Tööl!

Saime lõpuks soetatud inverteri autosse, et saaksin oma arvutit laadida! Maksis teine 40 dollarit aga peaks see-eest normaalne ka olema.
Oleme jätkuvalt siis Osoyoosi linnas, Lõuna-Okanaganis, kus peatume nüüd ilmselt veel veidi aega. Nimelt saime omale siia töö.
Orjafarmist lahkusime juba mõned päevad tagasi, kolm ööd tagasi vist.  Esimese öö veetsime rõõmsalt kaalumaja taga. :) Siin on nii, et sa ei saa keerata lihtsalt suvalisest teeotsast sisse, parkida ja magada. Põhja poole sõites on tee ääred täis selliseid provincial parke, kus on lauad ja pingid ning tualetid, kuid nendes on keelatud viibida kella 10 õhtul kuni kella 7 hommikul - need lihtsalt pannakse tõkkepuuga kinni. On vee olemas ametlik variant telkimiseks, ehk siis RV pargid. RVd on nimelt need kõik võimalikud automajad ja neid on kanadalastel palju! Miinimum tasu sellises pargis ööbides on 30$ öö. Kui juurde maksad saad vee ja elektri ka ning lisaks on neil veel mingid luksuspaketid ka. Need sellised alad on jubedalt ülerahvastatud ja pigem toimub seal väljanäitus, et kelle on parem RV. Need on ikka mitmetoalised, tõenäoliselt paremad, kui mõne mehe maja.  Pargitakse need seal külg külje kõrvale, laotatakse maha vaibad ja mööbel. Televiisorid on installeeritud seinte külge jne.  Üldse, on siin igas hoovis vähemalt üks ratastel maja. Need majakesed ise on toredad aga no ma ei tea mis puhkus see on nendes parkides...
Tulles tagasi aga kaalumaja taga ööbimise juurde siis oligi nii, et mujal lihtsalt ei olnud võimalik parkidaja ööbida rahus. Tee peal on veoautode kaalumiskohad, et nad ülekaalus ei sõidaks ja seal on suur parkla. Ega ma just ääretult õnnelik ei ole sellises kohas ööbimise üle aga no mis teha. Hakkasingi juba magama jääma, kui järsku sõitis kaalumaja tagant meie suunas auto (mitte eest, kus on sissesõit parklasse). Pimedas ma ei saanud aru kuidas see auto seal üldse sõidab, kuna ei olnud näha, et seal tee oleks. Sama järsku auto peatus ja kustutas momentaalselt ka tuled ja jäi pimedusse. Ka auto seest ei pannud keegi tulesid põlema.
Vaikselt hakkas näha olema taskulambi sähvatusi ja juba mõne aja pärast võis läbi pimeduse aimata, et musti kogusid on vähemalt kaks ning et nad kõnnivad ilmselt ümber auto, nagu otsiks midagi. Miks nad seda tänavalgustuslambi all ei tee?
Viimaks oli mul juba paanika nii suur - ei ole see ju ometi eluterve tegevus mis nad seal teevad ja kindlasti on tegu millegi ebaseaduslikuga! Kuna mina selliseid asju kardan, siis otsustasime lahkuda. Rasmus oli end juba rooli taha vinnanud, kui teatas, et need inimesed panevad telki kokku!!! No vot siis lugu.. Keerasin rahus magama tagasi. :)
Järgmine päev käisime pesumajas pesu pesemas ja vähemalt 10 korda käisime poes, sest iga kord ununes midagi. See pesumajade süsteem mulle täiesti meeldib. Töötab müntidega ja väga mugav on. Pesemine maksab 2.75$ ja kuivati 2$+lisa 1$ kui tahad lisakuivatust 12 min (meile vajalik, et riided oleksid täiesti kuivad, muidu on känkras autos ja lähevad pahaks). Pole kallis teenus aga see eest mugav.
Sellel päeval sõitsime veel tagasi Osoyoosi (eelmise päeva poodlemine ja pesupesemine toimus põhja pool), pidime kohtuma ühe kirsifarmi omanikuga aga selleni ei jõudnudki, ta ei suutnud kuidagi välja ilmuda ja nii me siis linnast lahkusimegi jälle õhtuks, kuna taas oli vaja ööbimiskoht leida. Olin lugenud Internetist, et siin on mõned tasuta telkimisalad ning suundusime neid otsima (taaskord mõnikümmend kilomeetrit põja pool). Õnneks, me neid ei leidnud. Nimelt, sõitsime me kuskil sügaval metsa sees (minu jaoks sügaval), käänulistel metsateedel, mis mulle kohe üldse ei istu - eriti Rasmusega sõites. Ja muidugi kartsin ma seal karusid. Mida aga ei olnud, olid telkimiskohad ega ka järve, mille ääres nad olema pidid.
Sobiva paiga leidsime viimaks mingi järve ääres, kus oli selline hea vaikne põõsaäärne paik. Natuke eemal oli ka juba üks auto telkimas nii et tundus normaalne. Päris rahuliku südamega ma muidugi seal viibida ei suutnud aga kuidagi sai ikkan õhtu hommikuks. Hommikul muidugi tuli välja, et tegemist indiaanlaste maadega kus võib suuri probleeme tekkida, kui seal ööbida. Nii et isegi, kui siin juhuse läbi mõni hea vaikne paik leida, siis on see ikka kellegi teise maa. Loodetavasti jäi see meie viimaseks ööks looduses.
Mulle varem meeldis tohutult idee matkamisest Kanada ilusas looduses aga nüüd see üks karu rikkus kõik ilusa ära.  No vast ei ole hullu, peab selle karusprei ära ostma.
Niisiis, eile hommikul kella poole 11 aeg jõudsime Osoyoosi tagasi ning hüppasime sisse kirsifarmi mis oli juba mul enne välja vaadatud. Küsisime tööd ning alguses öeldi, et võtavad numbri ja helistavad aga siis boss ütles, et 30 minuti pärast hakkab töö. vahetasime riided, täitsime paar paberit ja hakkasime tööle. Töö on pakkimismajas kirsside sorteerimine ja pakkimine. No midagi enam lihtsamat ei anna teha. Tüütu ehk on peake viiendat tundi aga muidu okei. Turi on ka kange ja selg kippus ära väsima aga vähemalt palka makstakse, mitte nagu seal orjafarmis.
Peale meie on siin veel päris palju inimesi, osad pakkimismajas ja osad korjamas. Meil on siin suur ala telkimiseks/parkimiseks, katusealune pinkide ja diivaniga, köök kahe külmkapi ja kraaniakussidega ning kolm dušši! Lisaks tulatid, endiselt kuivkäimlad, kuid ülipuhtad ja lausa lõhnavad ning sisaldavad käte desinfitseerimisvahendeid. Mõneks kohas tuleb paar saad dollarit välja käia selle eest, et saaksid parkida ja elada töö tegemise ajal. Nii et väga kurta pole vaja. Samuti on tegemist suure istandusega kust läheb iga päev ikka suurtes kogustes kaupa välja ning kuulub ka kohalikele. Nimelt on siin paljud istandusesd sellised, mida peavad tumedama nahaga tegelased ida poolt ning kellel pole õrna aimu midagi mingitest sanitaartingimustest või üldse mingitest tingimustest. Seega hetkel tundub kõik okei olevat. Vähemalt eile oli meil esimene päev Kanadas kus me omadega plussi jäime! Täna tiksus muidugi jälle miinust, kuna on Canada day ehk vaba päev aga eks jõuab seda plussi ka veel tulla. :)
Üldiselt, see Okanagani piirkond on muidu selline vaikne ja armas aga suvel tulevad siia hordidena kohale prantsusekeelsed kanadalased Quebecist, kelle üldine kirjeldus võiks sisaldada sõnu hipilaadne, rääbakas, rastapatsidega, tolknevate riietega. Nad passivad tihti kambakesti tänaval maas, kerjavad ja söövad midagi peost. Üldiselt on nende idee selles, et nad tulevad siia suveks hooajatöid tegema aga miks nad peavad tänaval kükitama ja kerjama, ma ei tea. Siin astu uksest sisse ja hakka tööle! Ka siin meie juures on mõned selliseed omamoodi tegelased. Näiteks eile kui tööd tegime, siis oli alguses minu kõrval üks suisa hirmuäratav neiu - täis tätoveeritud, rääbaka olemisega ja kõva käreda häälega. Suurema osa ajast loopis ta kirsse, rääkis kellegagi juttu või passis niisama. Aga no liinitööl, ei ole nii, et sa teed pausi vahepeal, liin ju liigub edasi. Nojah, mingi hetk ta tõsteti minu taga olevale liinile (see, kus Rasmus töötas) ümber ja sealt ta siis hakkas minu vastas oleva inimesega mingid kirsisõda või miskit pidama.. No tere talv!? Nagu kari tittesid. Prantsusekeelsed kanadalased hoiavad üldse rohkem kokku ja ei suhtle nii palju välismaalastega kui näiteks kasvõi prantsusekeelsed kodanikud Prantsusmaalt. Lisaks, reisivad need Quebeci kodanikud tihti koertega, kuna nad saavad mingit rahalist toetust, kui neil koer on (varjupaigast siis ilmselt). Ja nii need vaesed koerakesed nendega siis kaasas rändavad selle kuumaga. Ka meil on siin platsil üks koer täiesti olemas. Veel mõned nädalad tagasi, kuikirsihooaeg polnud veel alanud oli siin hoopis teine linnapilt - vaikne ja rahulik. No turiste on ikka palju (ma mõtlen Kanada turiste oma automajadega) aga siiski rahulikum kui nüüd. Hetkel aga on see linn veidi ebameeldiv. Muidugi on täna ju suur püha ka veel. Ma tahtsin paraadi näha aga seda ei juhtunud ja ei juhtunud ning ma ei teagi millal see peaks toimuma. Lisaks on õhtul igas linnas ilutulestik - ilmselt läheme seda vaatama, kui see liiga hilja pole. Mul on uneaeg päikese loojumisega. Homme peab suts varem ärkama ka, kuna töö algab kell 8. Ma muidu ärkan kella 8 aeg aga peab varasemaks lükkama hakkama nüüd.
Ega mul muud suurt midagi polegi. Hetkel istun autos (uksed on lahti) kuna siin on vari ja kirjutan. Hiljem linnas varastan Internetti ja laen jutu blogisse üles. Rasmus vedeleb auto kõrval ja loeb (e)raamatut, seda juba viimased kaks nädalat. Tegelikult peaks autot koristama aga veits liiga soe on veel väljas. Kell juba 7 aga siin ikka leitsak- mõnus! Hüva, eks ma kirjutan kui midagi uut jälle öelda on!

Pilte kahjuks ei saa taas lisada, sest see nett on nii halb, et ei ole suutnud 25 minutiga pilte ära laadida ja ma ei suuda enamoodata! Tsau!