Jaanuar ja veebruar on lennanud nii hämmastava kiirusega, et ma arvan, et ükski jaanuar ega veebruar ajaloos pole varem sellise kiirusega kihutanud. Olen suurema osa ajast tööl ja ega tööpäeval väga midagi teha viitsigi. Viimasel ajal olen omale täistunnid krahmanud kuna meil tööl inimesi puudu, nüüd ma siis näiteks olengi 7 päeva järjest tööl. Ega ma oma tööst vist palju rääkinud polegi aga teen siis väikese kokkuvõtte.
Ma isegi ei tea, kas ma olen kunagi maininud, et ma üldse The Body Shopis töötan aga seal ma igatahes olen. Hetkel on meil olukord selline, et meie manager hakkas Banffi poodi juhatama, kuna ta ise elab ka tegelikult Canmore'is siis on see tema jaoks üsna loogiline kuna Canmore on Banffist 20 km aga Calgary 100km. Seega manageri meil eriti enam näha pole. Veel on meil Hiinlane, kes transferib nüüd ka Banffi, mis tuli üllatusena, sest minul oli idee Banffi transferida juba ammu enne aga noh.. mis teha. Peale Hiinlase on meil ka kohalik kanadalane Colleen, kolumbialane Alexandra ja teine kohalik Ashton. Alexandra käib koolis, seega teda me eriti ei näe ja Ashton on lihtsalt igas mõttes veider nii et peamised töölised oleme siis mina, Colleen ja Hiinlane. Hiinlasel praegu Hiina uus aasta käsil nii et ta võttis töölt 3 vaba päeva. Hiinas neil pidavat vähemalt 7 vaba päeva olema, tavaliselt aga 14-21 hoopis. Kuna aga Hiinlane läheb ka minema ja uut assistant manageri meil ka pole, ega uut team leadi ega ka manageri ennast siis peaks meil õige pea üsna mitu uut inimest tulema tööle. Igatahes, töö on nagu töö ikka, lihtsalt veidi teistsugune kui näiteks Eestis kuna klienditeenindus kultuur on siin pool ookeani ikka täiesti teine. Mäletan, et algul isegi kartsin poodi tööle minemist, kuna arvasin, et ei oska käituda nii nagu kohalikud klienditeenindajad. Nüüd ma enam ei kujutaks ettegi, et ma ei tervita mõnda poodi sisenejat sõbralikult ega anna teada millised pakkumised parajasti käsil on. Lisaks räägime klientidega kõigest muust elust olust, millest neil parajasti rääkida vaja on. Eks päeva lõpuks on see muidugi väsitav ja vabal päeval on hea kodus olla ja mitte kellegagi rääkida aga enamasti on tööl siiski tore. Samas, kui ma saan mõnda klienti tõesti aidata ja leida talle sobivad tooted ja lisaks ka kõige soodsama lahenduse ja ta siis õnnelik ja tänulik on, on ikka tore küll.
Üldiselt selliseid tigedaid ja pahuraid klienti on väga väga vähe. Mõni on lihtsalt veidi imelik - täna näiteks oli õhtul üks naine oma tütrega, nagu kaks tilka vett. Ema oli selline üsna korraliku suuvärgiga ja veits nagu mats ja ega see tütar oli samasugune. No näiteks annan mingit toodet proovida, et äkki see meeldib ja siis klient nuusutab ja tõdeb, et see on ikka täielik s*tt. No ma saan aru aga lihtsalt ükski endast (ega teistest) lugupidav inimene ei käi mööda poodi ringi kommenteerimas milline s*tt üks või teine toode on. No mõned lihtsalt on sellise veidra suhtumisega, et tahaks saata kuhugi kombeid õppima. Eks neid on veel olnud. Ja kus juures selliseid ema-tütar näiteid on varemgi tulnud. Nagu üks ees, nii teine järel. Nii et lapsed ikka jäljendavad küll oma vanemaid. Naljakas lugu oli täna veel ühe mehega, no see polnud nüüd tegelikult teab mis naljakas aga nimelt on meil kanepi tootesari. millel on siis kanepi kätekreemid, näo kaitsekreem, seep jne. See seep ongi nüüd uus toode ja Bodyshopil on üsna äärmuslik reklaam sellele. Lisan esmalt siia pidi.
Bodyshopil on nimelt läbi aega olnud selline veidi läbi nalja reklaam ja reklaam ei ole mõeldud kedagi solvama. Ma saan aru, et võib-olla veidi häiriv aga ma ei kujuta ette, mis osa sellest nüüd otseselt solvang on? Igatahes, on üks tige mees, kes käis kaks korda poes õiendamas. Esimesel korral mind ei olnud aga teisel korra kutsus Ashton mu pausilt ära kuna ta ei osanud sellele mehele midagi vastata. Oii see onu oli niiiii tige, ta ütles, et talle ei meeldi see reklaam ja seda ei tohiks kaubanduskeskuses näidata. Meil on poes nimelt see sama plakat klaasseinal. See mees oli koos naisega ja vankris oli veel laps ka ja loomulikult oli põhjenduses, et lapsed ei tohiks sellist asja näha. Ma miskipärast arvan, et lapsed väga ei märka sellist asja, pigem ikkagi käis see plakat selle mehe au pihta miski pärast. Ma igati austan seda, et inimestel on erinevam arvamused ja arusaamad ning ma absoluutselt mõistan ka, kui keegi ütleb, et see reklaam on häiriv aga kui sa tuled poodi ja hakkad mind ründama ega oska ühtegi reaalset pühjendusega lauset moodustada siis ma ei oska kahjuks midagi öelda. Ma selgitasin talle, et mul on väga kahju, et ta nii tunneb ja et reklaam pole kindlasti mõeldud kedagi solvama ning tegemist on kuulsa Michaelangelo skulptuuri "David" ainetel tehtud reklaamiga mis peale härrasmees tõdes, et kui ta tahab mingit kustipas*a vahtida siis ta sõidab muuseumisse seda vaatama. Sellise eneseväljenduse juures ma lihtsalt ei oska mitte midagi enam öelda. Vot selline tore seik siis täna. :) Mis Teie asjast arvate?
Kuna kell on jälle palju ja homme ikka jälle töö siis ma siinkohal lõpetan selle looga. Lisan veel ka pildid meie viimasest Banffi minipuhkusest, mille tegime eelmine nädal. :)
Sain just kämbla maha. Tagasiteel viskasin selili ka.
Saime Cave and Basinis (Banffi Rahvuspargi sünnikoht) curlingut proovida.
Mäletan, et tahtsin nii väga veel enne aasta lõppu seiklustest kirjutada, kuid siis kutsuti mind tööle aasta eelviimasel päeval, mis pidu niigi kiire päev olema. Sellest ajast saati olengi peamiselt töö käinud.
Küll aga tahaksin esmalt rääkida ära ühe seiga üsna aasta lõpust. Küllap mäletate, et meil siin on hullud naabrid, neid röökivad pean siis silmas, mitte kanepit suitsetavat vanatädi ega ülemise korruse peoloomi.. aga just neid röökivaid. Kuna nende titt röögib nagu siga aia vahel hommikust õhtuni (ja ega nad ka ise just eriti vaiksed pole) ja loobib meie seina mingite esemetega siis kirjutasin peakontorisse novembri lõpus kaebekirja. Kirjade järgi peaks meil ju täiskasvanute maja olema (24+). No peale seda tundus isegi, et paariks päevaks tõmbasid veidi hoo maha ja mõtlesin, et olgu, vaatame mis saab. Oli see vist aga 28. või 29. detsembri hommik - pühapäevane päev oli igatahes. Väljas oli ilus ilm ja päike paistis mõnusalt tuppa. Oli ilus hommik. Siis aga hakkas kisamine ja röökimine ja loopimine peale ja no lõpuks ma kaotasin siis ka enesevalitsuse ja virutasin neile korra vastu seina. No ausõna, ma olin nii vihane! Mõtlesin, et kas lähen ukse taha või mis teen. Aga kuna mulle eriti nagu tülitseda ei meeldi mingite pool hullumeelsetega, siis otsustasin, et kirjutan hiljem peakontorisse uue kirja hoopis. Sinnani ma aga ei jõudnudki.
Tegin siis hommikusööki, kui kuulsime koridorist vaidlemist. Ütlesin kohe, et see on raudselt midagi meie kohta. Rasmus veel ei uskunud mind.. Hetk hiljem koputatigi uksele.
Ukse taga seisid naabrimutt, majahaldur ja naabrimuti mees. Tuli välja, et mu novembri lõpus saadetud kiri jõudis hoopis täpselt kuu aega hiljem meie majahaldurile ja too läks kohe asju paika panema. No see naabritädi oli nii püha viha täis, et hirmus hakkas. Ta küll alustas lauset vabandusega, et ta tited röögivad aga lõpuks jõudis oma kisendamisega hoopis selleni, et tegelikult oleme hoopis meie kõiges süüdi ja ta ükskord ta kuulis küll meid rääkimas kell 1 öösel. Seina peksmist seletas aga sellega, et titele meeldib mänguasju peksta vastu seina. Mees tal seisis 3 meetrit eemalt, passis mulle otsa ja naeratas katkematult. Natuke siis vaidlesime, kuni ma ütlesin, et mul pole sellega enam aega tegeleda ja mul telefon on juba mitu korda helisenud ning pean nüüd lõpetama. Majamees Goran ütles, et tuleb minuga homme rääkima.
No peale seda jama olin ma veel rohkem närvis, sest no ausalt, mida kurivaimu???? Läksin siis hoopis kohe ise Gorani jutule. Gorani idee seisnes siis selles, et talle ei meeldinud, et ma pöördusin otse peakontori poole, et oleksin pidanud enne rääkima naabritega ja siis temaga ja püüdma asja lahendada majasiseselt. Ehk oli tal õigus aga no mind teades, siis ma kannatan vaikuses senikaua kuni tuleb plahvatus. Ega selliste inimestega pole mul nii kui nii millestki rääkida. Goran siis tõdes, et selle tädiga on alati probleeme olnud ja nad enne olevat teises majas elanud aga siis transferisid siia meie majja ja tädi pidavat ikka samasugune tulehark olema. Jutt aga jäi ka selline, et kui üks piik veel tuleb, eelkõige peale 11, kui öörahu on, et ma siis helistaksin Goranile kohe ja tädile ütles ta, et kui veel mingi jama nendega on, siis nad tõstetakse välja ilmselt.
Nad kisavad küll endiselt aga peamiselt vist hoitakse lapsi teises toas, sest vaiksem on küll. Päris 6 tundi järjest ei röögi enam. Ja kuna mu eesmärk pole nüüd lasta neid päris välja tõsta ka, siis pole ma ka kaebamas käinud nende peale rohkem. Kui kisavad, panen muusika käima.
Aastavahetuse veetsime meie juures. Ülejäänud eestlased tulid ka külla ning sõime ja jõime head paremat ja vahetasime muljeid. Ah, ilutulestikuga on siin kehvasti aastavahetusel. Nimelt nagin hästi hästi kaugelt majade tagant ÜHTE roosat plahvatust. Ja mitte ühtegi elavat hinge ei näinud ega kuulnud tänavatel. Selline suur püha siis.
2. jaanuar läksin uuesti tööle ja sinna ma jäin. Ah, ükskord käisime Zoolightsil, oligi vist 1. jaanuari õhtul, lootuses ikkagi need tuled ära näha. Zoolights on loomaias, kus kogu loomaaed on tuledes. Kuna aga valimise külastamiseks Zoolightsi eelviimase päeva siis oli rahvast hulgim ja eriti meeldiv seal masside vahel just polnud.
Tööasjadest ja muust räägin järgmises episoodis, sest mul kulub pool aega arvutiga võitlemisele. See saadanas keeldub end laadimast kah nüüd veel takka otsa. See nädal peaksid mul enamasti hommikuvahetused olema, mis tähendab, et äkki ikka jõuan kirjutada muust elust ka lähemalt. Hetkel see arvuti aga lihtsalt ei lae ennast nii et ma lähen teen midagi muud.
Kanadas on küll jõulud 25. detsember, kuid meie tähistasime seda püha siiski traditsioonilised 24. detsembril sellega, et algatuseks käisime 9 kilomeetrisel jalutuskäigul Glenmore-i veehoidla juures ning erinevates parkides. Seda kõike, sest pidime minema spordiklubisse, kuid enne kodust väljumist avastasime, et see on hoopis kinni kogu pühade aja. Aga kuna ennast ju liigutama peab, siis tuli seda teha looduslikus keskkonnas, mis minule igati sobib.
Üsna mõnus oli vahelduseks tunda ennast siin linnas looduses, vaated üle jõgede ja orgude.
Rääkis midagi Edgarist.
Siin käib jõuluvana helikopteriga.
Koju jõudes vaatas aga Rasmus mulle lolli näoga otsa, et miks ma ust ei ava. Eeee, sest ma ei võtnud võtmeid kaasa ja sina panid üleüldse ukse lukku?!?!? Panin või? Ehk siis oli ta suutnud kaotada ära meie võtmed aga õnneks, õnneks oli kodus meie majaperemees Goran, kes meile lahkelt uued võtmed andis ja jõulud olid päästetud. Panin hapukapsa tulele ja ka seapraad sai ahju! Oi, sellega seoses unustasin rääkida, et käisime eelmine päev vene poes, mis on kahtlemata mu uus lemmikpood! Sealt saime hapsukapsat ja keefirit! Isegi sefiire ja Karumsi kohukest! Lisaks müüdi seal suitsukala ja tatart ja igasuguseid muid lahedaid asju. ka 20% hapukoort!
Oi, ja mis me sealt veel saime...
Peaaegu nagu vanaema kook.
Ühesõnaga, kulges meie jõulupäev kenasti ja lõpuks sai valmis ka toit ning istusime oma tagasihoidliku laua taha einestama. Lisaks mängisime lauamängu ja üldse oli väga rahulik ja tore.
Siis aga helistasid eestlased, et "mis te seal ikka üksi jõuluõhtul passite ja teised tulevad ka külla jnejne" Ja nii me siis otsustasimegi hoopis külla minna, bussidega taaskord. Samal ajal, kui meie end külla minekuks sättisime, podises hapukapsas rahulikult pliidil, kuna ta enne sai natuke toores. Ning selleks ajaks, kui me ükskord koju tagasi jõudsime oli alles see:
Seda kapsa kärsahaisu ei suuda ilmselt keegi päris hästi ette kujutada aga see ei ole siit tänase päevani välja läinud. Tundub, et ka suitsuandur ei olnud tööle hakanud (või siis meie naabreid lihtsalt ei huvitanud). Mul nagunii see suitsuandur karjub üle päeva. Mitte, et me midagi põlema paneks väga tihti aga meil see vana pliit ja ahi ja need aega ajalt lihtsalt kärssavad või siis kärssab peekon pannil. Ja see andur on ülitundlik igasuguse kärssamise suhtes. No igatahes, õnnelik õnnetus võib siis selle kohta öelda. Ja no olgem ausad, see on ikka päris naljakas ka. Ja ma veel käisin köögis kontrollimas, et kõik oleks korras aga noh. :)
Järgmisel päeval, ehk siis Kanadas päris jõulupäeval me puhkasime ja vedelesime ning ei liigutanud lillegi. Ega siin on jõulud kõige tähtsam püha aastas nii et polegi suurt midagi muud teha. Sama jätkus ka eile, selle vahega, et eile oli Boxing Day, mis tähendab aasta suurimat ostupüha. Jah, alles oli Black Friday aga see oli köömes võrreldes eilsega. Väljas olid tuhanded inimesed, kõigil kotid head paremat manti täis! Samas, peab tunnistama, et ka allahindlused on 50-80 % nii et arusaadav ka aga no ikkagi! See oli kohutav, mis toimus! Me otsustasime veel lõigata ja läbi kaubamaja minna, sest meil oli vaja teisele poole saada aga seal oli pea võimatu liikuda. Tahtsin filmida ka aga avastasin, et olin kaamera mälukaardi jätnud koju, seega tegin telefoniga väikese video, mille püüan ka siia lisada. Meenutan, et videosid on alati parem Youtube-ist (video on Youtube-i nupp) ja panna seal HD peale, siin paistavad kuidagi nirud muidu.
Üks lendav jõuluvana ka siis juba.
Eile käisime ja jalutasime läbi sama ringi, et leida üles kadunud võtmed. Rasmus oli loomulikult veendunud, et neid ei ole kindlasti kuskil ja muudkui korrutas, et pole ja pole ja pole ja pole. Ma püüan talle siin ikka optimismi õpetada aga pole veel vilja kandnud. Igatahes, võtmed olid täpselt seal, kus ma teadsin nad olevat. Leidsin nad hetkel, kui Härra juba eemale kõndis ja ütles, et läheme minema. Vot siis lugu. Aga ma olin väga õnnelik ja lisaks leidsime teelt veel ka ühed autovõtmed, millest ka pildi tegin ja netti panin aga siiani pole keegi huvi tundnud.
Eilne jalutuskäik oli hoopis lumisem ja päikeselisem.
Nii möödusid siis meie pühad Kanadas ja järgmiseks on meil veel vaja maha pidada aastavahetus ja siis juba uuel aastal uue hooga. Alustame oma uutel töökohtadel ning elukorraldus muutub. Loodan, et kõik läheb hästi ja tuleb tore aasta. Mul juba nii palju seikluseid kavas, et ei tea kuhu nad kõik ära mahuvad aga kes palju teeb, see palju jõuab! Ma loodan, et ka Teie kõigi pühad möödusid kenasti ja mina igatahes lähen teen nüüd võileibu!
Tere taas! Nüüd võib küll öelda, et pole üsna kaua kirjutanud miskit tarka. Või üldse midagi.
Ega ei olegi olnud midagi, mida kirjutada, kuigi tegelikult on ikka üks jagu asju toimunud aga kuna ma neid kirja pole pannud, siis ju ei mäleta.
Tegelikult olid vahepeal üsna keerulised ajad, raskused töö leidmisega jne ja ega siis ei taha ju üle päeva kirja panna, et "oi näe uus päev - ikka otsin tööd!" Nüüdseks aga õnneks oleme siis jõudnud nii kaugele, et Rasmus alustab jaanuaris naftas tööd. Hetkel seal põhjas töö seisab aga õige pea, 5. jaanuari paiku alustatakse täie hooga. Selle tarvis pidime talle ka soetama viimase raha eest näiteks $200 eest botikud. $200 dollarit kummarite eest?!?! Ma sain Wal-Martist kaheksateistkümnega. Olgu, tegelikult on need tal ikkagi tööbotikud ja hoiavad -50 kraadi külma ka. Mingi veekindla kummiürbi sai ka hingehinna eest ja veel üht-teist ning paar asja on veel puudu. Ma hetkel veel ei teagi, mis ma siin üksi täpselt peale hakkan, kuna ilma autota ei pääse ma isegi trenni. Ah, ma ise sain ka tööle kaubanduskeskusesse üle tee nii et see on ka väga positiivne. Eriti see osa, et saan tööle kahe minutiga ja ei pea kuskil pimedatel tänavatel hulkuma üksi pimedas. Tegelikult ma veel tööl pole käinud aga ootan nüüd, et millal saan minna esimest päeva.
Paar päeva siin tegime ka orjatööd, millest lisan vaid ühe pildi. Ja jäägu see nii.
Ma vist ei ole rääkinud ka seda, et me hakkasime trennis käima. Nimelt hakkab Rasmus seal põhjapoolusel ju rasket tööd tegema ja tööandja ütles, et mingu trenni. Nii me siis valisime ühe spordikeskuse, kus on veekeskus, rühmatreeningud, spordisaalid, ronimisseinad, liuväljad jne hinna sees, nii et minu jaoks vähemalt väga tore. Käisimegi uisutamas ka juba ükspäev, kui ei viitsinud trenni tegema minna. Muidu üldjuhul käime saalis ratastega sõitmas ja siis ujumas peale seda. Õigemini siis niisama vees vedelemas. Need spordikeskused on linna omad muuseas, nii et väga tore.
Vahepeal toimus meil ka eestlaste jõulupidu, kus sõime hapukapsast ja verivorsti ning muud head paremat. Oli üsna tore pidu ja vahetasime ka väikeseid kingitusi. Nüüd aga on kätte jõudnud päris jõulud ja me peamegi käima ära vene poes ja vaatama kas leiame sealt hapukapsa või peame jälle teise linna otsa sõitma. Peale seda teen valmis veel kartulisalati. Muuseas, siin on jõulud ainult 25. detsember aga mina kavatsen ikka traditsiooniliselt 24. hapukapsast sisse vehkida. Paar pilti veel ja siis pean hakkama liigutama taas. Kõigile häid pühi ja toredat aasta lõppu ning, et järgmine aasta tooks veel rohkem huvitavaid sihtkohtasid ja seikluseid!
Siin siis kaks videot ka sellest viimasest mägede reisist. Üks siis niisama ümbrusest ja teine veidi lõbusam sellest, kuidas meie päralt oli bassein ja liutoru. Loomulikult, mingit super-kvaliteeti siin ei ole aga kui youtube-is video HD peale panna, siis on pisut ilusam ikka.
.jpg)
