Mehhiko - Belize, piiriületus ja teekond Caye Caulkerile

Buss Belize Citysse väljus 23.40 ning peale meie oli ka teisi matkaselle bussile minemas. ADO bussid on väga mugavad, kus seljatoe saab päris alla lasta, nii et istme osa liigub vastavalt seljatoele ette poole, mis tähendab, et jalad saab kenasti välja sirutada. Ainus (ja väga suur) miinus nende busside puhul on see, et õhukonditsioneer hoitakse sügavkülmutuse peale. Üritasin ennast igat pidi kuidagi kägarasse sättida, et natukenegi soe oleks aga ei, jääkülm oli. Und erilist ei olnud, seega päris kohe magama ei saanud jääda ja hiljem oli jälle tunne, et kohe-kohe on piir ja peab nagunii üles ärkama. Seega magamata jäigi.

Mida kaugemale jõudsime seda huvitavamaks läks ümbrus. Tee läks kitsaks ja põõsaste sees olid väikesed majad ja hütid. Öösel päris pimedaks väljas ei läinudki, seega tahtsin iga hetk välja vaadata, et äkki näeb midagi põnevat. Terve bussitäis inimesi magas ja hea rahulik oli ning midagi erilist ei toimunud. Ah, ma kirjutasin blogi vahepeal mehhikost siia tulemisest või miskit ja järsku läks süda nii pahaks, et võtsin lausa kilekoti ligi. Ei tea kas loksutas nii hirmsast või oli päevane päike väsitav või miskit muud aga päris paha oli. Kotti õnneks siiski vaja ei läinud ja ühel hetkel jäin ka korraks magama ja paha oleks läks üle.

Niisiis. Mehhiko-Belize piiriületus. Esimeses punktis kus buss peatub, kupatatakse kogu bussitäis välja, kus siis reisijad rivistatakse ühe kuuri ukse ette üles, mis järel hakatakse neid üks haaval/paari kaupa kuuri laskma (ühest otsast sisse, teisest välja) Kuur on passikontroll/altkäemaksu putka. Nimelt küsitakse igalt Mehhikost lahkujalt mingit tasu/maksu. Vahel turistimaksu, vahel lahkumismaksu, vahel mingit muud. Turismimaks on Mehhikos täiesti olemas ja enamasti on see juba lennupileti hinna sisse arvestatud, samas mingisugust lahkumismaksu ei eksisteeri ja igasugune raha küsimine on ebaseaduslik. Üldjuhul turistid siiski mundris relvadega onudele vastu ei hakka ja maksavad oma 300 midagi pesot ära. (24USD vist). On aga ka olnud neid, kes on suutnud ära tõestada, et igasugused maksud on makstud või lihtsalt püüdnud ennast üle piiri vaielda. Meie olime õnneks targad ja võtsime telefonis lahti lennu broneeringu, kus peal on lahter taxes&fees ilusti välja kirjutatud.

Niisiis, kui oli meie kord onni astuda, ütles onu kohe, et “teie peate nüüd maksu maksma”. Me aga olime juba endale algusest saati selgeks teinud, et raha me neile ei maksa ja läksime juba sellise hoiakuga selle onu juurde. Teatasime, et meil on kõik makstud ja näitasime telefoni. Onu ütles kohe, et jaaajaa okei aga järgmine kord tooge mulle paberil tõend. OK. Seekord läks libedalt. Nii et tasub alati selgeks teha, kas igasugused maksud on maksmata või makstud. Siis kupatati kogu seltskond bussi tagasi ja järgmine peatus oli Belize toll, kus tuli kogu oma pagasi kaasa võtta. Passikontrollis küsiti, et kuhu läheme, kus peatume ja kaua oleme. “Kus peatume” oli suvaline hotell, mis enne kaardilt välja vaadatud näiteks. Peale passikontrolli oli üks tädi, kes küsis kas puuvilju, alkoholi ja sigarette veame. Nagu ikka igal piiril. Siin aga polnud mingit skännerit vaid pisteline kontroll. Meil aga oli kaasas 5 purki õlut, sest rasmus oli enne bussile minekut need ostnud aga kuna igal pool võib mingi koguse üle piiri vedada siis selle üle me väga ei juurelnud. Tige tädi teatas, et õlut ei võigi tuua Belize-i. Küsisin talt veel, et miks siis ka ja tundub, et ta väga rõõmus ei olnud meie seaduse rikkumise püüdluse ja miks küsimuse üle aga mind tõesti lihtsalt huvitas. Igatahes, väitis, et and toodavad enda oma. Kotti läbi ei otsitud aga õllest jäime ilma.

Selleks ajaks läks juba väljas valgemaks ka ja aina rohkem võis välja näha, mis ei lasknud mul taaskord magama jääda. Peale Belize piiri muutus loodus kohe ka lopsakamaks ja džungel tihedamaks. Tee äärtes olid väikesed hütid ja silma paistis üpris vaene olemine. Belize-i tulekust olen unistanud juba kaua ja seal samas bussis aknast välja vaadates mõtlesin, et on ikka uskumatu, et siin ma nüüd olengi! Peagi aga ei suutnud ka mina enam luuki lahti hoida ja pidin unele alla vanduma. Uni oli hommikul nii hea, et ärgata oli ikka väga raske. Viimased tund aega (ma arvan) tundsin kuidas raputab jubedalt ja eeldasin, et peame kuskil linna lähedal olema aga uni oli nii suur, et silmi ei suutnud lahti teha. Kohale me aga jõudsime ja ärgata tuli. Vas-tu võttis meid üks räämas bussijaam ja kohalikud belizikad. Esimene šokk oli minu kadunud rahakott. Pisar pidi juba silma tulema, Rasmus käis veel bussis otsimas ja puha. Piiril olime veel arutanud, et kott vedeleb bussi istmel üksi rahakotiga. Lõpuks ikka tuli meeldi, et ma olin selle ise kindlasse kohta ära pannud. No ja seal me siis seisime. Kuhu minna?

Bussijaama ees muidugi pakkusid kohalikud taksosid aga kuna teadsime et veetakso on lühikese jalutuskäigu kaugusel siis loomulikult valisime kõndimise. Kuigi, ühest blogist lugesin, et tasub võtta takso kuna tänavad pidid kahtlased ja ebaturvalised olema. Sellele tahaks natuke vastu vaielda ja pigem just julgustaks jala kõndima, et näha linna. Meie muidugi olime seal pühapäeva hommikul kell 7 nii et tänaval polnud mitte ühte ainsat inimest ja kõik poes ja putkad olid suletud. Samuti ka pangad. Üks paar oli Californiast ja teine kusagilt ida-euroopast. Meie bussist suundusid veel kaks paari veetakso peatusesse seega kõndisime koos.

Belize-i dollareid ei olnud meil mitte ainsatki, kuna me targad võtsime kaasa oma kanada dollarid sulas, arvates, et neid saab ikka kuskil vahetada. Ei saa. Nii et pankade lahti olek poleks midagi muutnud, aga sellest hiljem.

Edasi siis ostsime paadipiletid Caye Caulkeri saarele, mis maksid 58 BZD(29USD) edasi-tagasi/inimene. Edasi-tagasi pilet kehtib 90 päeva ja sellega võib tagasi asemel ka edasi suurele saarele Ambergris Cayele.

Caye Caulker on väike lubjakivi koralli saar mis on 8km pikk ja 1.6km lai. Saare keskel on split, mis jagab saare nö kaheks, sealt kaudu saavad paadid läbi sõita. Caye Caulkeri moto on go slow, ja nii see elu siin käibki. Üldine meeleolu on rahulik ja lõõgastunud, keegi kuhugi ei kiirusta ja kõik on sõbralikud.

Igatahes, kui kohale jõudsime siis leidsime endale ka kohaliku abiga ööbimise. Saime sellise diili, et maksame nädala korraga nii et hind on parem, kuid esimene öö pidime kuskil kanakuudis veetma, sest meie putka, kuhu pidime kolima vabanes alles täna. Kuudis oli meil voodi, riiul ja külmkapp. WC-d saime kasutada väljas eemal (dush oli ka). Palavus oli hirmus nii et õhtuks ikka küsisime omanikult selle va tuuliku ka, et ikka öö üle elada. Me muidugi olime magamata ja matkanud ka. Loomulikult sai ka käidud ujumas ja esimesed kohalikud õlled/kokteilid proovitud hommikusöögiks (meil enda arust oli juba õhtu, kuna olime öö bussis veetnud aga siis tuli välja, et kell oli 11 hoopis). Peale ujumist tegime uinaku, õhtul võtsime kohaliku tädi juurest söögi ja sattusime täpselt päikeseloojangu ajal sööma.

Saare elust, söögist ja tänasest seiklusest, kuidas kaks turisti Belize-i keskpanka külastasid räägin juba homme. Ega kell hakkab juba 10 saama, mis siin on juba uneaeg! Et ikka enne kuuma päikest üles saaks!

Kanakuut

Kanakuudi sissepääs

Kodutänav. Paremal paistev sinine putka on juba uus kodu

Kodutänav teisele poole

Arendus

Kohalike kodu

Esimese hommikusöögi vaade

Esimene hommikusöök, koduköögis tehtud (nagu enamus toite siin saarel)

Kohalikud asukad

Arendus

Saare moto

Saarel ei ole autosid, on vaid golfiautod ja jalgrattad

Pesumaja

Esimese õhtu päikeseloojang, seal golfikäru ja jalgratturi taga, silla lõpus sõime õhtust.

Mehhiko, Cancun-Playa del Carmen

Cancuni lennujaamast püüdsime siis leida bussi, mis viiks meid kesklinna. Selleks aga tuli läbi rebida taksojuhtide hordist kes tahtsid meid lahkelt 500 peso eest ära viia. Kuna me aga teadsime, et kuskil peab olema bussijaam, siis hakkasime seda otsima. Üks tunnike läks aega, et see sealt samast lennujaamast üles leida. Nimelt on see kuskil väljuvate lendude juures ja ehitusala taga peidus ning seal pole mitte ühtegi silti, mis viitaks bussijaamale. Buss maksis meil kenad 65 pesot (5CAD, 3.7EUR).

Sõit kestis poolteist tundi mugavas ADO bussis ning Cancuni me jõudsimegi. ADO on nimelt üleriigiline bussifirma, mis sõidab iga päev iga kell igas suunas. Bussid on kaasaegsed ja mugavad. Leboistmete ja WC-ga.

Cancuni bussijaamast võttis meid peale kohalik Alfonso, kelle juures hoiustame oma pagasit järgmised kuu aega. Alfonso leidsime Couchsurfingu kaudu kui küsisin foorumis infot Cancuni pakihoiu kohta. Alfonso kirjutas, et tema juurde võime oma asjad jätte ja nii siis läkski. Peale asjade viimist/pakkimist, läksime meile kesklinna elamist otsima. Käisime mõned kohad läbi ja üsna otsustasime Mayan Hosteli kasuks, milles öö maksis 400 pesot (30 cad). Hostel iseenesest eemalt nägi üsna tore välja, selline pooleldi onn nagu, õlgedest katuse ja seinapragudega aga veits räpane oli kuidagi. Elamine leitud. suundusime Alfonsoga sööma, kus ta tegi meile välja kohaliku toidu. Mina sõin sopast ja Rasmus burritot. Sopas on selline ümmargusel saial igasugune kraam. Kana, sibul, juust, tomat jne. Peale õhtusööki jätsime Alfonsoga hüvasti ja läksime ise ära hostelisse. Aa, kohalikus poes käisime ka. Esmaselt suuremas toidupoes kus müüdi hulganisti igasuguseid pirukaid, mida me siis ka kohe kaasa pidime ostma. Pirukate ostmine käib nii, et võtad tädi käest suure kandiku ja need suured näpitsad ja siis kühveldad oma kandiku täis ja viid selle tädile. Tädi pakib pirukad kotti ja kleebib hinna peale.

Plaan oli ka poest kohalikku õlut kaasa haarata aga selles poes lõpetati õllemüük kell 9. Hostelisse tagasi jõudes kutsus hosteli tädi meid nende ühinema õllejoomisel, kuid kui ütlesime, et müüdi ainult kuni kella 9, siis tegi suured silmad ja ütles, et eieiei ümber nurga on 24/7 pood. Sealt siis saime vajaliku kraami kätte. Nende lääberdajatega me siiski ei ühinenud vaid istusime terrassil ja tegime plaani. Uni oli see päev tavaliselt suurem, seega üsna pea sai pea padjale. Öö läbi käis muidugi igasugune läbu aga sellise väsimuse juures polnud see probleem.

Järgmiseks hommikuks olime otsustanud, et sõidame edasi Playa del Carmenisse. Enne pidime läbi käima veel Alfonso juurest, kuni olime osad asjad maha jätnud. Lisaks otsustasime kaasa võtta ka teise seljakoti, esialgse ühe asemel. Seekord oli peaaegu kogu ta pere kohal - ema, vend ja õde. Kuna kõigil oli vaja kuhugi minna, siis pressiti meid kõiki koos autosse. Rasmus saadeti esiistmele ja mina olin ema, õe ja vennaga taga. Lapsed viidi kuhugi kellegi juurde külla (kus kõik ootasid kenasti, et nende võõrustaja neile värava lahti teeks ja sisse läheks, enne ei sõidetud ära). Kusjuures, seal olid kõik majad äärmiselt turvatud ja suurte väravatega. Piirkond ise oli suht geto. Ka Alfonso ise elab “küladeks” jaotatud elurajoonis kus igal “külal” oma värav ja turvamees. Lisaks on rajooni alguses veel peaturvamees. Peaväravas pannakse kirja autonumber ja küsitakse kuhu lähed. Niisama läbi ei saagi. Ja külaväravas ei saa ka ilma kohaliku elanikuta läbi. Meie saime, kuna mul oli telefonis Alfonso kirjutatud juhised nende nimede ja aadressiga.

Tagasi teemasse, siis peale laste ära viimist viidi ka meid bussijaama, kust istusime Playa del Carmeni bussile ja umbes pooleteise tunni pärast olimegi kohal.

Playa del Carmen on märksa väiksem linn, kus ranna ääres on turistide peatänav ja hotellid. Ka peabussijaam on selle tänava alguses niiet sealt läbi kõndimine oli kohustuslik üsna tihti. Turistitänav on nagu turistitänav ikka. Mööda teed voorivad punased kehad edasi tagasi ja kahel pool igasugused suveniiri putkad ja agarad kaupmehed. Meie eesmärgiks oli omale leida hotell veidi eemal ja otsima me hekkasimegi. Ma ütleks, et me käisime ikka paar tundi ringi ja küsisime igast hotellist mis teele jäi, kuid kõige odavamaks ja ilusamaks osutus üks hotell, mille nime ma ei mäleta. Öö seal maksis 450 pesot ja hotell ise oli hästi armsa dźungli aiaga, iga toa ees võrkkiik ja isegi bassein koos sukeldumise osaga oli. Meie tuba asus teistest eraldi, ma ei oskagi kirjeldada, trepi otsas? Nagu sinna viis järsk trepp, mis lõppes toaga ja toa neli seina olid välisseinad. Väga tore igatahes. Rand oli umbes 2 minuti jalutuskäigu kaugusel aga samas oli täpselt kaks tänavat turistitänavast “sisse” poole, kus polnud enam ühtegi kaupmeest kiusamas. Esimese asjana vist läksimegi minu tungival soovil ujuma, kuna seda hetke olen ma ma juba jupp aega oodanud, eriti Kanadas elades. Veensin ka Rasmuse vette tuleme ja nii me siis seal suplesime. Lained olid üsna suured nii et hüppasime peakaid lainetsse, nagu ennemuistsel aal.

Ülejäänud päeva jalutasime niisama kohalikus getos ja vaatasime millega kohalikud ise ka tegelevad. Käisime Walmartis õhtuks/hommikuks nänni ostmas ja käisime ka kohalike kohas söömas. Söögiks oli 1/2 kana ja 1/4 kana. Mõlemad tulid riisi ja mingi muu kraamiga. Kumbki 60 pesot. Üsna kallis Mehhiko kohta. Kanadaga võrreldes poolmuidu. Õhtu vist veetsime hotelli hoovis google mapsis ja niisama mulisedes. Ma veel käisin õhtul basseinis ujumas ka kuna nii soe oli. Sellel õhtul tegime otsuse Järgmisel õhtul Belize poole teele asuda ning järgmisel hommiku saime oma kompsud ilusti hotelli hoiule jätta ja ise läksime jalutasime linnas ja rannas ning äisime taas kuskil putkas söömas See päev toimus ka mingi Corona pidu rannas, kust me mööda jalutasime. Seal olid ilma naljata tuhanded inimesed! Piletid olid juba keset päeva välja müüdud ja kõikjal käis üks igavene läbu. Õhtu saime õnneks hotelli hoovis veeta, kuni oli aeg Belize bussile minna ja sealt algas juba hoopis uus seiklus!

Hüvasti Kanada!

Teisipäeval oli mul viimane tööpäev, mis algas juba kell 10.30. Arvestades, et eelmisel õhtul oli ka tööl ja sulgesin, siis nagu ikka ei saanud normaalsel ajal magama jäädud ja nii ma siis lihtsalt ei maganud ja läksin järgmisel päeval tööle uimasena. Kuna peakontori inimesed olid see päev lõpuks majas, pidime terve päeva valvel olema kuna nad võisid iga hetk läbi hüpata.

Kuidagi läks aga nii, et kell 2.30 küsiti, kas tahan koju minna kuna nagunii meil polnud vaja tegelikult 5 inimest korraga poodi, lihtsalt visiidi pärast oli meid nii mitu. Kuna ma olin valmis püstijalu magama jääma, siis loomulikult haarasin sõnal sabast ja läksin koju ära. Enne veel jätsin töökaaslastega hüvasti ja ostsin oma viimased tooted, mis olid jäänud varasemalt soetamata. Kingituseks sain võtmehoidja…

Koju jõudes hakkas Rasmus kohe kamandama, et hakkame nüüd õige koristama (kuna endiselt pidime järgmisel päeval korteri vabastama). Mina muidugi olin taaskord rampväsinud ja ei kolisin hoopis rõdule istuma, sest väljas oli see päev 28 kraadi sooja!

Õhtul olin lubanud kohtuda töökaaslastega ja ega pidingi ju juba sättima hakkama. Õhtune kohtumine siis pidi toimuma mehhiklasest töökaaslase Renatta juures, kus ta lubas meile söögi teha. Ta venamad olid nimelt meile valmistanud mehhiko pärase õhtusöögi ja meie siis istusime laua taga ja lasime end serveerida. Nad ise ütlesid, et see toit ei olnudki nii väga mehhikopärane aga ligilähedane. Söögiks oli pasta ja mingi kalkuni värk. Lisaks tacod igasuguste lisanditega. Toit oli väga väga hea ja kõht sai väga täis. Kodus ju nagunii enam süüa midagi polnud.

Hiljem veel istusime tükk mega lauas, sest need vanemad sõid peale meid. Renatta vanemad olid väga toredad ja nalja sai omajagu, jõudsime jutustada elust-olust siin- ja sealpool maad. Viimaks tänasime ja selleks ajaks olime otsustanud tüdrukutega linna minna. Õigemini, nemad otsustasid. No kuna see oli ikkagi mu viimane õhtu Kanadas väljas siis tuli ju minna, mis tähendas seda, et ka see öö möödus paari tunnise unega, sest hommikul oli varajane äratus, et jõuaks korteri üle anda.

Okei, läksime siis mingisse ragamannide baari nimega Drum and Monkey. Baar ise oli selline üsna lihtne ja lisaks oli seal kaks nö tantsusaali. Muusikat mängis DJ ja regevend laulis siis laivis sinna mingit biiti peale, muuseas, tegemist oli väidetavalt kuulsa Kuuba muusikuga ja oma laulusõnad mõtles ta käigu pealt. Selles saalis siis oli vist rohkem see Monkey osa muusikast ja teises saalis Drumi osa. Ja kui ma vaid oleks saanud end ümbritsevat kuidagi salvestada. See kaader mis seal koos oli oli ikka omamoodi. Igausuguseid erinevaid inimloomasid. Vanamehed hallide rastadega, noored nokatsitega drummi ja bassi sõbrad, ja “trippivad” memmed kõik koos tantsuvihtumas. Plus veel igasuguseid muid elukaid. Kuna ma juba taas olin teist ööd magamata, siis mingi hetk otsustasin, et hiljamalt kell 2 pean kodus olema ja ka Destiny ja Renatta otsustasin lahkuda (Destiny nimelt sai mu autoga koju tuua). Colleen oli veits vägijoogi mõju all ja tema jäi meist sinna maha.

Koju soit oli ka tore. Calgary kesklinnas on väga palju ühesuunalisi tänavaid ja üldse on see kesklinnas liiklemini õudsalt ebameeldiv ja no, ma pole vist elus nii paljudel ühesuunalistel tänavatel vastasuunas kulgenud, kui see õhtu. Ei, autojuht ei olnud purjus ja süita oskas ka üsna hästi aga Renatta proovis kõrvalt juhendata, kuidas tema juurde saab ja siis ütles koguaeg, et no keera nüüd siit vasakule ja siis mina jälle ristmiku juures, et no sa ei saa siit vasakule minna, see on ühesuunaline. Oih. Järgmisel ristmikul sama jama. Vaatan jälle aknast välja ja ütlen, et kuulge me muidu sõidame vastassuunas, et äkki keeraks ümber. OIH. No ja nii mingi viis korda. See oli lõpuks juba nii koomiline. Viimaks ikkagi jõudsime sinna kus vaja ja siis oli aeg mind koju toimetada. Sattusime jälle mingisse väga kahtlasesse kohta, kus mõtlesime ristmikul tükk aega, et kuhu minema peaks ja kõpuks keeras ta IKKA vastassuunda, eraldussaarega ristmikul. Siis ma lihtsalt tõdesin rahulikult, et kuule, Me sõidame vastassuunas, mine sinna… Oih. Sellessuhtes, et tänavad olid tühjad ja midagi eluohtlikku ega üldse ohtlikku ta ei korraldanud aga see oli lihtsalt naljaks.

Koju jõudes läksin magama, ja jälle oli paari tunni pärast äratus, et järgmisel päeval korter korda teha. Vaevaga sain maast lahti aga kella neljaks oli korter korras. Nägime täiega vaeva, et kõik ikka ilus puhas oleks ja Rasmus isegi peitis mööbli taha seinale tekitatud kriimu ära. Kui majamees aga kohale jõudis, et inspektsioon teha, siis veetis ta seal korteris umbes 3 minutit ja ei huvitanud teda ükski asi. Nojah. Kell 5 võtsid Iiris ja Meelis meid peale ja nii me siis kodutuks jäimegi.

Õhtul sõime, jõime ja rääkisime juttu. Veel tuli läbi Anni, kes lahkus jälle kotitäie meie antud kraamiga. Nagu arvate võite, siis jäi ka SEE öö lühikeseks kuna äratus oli enne kella 6 hommikul. Ma enam ei saa aru, kui kaua ma magamata olen olnud ega mäleta mis tunne on olnud puhanud aga ma arvan, et kui üks hetk segamatult magada saan… aga millal see üks kord juhtub?

Hetkel ma kirjutan seda lennukist teel Cancuni ja üsna pea hakkame maanduma, sest juba on tunda kuidas kõrgus langeb. Seda, kus täna ööbime ei tea. AInus, mida teame on see, et kuskil kunagi saame kokku Alfonsoga, kes võtab meie pagasi enda juurde hoiule. Loodetavasti maandume eeldatust varem, siis ta saab meid peale korjata lennujaamast aga kui ei, siis peale kesklinna kuhugi minema oma kompsudega ja kuskilt mingi ööbsimise leidma ja ootama kuni Alfonso vabaneb. Kui teie seda siin loete, siis järelikult oleme jõudnud kuhugi ööbimispaika ja interneti leidnud Ok nüüd viimane võimalus vetsu minna ja siis maandume juba Mehhikos kus sooja 25 kraadi!

PS! Update! Oleme nüüdseks Cancunis, pagasist vabanenud, kõht täis ja hostelis!

2 päeva veel Kanadas :O

Ühel õhtul käisime ära lõpuks "mäe otsas" kus sai siis Calgaryt vaadatud ja poutini söödud. Tegelikult söömise ja vaatamise vahel käisime veel kesklinnas jalgsi Winnersis, kuna mul oli vaja vist uut rahakotti. See sündmus vist oli üks väheseid tegevusi nädalate jooksul. Üle jäänud aja olen tööl käinud nii palju kui võimalik. Rasmus on olnud kodune, seega ka tema elus ei ole midagi huvitavat toimunud. Mul ikka tööl vahel mingeid seikluseid on aga ei midagi erilist. Eelmisel laupäeval planeerisime teha väikese lahkumisistumise aga kuna ka teistel eestlastel Kirstil ja Urmol oli plaanis just laupäaev oma lahkumispidu pidada siis kutsusid nad meid hoopis reedel omale külla. Nimelt ei saanud me ühist koosviibimist teha, kuna nende koju poleks mahtunud ja ma ei teagi, osad vist ei suhtle ka omavahel või miskit sellist. Igatahes, käisime neil siis külas ära ja lisaks tulid veel Caroline ja Krister, kes elavad nendega samal tänaval nii et ka nemad nägime siis viimset korda ära. 

Koju jõudsime vist 1 aeg öösel. Järgmine päev pidin mina paariks tunniks tööle minema ja siis koju külalisi vastu võtma. Pidin algselt õhtuni tööl olema aga töökaaslane oli õnneks nõus mind paar tundi asendama. Koju jõudsin poole 7 aeg ja juba olidki külalised kohal. Külas käisid siis see kord Indrek, Anni, Iiris, Meelis ja Dima. Ja üks minu mehhiklasest töökaaslane Renatta tuli ka hiljem. Kuna me õige pea oleme kolimas, siis kodus meil erilist süüa enam pole ja tellisime pitsad. Hiljem läksime kohalikku klubisse Marquee, mis ei olnud väga minu maitsele aga oli mis ta oli. Pühapäev möödus puhkeasendis ja täna oligi vaja taas tööle ronida.

Tööle jõudes olin üsna pettunud, kuna eelmisel nädala valmistasime poodi ette visiidiks (mis aga lükkus edasi homsesse) aga kui täna kohale jõudsin, nägi pood õudne välja ja ma pidin selle oma 6 tunnise vahetuse jooksul normaalseks saama. Mul oli ka uus tüdruk aitamas aga tal peab kogu aeg järel käima ja üle vaatama ja näpuga näitama mis teha tuleb. Õhtul kui kassasid sulgesin ajas lausa närvi juba, kui ta väitis, et kõik on tehtud ja enam pole midagi teha ja mul ei olnud lihtsalt enam aega tal sabas käia ja näpuga järge ajada. Alati saab midagi paremaks teha. Eriti kui visiit tulemas. Võta kasvõi lapp kätte ja puhasta riiuleid. No mida iganes. Siis ta passis mul seal kõrval ja vaatas pealt kuidas raha lugesin. Aga ma otsustasin ignoda, kuna täna oli siiski mu eelviimane vahetus!

Homme siis leiab aset see kaua oodatud hirmus visiit, millest mul ausalt öeldes on suht suva. No selles suhtes, mitte et nüüd nii suva oleks aga kõik alati räägivad need tähtsad tegelased nii hirmsateks nagu see oleks mingi püha sündmus. Jah, no see ongi väga oluline, et meil kõik korras oleks ja asjad sujuksid jne aga no ülemäära mingeid tädisid karta pole nagu vaja. Iseenesest täitsa toredad tädid on. Homme siis ongi viimane vahetus ja peale seda lähen saan vist ka veel linnapeal töökaaslastega kokku ja teeme viimase õhtusöögi. Kolmapäeval peab korter läikima ja tuleb teha move-out-inspection vms mis tähendab, et käime korteri koos tolle majamehega läbi ja vaatame kahjustused üle, lisaks peame andma talle aadressi kuhu saata tšekk meie deposiidi rahaga. Ei, nad ei suuda seda arvele kanda. Peale seda siis loodame, et Irka ja Melka meid peale korjavad ja laheme nende juurde. 

Neljapäeva hommikul on meil lend Calgary-Cancun nii et arvatavasti järgmised muljed tulevad juba Mehhikost. 

Hetkel veel on raske aru saada, et kahe päeva pärast Kanadast ära läheme. Ei taha nagu veel. 

14 päeva veel Kanadas ja hästi palju pilte!

Eelmisel reedel käisid meil külas eestlased, kellega koos pidime järgmine päev Waterton National Parki sõitma. Kuna mina olin päeval tööl ja aega väga midagi valmistada ei olnud, otsustasime pitsa tellida, seekord kohast nimega Pizza 73. Seal on üsna maitsvad ja mõnusalt suured ja pehmed pitsad. Ma pole kunagi eriline pitsa fänn olnud aga siis Kanadas olen vaikselt ka mina juba pitsastunud.

Külaliste tuleku eesmärgiks oli tegelikult ka neile igasugust head-paremat kraami kaasa anda, kuna oleme ju kolimas. Iiris ja Meelis said kõik meie matkatarbed ja natuke peale ka ning Anni ja Indrek said pusle, kuuseehteid, lille ja miskit nodi vist veel. Annile püüame oma nõud ja köögitarbed ka toimetada. Suuremast osast asjadest oleme lahti saanud aga veel on müümata meie elutoa lounge (see madrats mille peal elame) ja paar väikest lauda-lampi, ja muidugi auto ka. Madratsile hetkel eriti tahtjaid pole aga kui hind alla lasta siis vast viiakse ära ka. Paar huvilist on olnud. Auto kohta pole uudiseid veel kuulnud, see ongi nagu kõige suurem asi hetkel, mis vaja maha müüa.

Üks päev käisime mingi tüübi juures lumelaua kotti ostmas (kijijist leidsime), saime $20 eest. Sinna pakkisime Rasmuse laua, saapad ja meie talvejoped-saapad ning pagas läheb kuu lõpus Indrekuga Eesti poole teele. Ja olgu ta tänatud selle eest, kuna meie läheme siit kuu lõpus rohkem kui kuuks rändama ja asju on meil ikka omajagu, siis polekski meil füüsiliselt võimalik veel ühte pagasit kaasas vedada. Käsi jääks lihtsalt puudu.

Tagasi nüüd nädalavahetusse. Laupäeval oli start vist 7.30 paiku, täpselt ei mäleta. Irka ja Melka korjasid kõige pealt peale Anni ja Intsu ja siis meid. (hüüdnimedega seoses, siis niiii siga hea oli vahepeal rääkida eesti keeles, kasutada eesti keelseid väljendeid ja hüüdnimesid ja üldse eesti nalju teha). Watertoni oli meil umbes 270 kilomeetrit minna ja kuna mina olen väga kaugel olemast hommiku inimene, siis püüdsin autos lihtsalt magada.

Watertonis on väga huvitav loodus. Nimelt kohtub seal preeria mägedega, mis loob imeilusad vaated ja huvitavad linnu- ja loomaliigid. Ilus roheline rohumaa ja siis järsku kerkib ei kusagilt välja suur kaljumürakas. Watertoni linn on suvel kuurort aga hooaeg pole seal veel avatud, niisiis olime ainsad elavad hinged. Olgu, lisaks meile olid ka mägilambad ja hirved. Ja üks onu. Algul tegime jalutuskäigu rannas, kuna linn asub Watertoni järve kaldal. Mingisugust lumelaadsed asja tuiskas, tuul puhus ja külm oli. Aga nii hea oli olla vee ääres, ja vesi veel lainetas ka! Nagu kodus! Tegime ka linnale (kahele tänavale) tiiru peale ja kuskilt leidsime ühe ukse mis oli avatud. Tegemist oli suveniiri poega kus oligi see üks onu. Miks ta avatud oli, ei tea. Seal tõesti ei olnud mitte ühtegi ainsat inimest. Isegi elumajad olid tühjad, rulood ees nagu kummituslinnas. Aa oi, käisime tuletõrje depoos tualetis ja seal nägime kahte mormooni-tüdrukut ka. Neid kohtasime veel hiljem ka kusagil kus peatusime.

Waterton

Infopunkt

Watertoni järv

Prince of Wales hotell

Kohalike jaoks pidid nad koduloomad olema

Suvel on kõik poekesed, kohvikud ja suveniiripoed turiste täis

Talvel aga kummituslinn

Edasi tegime väikese paari tunnise matka ühe järveni. Järved on küll talvel (seal talv, siin kevad) üpris igavad ja jääs aga matkarada ise oli päris mõnus, mõlemat pidi üles mäge! Aga selline paras trenn, mul vist jalalihased annavad ikka natuke tunda. Vahepeal oli täiesti normaalne kuiv ilm, maapind oli kuiv ja kena ja siis järsku tuli mingi jupp kus sadas lund ja ka maas oli paks lume kiht. Saa siis aru, on lumi või ei ole lund?

Arupidamine

Meie motell asus Pincher Creekis

Taaskohtumine mormooniplikadega

Motell asus meil siis Pincher Creeki nimelises linnas, kus olime samuti ühed vähestest elavatest. Meie motellis olime lausa ainsad. Majutusasutus oli umbes selline, et peale vaadates võiks arvata, et seal peatuvad mingid filmidest tuntud kriminaalid. Selle järelduse tegime tegelikult juba piltidelt aga päris elus oli asi veelgi vägevam. Motelli sisehoovis, kohe meie ukse ees oli ka grill mida võisime lahkesti kasutada. Ostsime siis poest liha ja salatit ja muud head paremat ning küpsetasime ise. Poisid tegid liha ja tüdrukud salatit, nagu ikka. Õhtusöök sai väga maitsev peale sellist pikka päeva. 

Toad olid ajast ja arust, eriti see kus meie magasime. Lisaks ei töötanud meil ka küttesüsteem. Muuseas, sellist küttesüsteemi ma polnudki varem näinud ja ega ma ei tea siiani kuidas see töötab, gaasiga vist?? Käisime siis vastuvõtu onule ütlemas, et küte ei tööta, onu kohe tuli ja hakkas midagi sättima. Okei, ta tegi täpselt samu asju, mida olin juba proovinud, ütles, et küll tööle hakkab. No ei hakanud. Hiljem tuli uuesti küsima, et kas saime sooja sisse. Ei saanud. Siis nokitses veel natuke selle lüliti kallal ja hakkas sooja ka mühisema.

Küttekeha

Õhtul siis istusime teises (soojas) toas, sõime, jõime ja nii mina kui Anni olime mingi hetk sinna magama jäänud. Arvestades muidugi hommikust äratust ja pikka päeva, siis väga pole imestada. Kui üles ärkasin umbes 12 aeg öösel, olid poisid parasjagu valmis minema kohalikku baari üle vaatama. Sellesse ma väga ei süvenenud ja läksin teise tuppa magama ära. Mida aga polnud, oli küte! Ignoreerisin seda fakti, kuna uni oli suur ja lootsin, et teki all on normaalne. Alguses oligi aga kui öösel Rasmuse kolistamise peale ärkasin, sain aru, et jääaeg on. Aga teha polnud enam midagi ja tuli hommikuni kannatada.

Järgmisel päeval ärkasin umbes 9.30 ajal ja start oli ka sellele üsna kiire järgnema. Esmalt läksime sõime hommikust ja seejärel pidasime plaani mida edasi teha. Teine päev oli suht jura, enamus olid kuidagi väsinud, poisid muidugi käisid baaris eelmine päev ka. Ja eks selle väsimusega on nagu on, kedagi väga enam huvitanud kuhugi minna ja natuke oli ka torisemist. Viimastes kohtades osad ei viitsinud isegi autost välja tulla. Õnneks aga siiski leidsime ühe sellise koha, nagu Frank Slide. Nimelt oli seal üks mägi, mille all oli aastatel 1901-1903 olnud söekaevandus ja üks hetk oli mägi alla varisenud. Ametlikult ei tõestatud, et varing oli kaevanduse tõttu aga reaalselt olevat see kõige loogilisem põhjus. Varing kattis ära peaaegu terve küla ja umbes 70 inimest sai seal surma. 23 pääses eluga. Kohati oli kivihunniku sügavus 15 ja kohati isegi 30 meetrit ja kamakad mis olid alla tulnud, olid suured. 

Peale seda Frank Slidei ei tulnudki enam kellelgi enam ühtegi ideed, mida edasi teha ja hakkasime ringiga koju tagasi sõitma. Sõitsime küll mööda mormoonide rada, mis oleks olnud huvitav aga kahjuks on hooajaväliselt kõik põnevamad atraktsioonid ja kohad kinni, nii et ka seal polnud muud teha, kui lihtsalt läbi sõita. Nii palju uurisin välja, et omal ajal tulid mormoonid sellesse rajooni peamiselt kiriku nõudmisel, ja selleks, et ehitada Kanadas ainulaadset niisutussüsteemi, et tekitada tänased farmialad. Igasugused loomapidamist ja viljakasvatust oli seal kandis meeletult palju. Väikesed linnad aga olid see eest õudsed, enamasti mattunud prügisse, nagu mingid mahajäetud prügikülad. See prügivärk jäi minu jaoks üsna arusaamatuks. Ma muidugi ei saa üldse, mitte kuskil, mitte kunagi aru, MILLE kurivaimu pärast on vaja kellelgi PRÜGI visata MAHA? Loodusesse? Ma tahaks nendele inimestele vahel midagi halba teha. 

Õnneks aga jäid ka mõned lahedad vaated tee peale ja sattusime ka ühe üsna veidra kiriku juurde. Kiriku taga oli kellegi (sarimõrvari??) vana lagunenud maja. Umbes selline nagu kuskil õudusfilmis, kus inimsööjad metsa sees elavad. Kirikul oli ka traataiaga piiratud surnuaed. Iseenesest ilusa koha peal. Kõige veidram oli kiriku taga olev lounge, kus oli okstest tehtud risti löödud jeesus, oranžid pingid ja külalisteraamatud. Kirjutasin ka meie nimed sinna.  

Sellega oligi meie reis üsna lõpule jõudnud. Peatusime veel paaris väiksemad linnakeseks ja jalutasime niisama ringi. Koju oli ka veel pikk tee minna aga kui lõpuks kohale jõudsime, oli hea tunne küll. Õnneks mul oli järgmine päev vaba, nii et sain hoolega puhata ja magada.

Eilsest olin jälle tööl järgmised viis päeva, seejärel on pühapäev vaba ja siis jälle neli päeva tööl. Aga kuna kahe nädala pärast on minek, siis kulub raha ju marjaks ära. Olge siis tublid!