teisipäev, 7. aprill 2015

Pakkimine, suusatamine ja 22 päeva Kanadat!

Häid möödunud pühi!


Murjamid said korteri omale! Õigemini saavad 1. maist.

Me siin vaikselt üritame oma varandust maha müüa. Panime oma magamistoa mööbli $700 eest müüki ja tekkis ka üks huviline, kes siis esmalt tingis hinna $600 peale ja siis kui vaatama tuli otsustas, et ta ikka ei taha. Õigemini ta lubas ära võtta ja siis kui kohale tuli oli mingi täielik mühakas. Vingus, et kummutil on vigastus ja et see pole ikka päris see mida ta ootas. Eeee, mida sa siis ootasid, et $700 eest saad vileuue Ethan Alleni komplekti???? See madrats meil ainuüksi on juba $1500!! (Meie muidugi ei maksnud seda hinda) aga jah, ühesõnaga käis siis see onu siin nina püsti ringi kaks tiiru ümber kummuti (nihutas seda nii, et kraapis meile seina sisse augu), kirtsutas nina ja läks minema. head aega isegi ei öelnud! Eile aga käisid juba uued inimesed vaatamas ja otsustasid ära osta, isegi hinda ei tinginud alla. Pool rahast maksid ära ja pool maksavad kui minema viivad.

Teleka ja telekalaua parseldasime ka maha vahepeal (saime $60 rohkem kui maksime). Vaikselt hakkab looma. Kuigi korter on ikka asju täis. :(

Eile oli meile ukse alt (nagu meie majas kombes) tuppa libistatud paber meie välja kolimise kohta. Et peame olema kadunud 30. aprilli lõunaks ja mis kõik vaja pesta ja koristada vaja korteris. Tundub nagu suur töö!

Aah, unustasin rääkida. Teatasin mõned päevad tagasi tööl oma managerile, et lähen töölt ära 30. aprill ja seletasin ära oma viisasituatsiooni. Manager ei olnud midagi kuulnud sellest ja oli pühaviha täis, et kuidas mu eelmine manager sellega ei tegelenud ja miks meie HR sellega ei tegelenud jne. Ta ütles, et ta teeb kõik, et mind aidata ja võttis kohe ühendust meie suurima ülemusega kes siis omakorda kirjutas juba meie HRi, et mis toimub? Kuna mina olin arvestanud, et lähen riigist minema, siis oli seda infot nagu veidi liiga palju ühe päeva kohta. Lubasin asja üle järele mõelda ja kahe päeva pärast teada anda, et mida täpselt mul vaja on viisa jaoks. Nende kahe päeva jooksul sai aga otsustatud, et lähen ikkagi ära. Kas see oli õige või vale otsus, ei tea. Võib-olla proovin tagasi tulla. Oleks ta mulle paar kuud tagasi öelnud, et mul lootust on - ma oleks rõõmust lakke hüpanud. Täna aga, on juba plaanid tehtud. Ja Rasmus tundub, et poleks nagunii saanud viisat taotleda. Kuigi siin on juba elu kujunenud, korter varandust täis kogutud, tööl kiidetakse taevani ja oleks paremat positsiooni pakutud, linnaga hakkan harjuma (kuigi Calgary pole endiselt mu lemmik) ja kõik on justkui paigas aga ajastus läks kuidagi nihu.

No vot, igatahes 30. aprill lahkume Kanadast, mis tähendab, et jäänud on 22 päeva Kanadas mille jooksul tuleb ära teha kõik seni tegemata jäänud asjad ja läbi käia seni käimata kohad. Nädalavahetusel ongi plaanis juba väljasõit 300 km kaugusele rahvusparki.

Oiii jaaa, jälle peaaegu unustasin!! Käisime ju eelmine nädalavahetsu suusatamas! Lõpuks ometi! Suusatamas käisime Sunshine Village'is.

Väljasõit toimus koos teiste eestlaste, Iirise ja Meelisega. Start oli kodust umbes 6.40 hommikul (6.45 pidime olema juba nende maja juures) 5 minutit jäime hiljaks. Edasi hakkasime linnast välja sõitma ja peatusime varustuse rendi kohas, kust sain omale suusad ja püksid. Seal avastasime, et me Rasmusega olime mäepiletid maha unustanud mistõttu tuli tagasi meie juurde sõita. Õnneks oli mäel päev rahulikum kui keset hooaega ja midagi väga sellest hilinemisest ei muutunud.  Hindadest nii palju, et meie saime oma piletid $70/nägu. Ja needki saime Costcost,  kohapealt maksab mingisugune $90-95 vist. Varustuse rent on Calgarys odav (koha peal kallis). Sain suusad, kepid, saapad, püksid $44 koos taxiga, kiivri unustasin nii et selle rentisin juba mäelt ($10).

Mäele saab ainult gondliga ja gondli peale minnes on ainus koht kus tuleb mäepiletit näidata. Edasi suusakeskuses saad juba tõstukitega liikuda nii kuidas süda lustib, ei pea enam kuskil midagi piiksutama. Peab tunnistama, et mul oli ikka alguses hirm naha vahel, kuna suusatamisest on jälle mitu aastat möödas. Ja eks hirmul on suured silmad. Mingi hetk sõitsime tõstukiga kuhugi kõrgele mäetippu, kus pidid head nõlvad olema (võib-olla olid ka?) aga üles jõudes hakkas Rasmus kuhugi suunas sõudma ja mina siis järgnesin talle. Tegemist oli musta nõlvaga. Seda avastasin umbes mõnekümne meetri pärast, kui pidin ennast pikali viskama, et mitte läbi aia kuhugi tundmatusse põrutada. Okei, mägi tundus päris hirmus ja otsustasime, et ainus variant on üle selle nõlva kuidagi kühveldada ja sinisele jõuda. Rasmusel lauaga oli märksa lihtsam, ma ikka pidin pingutama, et püsti seista. Okei, jõudsime sinisele ja mõtlesime, et üritame sealt siis kuidagi alla tagasi jõuda. Olgu öeldud, et lund sadas ja nähtavus oli suht olematu. Mul ei olnud prille ka. Üks hetk mul igatahes läks hoog nii suureks, et ükski pidurdusmanööver ei aidanud ja siis hakkas hirmus, sest ees olid mingid künkad ja aiad ja teisel pool paistis lihtsalt maakera ära lõppevat. Nii ma siis üle pea kukerpalli tegin, suusad-kepid risti. Sain oma esimese korraliku kukkumise. Ma vist ei olegi kunagi nii kukkunud? Mäletan ühte korda, kui olin 8 aastane ja käisin Norras suusatams. Sõitsin mööda mingeid hüpekaid ja kogemata suusatasin ühe suusa lumehunnikusse ja ise lõpetasin kuskil eemal. Aga haiget ei saanud. See kord sain ikka haiget ka. Ja sinine on ka. No lõpuks jõudsime alla ka ikka aga igasugune isu oli kadunud. Üldse, kuidagi terve päev läks aega, et mingisugune tunnetus kätte saada. Kodus järgmine päev alles mõtlesin, et nüüd võiks juba uuesti minna.

Naljalugu ka. Läksime Rasmuse ja Iirisega mingisuguse toreda nõlva peale mis ühtäkki oli ülesmäge. Rasmus oli pühaviha täis. Siin sellest ka väike video. See oli ikka päris naljakas, kuidas me suusakeppidega üritasime ennast edasi vinnata. Mäesuusatamine.




Ostsime täna uue kohvri. Või no, lihtsalt kohvri, sest enne meil selline asi puudus.


Täna postitus oli nüüd küll väga kaootiline, sest vahepeal on nii palju juhtunud aga kui vähegi aega, püüan veidi ülevaatlikumalt kirjutada. Viimasel ajal lihtsalt tundub, et 24 tundi ööpäevas on liiga vähe. :(

Sellega lõpetan. et siis veel tunnike vaba aega nautida, et siis magama minna, et siis homme tööle minna. :)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar