Okei. Ütles siis et teeme diili, et ma annaks talle oma nmbri ja siis me läheme õhtust sööma. Ütlesin, et ega ikka ei lähe küll. Selle peale ta needis mu ära ja ütles, et mitte iial ei tule ükski lahe aasia kutt mind enam välja kutsuma. Vastasin, et suudan selle teadmisega elada. Tema arvas, et tema küll ei suudaks. Vahepeal veel jauras, et tema võib küll väita, et on Hiinast, miks mina küll ei ütle, et venemaalt olen? Pikemalt sellel teemal arutama ei jäänud, kuna ta vihastas mu peale ja lahkus. :(

Vähemalt tean, et enam mul hiinlaste seas šanssi pole!

Kuna aga täna oli üks üsna kohutav tööpäev ja kell on sujuvalt pool 2 tiksunud, siis hakkan magama sättima. Lihtsalt nii palju ebameeldivaid kliente oli täna, ma ei teagi mis neil viga oli. Ma lõpuks juba tahtsin käratada aga otsustasin tagaruumi minna ja seal oma ette kiruda veidi aega. Aga homme jälle!

Nüüd aga pildid Drumhellerist! Ja ma, geenius, võtsin kogu oma fotovarustuse kaasa aga mille jätsin koju, oli mälukaart. :)

Põlluääre selfie

Hoodood

Pildiallkirja lisamine

Motell!

Kohalikust bensukast saime igast jubedat nänni

Hakkasime koju tagasi jõudma

See juba järgmise päeva vene poe lihapirukas