Tööpõli sai läbi (aga algab varsti uuesti)

No natuke on piinlik ka nüüd selle blogi pärast aga tööpõli tegi oma töö. Nimelt, töötasime paar nädalat jutti ning vahepeal kippusid päevad ikka enneolematult pikaks. Vaevalt jõudsime töö ja magamise vahel hambaid pesta..

Mingi moment, kui päevad lühemak läksid (11-12h) oli vaba aega nii palju, et ei osanudki sellega kohe midagi tarka peale hakata. Mõtlesin, et inimestel kes 8 tundi päevas töötavad, on vaba aega ju lausa jalaga segada! Vot siis nalja. Peale seda hullust võtsime mõned päevad vabaks ja praegu puhkame, kuid juba ülehomme stardime Banffi, et see samune auto registreerimine ära teha.

Tööst veel nii palju, et sellega harjusime ära, saime isegi kopika kõrgemat palka ja boonust. Tegelkult veel ei saanud kumbagi kätte aga need lisatakse viimasele tšekile. Pangandus on siin nimelt tšekkide juurde toppama jäänud ja muud variante raha saada ei ole. Samuti töötasime mõned päevad peale palgapäeva, seega nende päevade tšeki saame järgmisel palga päeval ning peame sellele siis töökohta järele minema. Kanadalased kasutavad tegelikult ka internetipangandust, et siis kolivad tšekid meili peale. Ehk siis, kui mina saan tšeki meilile, siis laen sellest pildid oma internetipanka, seejärel keegi vaatab selle läbi ja saangi raha arvele. Põnev, eksole. Vahepeal pidime maksma ära kindlustuse ja selle kohta öeldi, et tulge kohale või kirjutage tšekk. Leidsin internetipangast funktsiooni e-transfer - tuleb sisestada inimese nimi ja e-mail ning soovitud summa ja valida salaküsimus. Ei kontonumbrit ega miskit. Eestlasele, kui e-riiklasele algul üsna ebaloogiline aga eks inimene harjub kõigega.

Tööst ma suurt rohkem pajatama ei hakka. Oi, kui siis seda, et osad kollid varastasid toitu. Ühel hommikul oli näiteks piim kadunud ning ühel teisel päeval oli üks Rasmuse õlu külmkapist varastatud ning meie viimasel hommikul oli taas piim jalad alla võtnud. :))

Puhkuse ajal oleme peamiselt vedelenud - eilse päeva veetsin basseini ääres ja kohe tuli ka päike kallale ja põletas pisut ära. Täna sai käidud linnakese peal ja rannas ning järves ujumas. Õhtul sai istutud terrassil ja arutatud maailmaasju Ukrainast Afganistanini ja Iraagist Iisraelini. Televiisorist tuleb ju peamiselt kaks uudist - alla tulistatud lennuk ja Iisrael-Gaza. Tähendab, ainult need uudised ongi.

Kohalikest uudisest nii palju, et BC põleb kuna ilmad on väga kuumad olnud aga lubab vihma kolmapäevaks ja neljapäevaks ning osad põlengud on juba kontrolli alla saadud. Sellest tingituna on vahepeal väljas kõik hall ja suitsune ning haiseb kergelt.

Lisan siis mõned videod Kanada päevast ja ühe hiljutisest kokandusest. Rohkem pildimaterjali lisan homme! Hehe, nalja veel nii palju, et nägin just, et olin rasket ja pikka tööd kirunud kuu alguses - tagant järele oli see aeg ju lausa luksus! Siis me veel ei teadnudki mis see töö õigupoolest tähendab. :)

Ta millegi pärast ei lase mul neid videosid siia normaalselt paigutada aga mis seal ikka. Kärab kah.

"mustlaslaagri" kokatund

Siin linnas ei ela nii palju inimesi!

Ilutulestik oli võimsam, kui Tallinna uusaasta saluut.

Kolmapäev, neljapäev, reede

Kolmapäev

Oi-oi kui raske on olla. Alustasime tööd kell 8 ja töötasime 9 tundi - püstijalu! Rasmusel oli au erinevaid kaste kokku panna ja mina lasin aga kirsse nendesse kastidesse, olles viimane lüli kirsisorteerimises. 9 tunni hulka kuulus kaks 10 minutist pausi ja üks 30 minutine paus. Jalad on valusad ja uni on suur. Ärkasin kell 5.30 kirsikorjajate peale üles, lärmasid siin va sindrinahad. Ja nüüd meil vist ongi tulemas sellised pikad päevad, mis tähendab, et Internetis viibimise lootus on väike ja ega kirjutada ka suurt pole sellest pakkimismajast.
No eile oli Canada Day ehk siis linnas olid pidustused ja käisime ilutulestikku vaatamas, mis üllatas ikka korralikult. Oli teine viis korda pikem kui Tallinna linna uus aasta saluut! Tegin mõned videod ka, püüan need kunagi Interneti olemasolul üles laadida.
Hetkel tõepoolest ei suuda sisukamat juttu rääkida, lähen magama ära ja suure tõenäosusega homme linna ei lähe, seega ilmselt jõuan alles postitada ja kirjutada ülehomme. Mul on ju sünnipäev ka ülehomme! Mitte, et see midagi muudaks, kuna ma töötan pakkimismajas suurema osa päevast ja õhtuks olen kapsas aga mis seal ikka. Muidu ilm on meil eriti ilus viimased kaks päeva, see tähendab, et ööd on soojad! Suurepärane. :)

Neljapäev

Kui ma eile arvasin, et tööpäev oli raske siis ma eksisin. Täna 13 tundi! :) Igasugune emotsioon puudub. Magama!

Reede
Sünnipäev! Ja tööpäev. Muu info puudub. Aega on vähe ja homme jälle töö! Olge tublid. :)

Me oleme kahe peale vaat, et Eesti keskmise palga juba varsti teeninud siin paari päevaga aga ikka sööme makarone. :))

Tööl!

Saime lõpuks soetatud inverteri autosse, et saaksin oma arvutit laadida! Maksis teine 40 dollarit aga peaks see-eest normaalne ka olema.
Oleme jätkuvalt siis Osoyoosi linnas, Lõuna-Okanaganis, kus peatume nüüd ilmselt veel veidi aega. Nimelt saime omale siia töö.
Orjafarmist lahkusime juba mõned päevad tagasi, kolm ööd tagasi vist.  Esimese öö veetsime rõõmsalt kaalumaja taga. :) Siin on nii, et sa ei saa keerata lihtsalt suvalisest teeotsast sisse, parkida ja magada. Põhja poole sõites on tee ääred täis selliseid provincial parke, kus on lauad ja pingid ning tualetid, kuid nendes on keelatud viibida kella 10 õhtul kuni kella 7 hommikul - need lihtsalt pannakse tõkkepuuga kinni. On vee olemas ametlik variant telkimiseks, ehk siis RV pargid. RVd on nimelt need kõik võimalikud automajad ja neid on kanadalastel palju! Miinimum tasu sellises pargis ööbides on 30$ öö. Kui juurde maksad saad vee ja elektri ka ning lisaks on neil veel mingid luksuspaketid ka. Need sellised alad on jubedalt ülerahvastatud ja pigem toimub seal väljanäitus, et kelle on parem RV. Need on ikka mitmetoalised, tõenäoliselt paremad, kui mõne mehe maja.  Pargitakse need seal külg külje kõrvale, laotatakse maha vaibad ja mööbel. Televiisorid on installeeritud seinte külge jne.  Üldse, on siin igas hoovis vähemalt üks ratastel maja. Need majakesed ise on toredad aga no ma ei tea mis puhkus see on nendes parkides...
Tulles tagasi aga kaalumaja taga ööbimise juurde siis oligi nii, et mujal lihtsalt ei olnud võimalik parkidaja ööbida rahus. Tee peal on veoautode kaalumiskohad, et nad ülekaalus ei sõidaks ja seal on suur parkla. Ega ma just ääretult õnnelik ei ole sellises kohas ööbimise üle aga no mis teha. Hakkasingi juba magama jääma, kui järsku sõitis kaalumaja tagant meie suunas auto (mitte eest, kus on sissesõit parklasse). Pimedas ma ei saanud aru kuidas see auto seal üldse sõidab, kuna ei olnud näha, et seal tee oleks. Sama järsku auto peatus ja kustutas momentaalselt ka tuled ja jäi pimedusse. Ka auto seest ei pannud keegi tulesid põlema.
Vaikselt hakkas näha olema taskulambi sähvatusi ja juba mõne aja pärast võis läbi pimeduse aimata, et musti kogusid on vähemalt kaks ning et nad kõnnivad ilmselt ümber auto, nagu otsiks midagi. Miks nad seda tänavalgustuslambi all ei tee?
Viimaks oli mul juba paanika nii suur - ei ole see ju ometi eluterve tegevus mis nad seal teevad ja kindlasti on tegu millegi ebaseaduslikuga! Kuna mina selliseid asju kardan, siis otsustasime lahkuda. Rasmus oli end juba rooli taha vinnanud, kui teatas, et need inimesed panevad telki kokku!!! No vot siis lugu.. Keerasin rahus magama tagasi. :)
Järgmine päev käisime pesumajas pesu pesemas ja vähemalt 10 korda käisime poes, sest iga kord ununes midagi. See pesumajade süsteem mulle täiesti meeldib. Töötab müntidega ja väga mugav on. Pesemine maksab 2.75$ ja kuivati 2$+lisa 1$ kui tahad lisakuivatust 12 min (meile vajalik, et riided oleksid täiesti kuivad, muidu on känkras autos ja lähevad pahaks). Pole kallis teenus aga see eest mugav.
Sellel päeval sõitsime veel tagasi Osoyoosi (eelmise päeva poodlemine ja pesupesemine toimus põhja pool), pidime kohtuma ühe kirsifarmi omanikuga aga selleni ei jõudnudki, ta ei suutnud kuidagi välja ilmuda ja nii me siis linnast lahkusimegi jälle õhtuks, kuna taas oli vaja ööbimiskoht leida. Olin lugenud Internetist, et siin on mõned tasuta telkimisalad ning suundusime neid otsima (taaskord mõnikümmend kilomeetrit põja pool). Õnneks, me neid ei leidnud. Nimelt, sõitsime me kuskil sügaval metsa sees (minu jaoks sügaval), käänulistel metsateedel, mis mulle kohe üldse ei istu - eriti Rasmusega sõites. Ja muidugi kartsin ma seal karusid. Mida aga ei olnud, olid telkimiskohad ega ka järve, mille ääres nad olema pidid.
Sobiva paiga leidsime viimaks mingi järve ääres, kus oli selline hea vaikne põõsaäärne paik. Natuke eemal oli ka juba üks auto telkimas nii et tundus normaalne. Päris rahuliku südamega ma muidugi seal viibida ei suutnud aga kuidagi sai ikkan õhtu hommikuks. Hommikul muidugi tuli välja, et tegemist indiaanlaste maadega kus võib suuri probleeme tekkida, kui seal ööbida. Nii et isegi, kui siin juhuse läbi mõni hea vaikne paik leida, siis on see ikka kellegi teise maa. Loodetavasti jäi see meie viimaseks ööks looduses.
Mulle varem meeldis tohutult idee matkamisest Kanada ilusas looduses aga nüüd see üks karu rikkus kõik ilusa ära.  No vast ei ole hullu, peab selle karusprei ära ostma.
Niisiis, eile hommikul kella poole 11 aeg jõudsime Osoyoosi tagasi ning hüppasime sisse kirsifarmi mis oli juba mul enne välja vaadatud. Küsisime tööd ning alguses öeldi, et võtavad numbri ja helistavad aga siis boss ütles, et 30 minuti pärast hakkab töö. vahetasime riided, täitsime paar paberit ja hakkasime tööle. Töö on pakkimismajas kirsside sorteerimine ja pakkimine. No midagi enam lihtsamat ei anna teha. Tüütu ehk on peake viiendat tundi aga muidu okei. Turi on ka kange ja selg kippus ära väsima aga vähemalt palka makstakse, mitte nagu seal orjafarmis.
Peale meie on siin veel päris palju inimesi, osad pakkimismajas ja osad korjamas. Meil on siin suur ala telkimiseks/parkimiseks, katusealune pinkide ja diivaniga, köök kahe külmkapi ja kraaniakussidega ning kolm dušši! Lisaks tulatid, endiselt kuivkäimlad, kuid ülipuhtad ja lausa lõhnavad ning sisaldavad käte desinfitseerimisvahendeid. Mõneks kohas tuleb paar saad dollarit välja käia selle eest, et saaksid parkida ja elada töö tegemise ajal. Nii et väga kurta pole vaja. Samuti on tegemist suure istandusega kust läheb iga päev ikka suurtes kogustes kaupa välja ning kuulub ka kohalikele. Nimelt on siin paljud istandusesd sellised, mida peavad tumedama nahaga tegelased ida poolt ning kellel pole õrna aimu midagi mingitest sanitaartingimustest või üldse mingitest tingimustest. Seega hetkel tundub kõik okei olevat. Vähemalt eile oli meil esimene päev Kanadas kus me omadega plussi jäime! Täna tiksus muidugi jälle miinust, kuna on Canada day ehk vaba päev aga eks jõuab seda plussi ka veel tulla. :)
Üldiselt, see Okanagani piirkond on muidu selline vaikne ja armas aga suvel tulevad siia hordidena kohale prantsusekeelsed kanadalased Quebecist, kelle üldine kirjeldus võiks sisaldada sõnu hipilaadne, rääbakas, rastapatsidega, tolknevate riietega. Nad passivad tihti kambakesti tänaval maas, kerjavad ja söövad midagi peost. Üldiselt on nende idee selles, et nad tulevad siia suveks hooajatöid tegema aga miks nad peavad tänaval kükitama ja kerjama, ma ei tea. Siin astu uksest sisse ja hakka tööle! Ka siin meie juures on mõned selliseed omamoodi tegelased. Näiteks eile kui tööd tegime, siis oli alguses minu kõrval üks suisa hirmuäratav neiu - täis tätoveeritud, rääbaka olemisega ja kõva käreda häälega. Suurema osa ajast loopis ta kirsse, rääkis kellegagi juttu või passis niisama. Aga no liinitööl, ei ole nii, et sa teed pausi vahepeal, liin ju liigub edasi. Nojah, mingi hetk ta tõsteti minu taga olevale liinile (see, kus Rasmus töötas) ümber ja sealt ta siis hakkas minu vastas oleva inimesega mingid kirsisõda või miskit pidama.. No tere talv!? Nagu kari tittesid. Prantsusekeelsed kanadalased hoiavad üldse rohkem kokku ja ei suhtle nii palju välismaalastega kui näiteks kasvõi prantsusekeelsed kodanikud Prantsusmaalt. Lisaks, reisivad need Quebeci kodanikud tihti koertega, kuna nad saavad mingit rahalist toetust, kui neil koer on (varjupaigast siis ilmselt). Ja nii need vaesed koerakesed nendega siis kaasas rändavad selle kuumaga. Ka meil on siin platsil üks koer täiesti olemas. Veel mõned nädalad tagasi, kuikirsihooaeg polnud veel alanud oli siin hoopis teine linnapilt - vaikne ja rahulik. No turiste on ikka palju (ma mõtlen Kanada turiste oma automajadega) aga siiski rahulikum kui nüüd. Hetkel aga on see linn veidi ebameeldiv. Muidugi on täna ju suur püha ka veel. Ma tahtsin paraadi näha aga seda ei juhtunud ja ei juhtunud ning ma ei teagi millal see peaks toimuma. Lisaks on õhtul igas linnas ilutulestik - ilmselt läheme seda vaatama, kui see liiga hilja pole. Mul on uneaeg päikese loojumisega. Homme peab suts varem ärkama ka, kuna töö algab kell 8. Ma muidu ärkan kella 8 aeg aga peab varasemaks lükkama hakkama nüüd.
Ega mul muud suurt midagi polegi. Hetkel istun autos (uksed on lahti) kuna siin on vari ja kirjutan. Hiljem linnas varastan Internetti ja laen jutu blogisse üles. Rasmus vedeleb auto kõrval ja loeb (e)raamatut, seda juba viimased kaks nädalat. Tegelikult peaks autot koristama aga veits liiga soe on veel väljas. Kell juba 7 aga siin ikka leitsak- mõnus! Hüva, eks ma kirjutan kui midagi uut jälle öelda on!

Pilte kahjuks ei saa taas lisada, sest see nett on nii halb, et ei ole suutnud 25 minutiga pilte ära laadida ja ma ei suuda enamoodata! Tsau!

vaikus

Siin on juba mõnda aega vaikus olnud ja ilmselt on veel veidi aega. Nimelt, saime täna töö pakkimismajas, kus sorteerime kirsse ning esimesed 6h on kirjas ka. Homme on Canada day, mis tähendab vaba päeva ja linnud ka ei lenda. Kuna mul ei ole olnud võimalust oma arvutit laadida juba mitu päeva, siis ma pikemalt ei seleta. Jube ebamugav on telefoniga. Muidu oleme ikka samas piirkonnas ja koik on enamvähem normaalne. :)

Teele :)

Teele!

Tüütu päev ja automajandus

Täna oli üks äärmiselt tüütu päev. Nimelt hakkasime hommikul kõik koos rõõmsalt zucchinisid korjama, et saaks kiiresti valmis ning peale seda pidime hakkame kastmissüsteemi vedama, kõik koos, et ikka kiiremini saaks. Tüdrukud läksid siis suhteliselt korjamise alguses juba pakkimismajja neid pakkima ja kokku korjasime neid tund aega, peale mida liikusime põllule kastmissüsteemi paigaldama. Plikad aga pakkisid neid zucchinisid peaaegu kolm tundi. Kaua võib tõsta zucchinisid ühest kastist teise?? Meie samal ajal roomasime vagude vahel ja sättisime torusid. Samal ajal, kui tüüp nimega Dustin (farmi palgaline, poolearuline) vedas lihtsalt torusid vagude vahele, et jumala eest mitte vaeva ei peaks nägema, meie muudkui roomasime ja toimetasime. Selleks ajaks oli juba päike päris kuum ja iga vao lõpus tundsin, et ma enam ei suuda. Esiteks, nädal aega ainult kummardades, küürakil või käpuli päikese käes töötanud, selg hakkab juba väsima sellest. Ning teiseks, päike paistab lagi pähe. Mingit lihtsalt asja, nagu voolikute vedamine pole midagi teha, aga kui sa pead pinges kehaga tundide viisi kuskil roomama siis viskab katuse vähe sassi küll.

Käisingi siis iga vao järel jälle veepudelit täitmas ja ohkisin ja puhkisin. Ja tüdrukud pakkisid ikka zucchinisid. Kui nad siis lõpuks valmis said siis nad jalutasid põllu ääres ja vaatasid mis tegema peab jne. Ühesõnaga munesid ja meid ajas loomulikult tigedaks. Lõpuks peale umbes viit tundi ma loobusin ja tulin kuuti ära. Üsna pea lõpetasid teisedki ja kubjas olevat veel küsinud, et kas ma olen haige, et ma nii palju pause täna teen?? Palju?????? Ma võin ka juurikaid ühest kastist teise tõsta kolm tundi iga jumala päev ja ennast seejuures täiesti hästi tunda. Kurivaim, rooma ise seal põõsas.

Peale seda ma lihtsalt olin pikali kuni õhtuni välja. Vahepeal magasin, vahepeal olin poolärkvel. Pea kergelt valutas ja mingit tahtmist ennast liigutada ei olnud. Õhtul pidin aga natuke toimetama hakkama.

Niisiis, lugu selline, et meie juures siin peatuvad paar päeva ühed tüübid, kes kunagi töötasid siis aga käisid vahepeal reisimas ja nüüd tulid paariks päevaks siia. Tahame nüüd siis osta ära nende auto aga kui keegi juhtumisi arvab, et kanadalastel selleks mõni loogiline ja inimlik süsteem on, siis EI!

Kanadas käivad asjad provintsiti, ehk siis igas provintsin on eraldi nö transpordikeskus (meie mõistes ark), eraldi autojuhiload, eraldi numbrimärgid, eraldi registreerimine ja eraldi kindlustus.

Antud auto on aga hetkel registreeritud Albertas, aga auto ise viibib BC-s ja samuti ka meie. Küll aga tahame me kuu aja pärast Albertasse kolida, seega auto BC-sse registreerimine tähendaks ülevaatust (mille jaoks tuleks juba vähemalt esiklaas ära vahetada), registreerimist ja kindlustamist ning siis kui Albertasse kolime peaksime seal kõik selle protsessi uuesti tegema. Kuiaga auto on juba Albrta auto ja tahame seda lihtsalt seal enda nimele registreerida ja kindlustada on asi lihtsam, aga takistuseks on see, et auto ise asub hetkel BC-s. Mis tähendab. et me peame sõitma seda Albertasse registreerima ja kindlustama!

Algselt öeldi, et me võime sõita see kuu aega nende praeguste omanike registreeringu ja kindlustusega, kui nad sellega nõus on. Aga siis tuli välja, et nii ei saa teha, sest kui midagi juhtub, siis nemad vastutavad. Ei ole mingit volitamist ega midagi. Kindlustus on autole ja isikule, mitte nagu meil, et sõitku kes tahab. Ühesõnaga üks peavaku on sellega ja ma ei saa siiani aru, kuidas ma saan teha selleks paariks päevaks kindlustuse, mil auto pole veel meie nimele registreeritud. Nimelt, registreerimata võib autoga sõita veel 2 nädalat aga mitte ilma kindlistuseta. Ning kindlustust ei saa me siin teha, seda tegemist on Alberta autoga. Ja Alberta kohta ei tule kuskilt välja, et nad lühiajalist kindlustust üldse selles provintsis pakuvad. Õudne kaos on sellega ja keegi midagi ei tea ega millestki aru saa.

Nüüd on siis selline plaan, et homme peame sõitma hommikul Keremeosesse, et teha ära õlivahetus, kuna praegused omanikud arvasid, et milleks ikka autol õli on vaja vahetada ja uhasid 15000km maha!? Lisaks on vaja kindlaks teha, et õlisurvega on kõik ok. Kui see on korras, ostame auto ära ja sõidame koos nende tüüpidega otse Vancouverisse homme, kuna nad peavad ise nagunii sinna minema ja meil on seal kapis ju asjad hoiul. Sinna saame sõidetud nende kuludega, nii et meile üsna okei lahendus. Eks me siis peale seda tuleme siia tagasi õhtuks ja vaatame kas hakkame Banffi sõitma ülehomme või päev peale seda. Mis siis edasi hakkab saama, ei tea. Siia alla lõunasse küll enam tagasi ei tule.

Kuid see selgub kõik homme kui saame kindlaks teha hommikul, et kõik ikka töötab nii kuidas vaja.

Eks ma annan ikka märku, kui teadmata suunas teadmata ajaks kuhugi kaduma hakkame.

Käisin vahepeal burgerit söömas - eile ju oli pitsaõhtu, järelikult täna on burgerite kord. :))

Kell on saanud märkamatult pool 10 ja on vist uneaeg. :D Väljas pole veel pimegi.. aga head ööd. :)

Tarka juttu ka

Viimane kord rääkisin siin karust ning õnneks pole tervelt kahe päeva jooksul juba ühtegi ekstreemset seika ette tulnud, küll aga, lugesin ma eile tundide kaupa mustkarude kohta. Ilmselt oli see vale otsus, sest nüüd ma ei käi isegi pimedas wc-s enam vaid käin hämaras ära ja vajadusel kannatan hommikuni. :)

Sain siis teada, et 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses leidis aset valdav osa karude rünnakutest inimeste vastu kes pidasid karusid lemmikloomadena, loomaaedades või kasutasid neid esinemistel. (Kui räägin karudest ja nendega seotud juhtumitest, pean silmas Põhja-Ameerikat tervikuna.) 20. sajandi teises pooles aga on olnud rünnakud enamasti matkajate ja telkijate vastu. Põhja-Ameerikas elab kolme liiki karusid: pruunkarud(kelle hulka kuuluvad nt. grislid), mustkarud ja jääkarud. Samuti on ka mustkarudel omaette alaliike.

Alates 2010. aastast on olnud 10 surmaga lõppevat inimese ja karu vahelist konflikti (5 neist mustkarud ja 5 pruunkarud). Viimane juhtum leidis aset selle aasta mais Albertas, naftaväljal, kus töötasid koos 7 inimest, nende seas üks 36-aastane naisterahvas, kes läks ühel hetkel üksi tualetti ning siis ründaski teda karu. Kaastöötajad üritasid küll aidata aga ei saanud asja. Samuti ei olnud neil kaasas näiteks karuspreid, mis oleks ilmselt kasuks tulnud. Tulirelvad on kahjuks tööpostil keelatud, kuid ilmselt võiksid need siiski teatud juhtudel (asustamata kohtades) lubatud olla. Selle loo juures on muidugi häiriv fakt, et rünnak olevat kestnud lausa tund aega ja selle aja jooksul ei suutnud 6 inimest karu alistada. Viimaste aastate juhtumite hulgas on olnud näiteks ka olukorrad, kus mees ja naine olid järve ääres puhkamas (seda korda Alaskal) ning jalutasid tagasi oma onni/treileri poole, kui mustkaru ründas meesterahvast. Naine jõudis onni põgenedas ja pääses. Samuti on olnud juhtumeid, kus karu rebib inimese öösel telgist välja või siseneb lausa majja jaläheb magamistuppa ning leiab sealt endale ohvri. Samuti on olnud juhtum, kus karu läheb läbi treileri ukse ja murrab maha inimese. Varasematest aastates veel näiteks on ohvriteks tulnud lapsi, kes oma oma koduõues mänginud või siis üks 12-aastane tüdruk oli parajasti jooksmas, kui karuteda ründas.

Karu rünnakud võivad olla tingitud nii ohust, kui ka olla röövrünnakut. Ohtu tunneb karu siis, kui ta on kas koos kutsikatega või ehmub söömise ajal. Näiteks karu sööb prügikastist või järve ääres kala või mida iganes muud ja inimene satub talle peale ning karu ehmub. Seejärel karu ründab ohu tõttu. Harvematel juhtudel on tegemist röövrünnakuga, kas siis tingitud näljast või lihtsalt mingist tungist tappa, ma ei tea. Röövrünnak on röövrünnak. Samuti on pruunkarud oma kutsikate suhtes kaitsvamad kui mustkarud. Kui kohtad pruunkaru kutsikatega, siis ei ole enam suurt midagi teha. Mustkarud on selles osas leebemad.

Paar arulage juhtumit on muidugi olnud ka sellist, kus inimesed püüavad loomaaias jääkaru puuri ronida... selle kohta nagu ei oskagi kosta kohe midagi.

Üldiselt on siiski enamasti inimesed ise antud olukorra põhjustanud. Karusid tekib järjest rohkem, samuti on osades osariikides küttimine keelatud (miks, ei tea). Küll on aga karud harjunud järjest rohkem inimeste keskel elama, kuid seda ei ole teinud inimesed. Ei kasutata karukindlaid prügikaste ja söödetakse karusid. Mida rohkem neile söök kättesaadavaks tehakse seda rohkem nad inimeste toidust sõltuvad ja ise jahil enam ei käi. Näiteks oli üks karu, kes sõltus täielikult ühest prügikastist ja üks see prügikast suleti karukindlalt - karu jäi nälga ja murdis inimese maha.

Ka siin samas meie lähedal, kus karu kohtasime, toidab üks maja karusid (nende hulgas ka see, keda kohtasime). Nad ei taha, et karud nende puuvilja-aiast sööksid ja viskavad neile puuvilju aia taha, et nad siis hoopis sealt sööksid.

Statistiliselt saab Põhja-Ameerikas aastas üle 6 inimese surma läbi ämblike ning koerte tõttu veel rohkem inimesi. Seega, ei ole just eriti tõenäoline karule ette jääda aga mina olen ennast oma lugemisega nii ära hirmutanud, et lausa magada on raske ja tahaks juba asustatud kohta kolida. Veel paar päeva tagasi rääkisin, et kuidas ei viitsi linna minna ja tahaks ikka maal olla ja matkata.

Eks ma varsti püüan üle saada sellest karuhirmust. :) Kusjuures, Kõik ütlevad meile, et ooohhh ma tahaks ma karu näha. Ja me siis ikka vastu, et ei, te ei taha karu näha. Ja nemad ikka, et nii tore oleks ju, kuskilt eemalt, teisel pool jõge näiteks. Aga jõgi on musta karu jaoks nagu mis tahes maastik - nad ujuvad lõbu pärast!

No vot, nii palju siis karudest. Täna hängisin siin oma kuudis rahumeeli, kui Rasmus tuli küsima, et kuule, kas ma näen õigesti, et hobused on meil hoovis? Olidki va sindrinahad oma aedikust välja pagenud. Õigemini, on neil siin suur ala kus nad on ja siis täna lasti nad tee peale, kus neil on aias ääres palju muru süüa ja seal on omakorda aed ees. Aga üks hobune on lausa eriti krutskeid täis ja lõhub aia ära - ja nii pidi olema iga kord. Kutsusime siis oma kubjase välja ja hakkasime neid aedikusse tagasi vedama. Rasmus pidi ühte hobust valvama kirsiaias, et ta ei liiguks üles poole ja nagu teada on, siis Rasmus kardab hobuseid nagu mina karusid. :)) Saime nad ilusti oma kohtadele tagasi ja aiale pandi vool sisse. Üldiselt on neil vool väljas aga kui lolluseid hakkavad tegema, pannakse vool sisse.

Ah, ja täna sadas vihma, nii et kell 11 korjasime kõik koos zucchinid kokku, me pesime veel ämbreid ja vedasime komposti. Suhteliselt mõttetu päev sellessuhtes aga väga hea puhkus. Homme see eest alustame kella seitsmest, mis tähendab uneaega juba jupp aega tagasi!! Ja kui ilm on okei, läheme ehk ratsutama ka.

Mõned pildid ka.

Vaade ühele poole

Hobuste boss

Vaade teisele poole

Rasmus käis mulle hetk tagasi karu mängimas. Väidetavalt kogemata. Jah, ma vihastasin ennast seaks.