Natuke pühadest ja muust

Kanadas on küll jõulud 25. detsember, kuid meie tähistasime seda püha siiski traditsioonilised 24. detsembril sellega, et algatuseks käisime 9 kilomeetrisel jalutuskäigul Glenmore-i veehoidla juures ning erinevates parkides. Seda kõike, sest pidime minema spordiklubisse, kuid enne kodust väljumist avastasime, et see on hoopis kinni kogu pühade aja. Aga kuna ennast ju liigutama peab, siis tuli seda teha looduslikus keskkonnas, mis minule igati sobib.

Üsna mõnus oli vahelduseks tunda ennast siin linnas looduses, vaated üle jõgede ja orgude.

Rääkis midagi Edgarist.

 



Siin käib jõuluvana helikopteriga.

Koju jõudes vaatas aga Rasmus mulle lolli näoga otsa, et miks ma ust ei ava. Eeee, sest ma ei võtnud võtmeid kaasa ja sina panid üleüldse ukse lukku?!?!? Panin või? Ehk siis oli ta suutnud kaotada ära meie võtmed aga õnneks, õnneks oli kodus meie majaperemees Goran, kes meile lahkelt uued võtmed andis ja jõulud olid päästetud. Panin hapukapsa tulele ja ka seapraad sai ahju! Oi, sellega seoses unustasin rääkida, et käisime eelmine päev vene poes, mis on kahtlemata mu uus lemmikpood! Sealt saime hapsukapsat ja keefirit! Isegi sefiire ja Karumsi kohukest! Lisaks müüdi seal suitsukala ja tatart ja igasuguseid muid lahedaid asju. ka 20% hapukoort!

 

Oi, ja mis me sealt veel saime...

 

Peaaegu nagu vanaema kook.

Ühesõnaga, kulges meie jõulupäev kenasti ja lõpuks sai valmis ka toit ning istusime oma tagasihoidliku laua taha einestama. Lisaks mängisime lauamängu ja üldse oli väga rahulik ja tore.

 

 

Siis aga helistasid eestlased, et "mis te seal ikka üksi jõuluõhtul passite ja teised tulevad ka külla jnejne" Ja nii me siis otsustasimegi hoopis külla minna, bussidega taaskord. Samal ajal, kui meie end külla minekuks sättisime, podises hapukapsas rahulikult pliidil, kuna ta enne sai natuke toores. Ning selleks ajaks, kui me ükskord koju tagasi jõudsime oli alles see:

 

 

Seda kapsa kärsahaisu ei suuda ilmselt keegi päris hästi ette kujutada aga see ei ole siit tänase päevani välja läinud. Tundub, et ka suitsuandur ei olnud tööle hakanud (või siis meie naabreid lihtsalt ei huvitanud). Mul nagunii see suitsuandur karjub üle päeva. Mitte, et me midagi põlema paneks väga tihti aga meil see vana pliit ja ahi ja need aega ajalt lihtsalt kärssavad või siis kärssab peekon pannil. Ja see andur on ülitundlik igasuguse kärssamise suhtes. No igatahes, õnnelik õnnetus võib siis selle kohta öelda. Ja no olgem ausad, see on ikka päris naljakas ka. Ja ma veel käisin köögis kontrollimas, et kõik oleks korras aga noh. :)

 

Järgmisel päeval, ehk siis Kanadas päris jõulupäeval me puhkasime ja vedelesime ning ei liigutanud lillegi. Ega siin on jõulud kõige tähtsam püha aastas nii et polegi suurt midagi muud teha. Sama jätkus ka eile, selle vahega, et eile oli Boxing Day, mis tähendab aasta suurimat ostupüha. Jah, alles oli Black Friday aga see oli köömes võrreldes eilsega. Väljas olid tuhanded inimesed, kõigil kotid head paremat manti täis! Samas, peab tunnistama, et ka allahindlused on 50-80 % nii et arusaadav ka aga no ikkagi! See oli kohutav, mis toimus! Me otsustasime veel lõigata ja läbi kaubamaja minna, sest meil oli vaja teisele poole saada aga seal oli pea võimatu liikuda. Tahtsin filmida ka aga avastasin, et olin kaamera mälukaardi jätnud koju, seega tegin telefoniga väikese video, mille püüan ka siia lisada. Meenutan, et videosid on alati parem Youtube-ist (video on Youtube-i nupp) ja panna seal HD peale, siin paistavad kuidagi nirud muidu.

 

 

Üks lendav jõuluvana ka siis juba.

 

 

Eile käisime ja jalutasime läbi sama ringi, et leida üles kadunud võtmed. Rasmus oli loomulikult veendunud, et neid ei ole kindlasti kuskil ja muudkui korrutas, et pole ja pole ja pole ja pole. Ma püüan talle siin ikka optimismi õpetada aga pole veel vilja kandnud. Igatahes, võtmed olid täpselt seal, kus ma teadsin nad olevat. Leidsin nad hetkel, kui Härra juba eemale kõndis ja ütles, et läheme minema. Vot siis lugu. Aga ma olin väga õnnelik ja lisaks leidsime teelt veel ka ühed autovõtmed, millest ka pildi tegin ja netti panin aga siiani pole keegi huvi tundnud.

 

Eilne jalutuskäik oli hoopis lumisem ja päikeselisem.

 

Nii möödusid siis meie pühad Kanadas ja järgmiseks on meil veel vaja maha pidada aastavahetus ja siis juba uuel aastal uue hooga. Alustame oma uutel töökohtadel ning elukorraldus muutub. Loodan, et kõik läheb hästi ja tuleb tore aasta. Mul juba nii palju seikluseid kavas, et ei tea kuhu nad kõik ära mahuvad aga kes palju teeb, see palju jõuab! Ma loodan, et ka Teie kõigi pühad möödusid kenasti ja mina igatahes lähen teen nüüd võileibu!