kolmapäev, 15. aprill 2015

14 päeva veel Kanadas ja hästi palju pilte!

Eelmisel reedel käisid meil külas eestlased, kellega koos pidime järgmine päev Waterton National Parki sõitma. Kuna mina olin päeval tööl ja aega väga midagi valmistada ei olnud, otsustasime pitsa tellida, seekord kohast nimega Pizza 73. Seal on üsna maitsvad ja mõnusalt suured ja pehmed pitsad. Ma pole kunagi eriline pitsa fänn olnud aga siis Kanadas olen vaikselt ka mina juba pitsastunud.

Külaliste tuleku eesmärgiks oli tegelikult ka neile igasugust head-paremat kraami kaasa anda, kuna oleme ju kolimas. Iiris ja Meelis said kõik meie matkatarbed ja natuke peale ka ning Anni ja Indrek said pusle, kuuseehteid, lille ja miskit nodi vist veel. Annile püüame oma nõud ja köögitarbed ka toimetada. Suuremast osast asjadest oleme lahti saanud aga veel on müümata meie elutoa lounge (see madrats mille peal elame) ja paar väikest lauda-lampi, ja muidugi auto ka. Madratsile hetkel eriti tahtjaid pole aga kui hind alla lasta siis vast viiakse ära ka. Paar huvilist on olnud. Auto kohta pole uudiseid veel kuulnud, see ongi nagu kõige suurem asi hetkel, mis vaja maha müüa.

Üks päev käisime mingi tüübi juures lumelaua kotti ostmas (kijijist leidsime), saime $20 eest. Sinna pakkisime Rasmuse laua, saapad ja meie talvejoped-saapad ning pagas läheb kuu lõpus Indrekuga Eesti poole teele. Ja olgu ta tänatud selle eest, kuna meie läheme siit kuu lõpus rohkem kui kuuks rändama ja asju on meil ikka omajagu, siis polekski meil füüsiliselt võimalik veel ühte pagasit kaasas vedada. Käsi jääks lihtsalt puudu.

Tagasi nüüd nädalavahetusse. Laupäeval oli start vist 7.30 paiku, täpselt ei mäleta. Irka ja Melka korjasid kõige pealt peale Anni ja Intsu ja siis meid. (hüüdnimedega seoses, siis niiii siga hea oli vahepeal rääkida eesti keeles, kasutada eesti keelseid väljendeid ja hüüdnimesid ja üldse eesti nalju teha). Watertoni oli meil umbes 270 kilomeetrit minna ja kuna mina olen väga kaugel olemast hommiku inimene, siis püüdsin autos lihtsalt magada.

Watertonis on väga huvitav loodus. Nimelt kohtub seal preeria mägedega, mis loob imeilusad vaated ja huvitavad linnu- ja loomaliigid. Ilus roheline rohumaa ja siis järsku kerkib ei kusagilt välja suur kaljumürakas. Watertoni linn on suvel kuurort aga hooaeg pole seal veel avatud, niisiis olime ainsad elavad hinged. Olgu, lisaks meile olid ka mägilambad ja hirved. Ja üks onu. Algul tegime jalutuskäigu rannas, kuna linn asub Watertoni järve kaldal. Mingisugust lumelaadsed asja tuiskas, tuul puhus ja külm oli. Aga nii hea oli olla vee ääres, ja vesi veel lainetas ka! Nagu kodus! Tegime ka linnale (kahele tänavale) tiiru peale ja kuskilt leidsime ühe ukse mis oli avatud. Tegemist oli suveniiri poega kus oligi see üks onu. Miks ta avatud oli, ei tea. Seal tõesti ei olnud mitte ühtegi ainsat inimest. Isegi elumajad olid tühjad, rulood ees nagu kummituslinnas. Aa oi, käisime tuletõrje depoos tualetis ja seal nägime kahte mormooni-tüdrukut ka. Neid kohtasime veel hiljem ka kusagil kus peatusime.

Waterton
Infopunkt

Watertoni järv
Prince of Wales hotell
























Kohalike jaoks pidid nad koduloomad olema




Suvel on kõik poekesed, kohvikud ja suveniiripoed turiste täis

Talvel aga kummituslinn



Edasi tegime väikese paari tunnise matka ühe järveni. Järved on küll talvel (seal talv, siin kevad) üpris igavad ja jääs aga matkarada ise oli päris mõnus, mõlemat pidi üles mäge! Aga selline paras trenn, mul vist jalalihased annavad ikka natuke tunda. Vahepeal oli täiesti normaalne kuiv ilm, maapind oli kuiv ja kena ja siis järsku tuli mingi jupp kus sadas lund ja ka maas oli paks lume kiht. Saa siis aru, on lumi või ei ole lund?





Arupidamine







Meie motell asus Pincher Creekis



Taaskohtumine mormooniplikadega



Motell asus meil siis Pincher Creeki nimelises linnas, kus olime samuti ühed vähestest elavatest. Meie motellis olime lausa ainsad. Majutusasutus oli umbes selline, et peale vaadates võiks arvata, et seal peatuvad mingid filmidest tuntud kriminaalid. Selle järelduse tegime tegelikult juba piltidelt aga päris elus oli asi veelgi vägevam. Motelli sisehoovis, kohe meie ukse ees oli ka grill mida võisime lahkesti kasutada. Ostsime siis poest liha ja salatit ja muud head paremat ning küpsetasime ise. Poisid tegid liha ja tüdrukud salatit, nagu ikka. Õhtusöök sai väga maitsev peale sellist pikka päeva. 

Toad olid ajast ja arust, eriti see kus meie magasime. Lisaks ei töötanud meil ka küttesüsteem. Muuseas, sellist küttesüsteemi ma polnudki varem näinud ja ega ma ei tea siiani kuidas see töötab, gaasiga vist?? Käisime siis vastuvõtu onule ütlemas, et küte ei tööta, onu kohe tuli ja hakkas midagi sättima. Okei, ta tegi täpselt samu asju, mida olin juba proovinud, ütles, et küll tööle hakkab. No ei hakanud. Hiljem tuli uuesti küsima, et kas saime sooja sisse. Ei saanud. Siis nokitses veel natuke selle lüliti kallal ja hakkas sooja ka mühisema.



Küttekeha
Õhtul siis istusime teises (soojas) toas, sõime, jõime ja nii mina kui Anni olime mingi hetk sinna magama jäänud. Arvestades muidugi hommikust äratust ja pikka päeva, siis väga pole imestada. Kui üles ärkasin umbes 12 aeg öösel, olid poisid parasjagu valmis minema kohalikku baari üle vaatama. Sellesse ma väga ei süvenenud ja läksin teise tuppa magama ära. Mida aga polnud, oli küte! Ignoreerisin seda fakti, kuna uni oli suur ja lootsin, et teki all on normaalne. Alguses oligi aga kui öösel Rasmuse kolistamise peale ärkasin, sain aru, et jääaeg on. Aga teha polnud enam midagi ja tuli hommikuni kannatada.

Järgmisel päeval ärkasin umbes 9.30 ajal ja start oli ka sellele üsna kiire järgnema. Esmalt läksime sõime hommikust ja seejärel pidasime plaani mida edasi teha. Teine päev oli suht jura, enamus olid kuidagi väsinud, poisid muidugi käisid baaris eelmine päev ka. Ja eks selle väsimusega on nagu on, kedagi väga enam huvitanud kuhugi minna ja natuke oli ka torisemist. Viimastes kohtades osad ei viitsinud isegi autost välja tulla. Õnneks aga siiski leidsime ühe sellise koha, nagu Frank Slide. Nimelt oli seal üks mägi, mille all oli aastatel 1901-1903 olnud söekaevandus ja üks hetk oli mägi alla varisenud. Ametlikult ei tõestatud, et varing oli kaevanduse tõttu aga reaalselt olevat see kõige loogilisem põhjus. Varing kattis ära peaaegu terve küla ja umbes 70 inimest sai seal surma. 23 pääses eluga. Kohati oli kivihunniku sügavus 15 ja kohati isegi 30 meetrit ja kamakad mis olid alla tulnud, olid suured. 





Peale seda Frank Slidei ei tulnudki enam kellelgi enam ühtegi ideed, mida edasi teha ja hakkasime ringiga koju tagasi sõitma. Sõitsime küll mööda mormoonide rada, mis oleks olnud huvitav aga kahjuks on hooajaväliselt kõik põnevamad atraktsioonid ja kohad kinni, nii et ka seal polnud muud teha, kui lihtsalt läbi sõita. Nii palju uurisin välja, et omal ajal tulid mormoonid sellesse rajooni peamiselt kiriku nõudmisel, ja selleks, et ehitada Kanadas ainulaadset niisutussüsteemi, et tekitada tänased farmialad. Igasugused loomapidamist ja viljakasvatust oli seal kandis meeletult palju. Väikesed linnad aga olid see eest õudsed, enamasti mattunud prügisse, nagu mingid mahajäetud prügikülad. See prügivärk jäi minu jaoks üsna arusaamatuks. Ma muidugi ei saa üldse, mitte kuskil, mitte kunagi aru, MILLE kurivaimu pärast on vaja kellelgi PRÜGI visata MAHA? Loodusesse? Ma tahaks nendele inimestele vahel midagi halba teha. 

Õnneks aga jäid ka mõned lahedad vaated tee peale ja sattusime ka ühe üsna veidra kiriku juurde. Kiriku taga oli kellegi (sarimõrvari??) vana lagunenud maja. Umbes selline nagu kuskil õudusfilmis, kus inimsööjad metsa sees elavad. Kirikul oli ka traataiaga piiratud surnuaed. Iseenesest ilusa koha peal. Kõige veidram oli kiriku taga olev lounge, kus oli okstest tehtud risti löödud jeesus, oranžid pingid ja külalisteraamatud. Kirjutasin ka meie nimed sinna.  












Sellega oligi meie reis üsna lõpule jõudnud. Peatusime veel paaris väiksemad linnakeseks ja jalutasime niisama ringi. Koju oli ka veel pikk tee minna aga kui lõpuks kohale jõudsime, oli hea tunne küll. Õnneks mul oli järgmine päev vaba, nii et sain hoolega puhata ja magada.

Eilsest olin jälle tööl järgmised viis päeva, seejärel on pühapäev vaba ja siis jälle neli päeva tööl. Aga kuna kahe nädala pärast on minek, siis kulub raha ju marjaks ära. Olge siis tublid!












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar