Tähtis päev tööl

Täna oli siis see suur päev tööl, kus asepresident külas käis, kuid alustame eilsest. Eile oli ikka päris hull tööpäev, kuna pidime poe ideaalseks saama tänase suure külastuse puhuks - ütleme nii, et õnnestusime üsna hästi. Õhtul jäime meie uue assistant manageri Katie ja asendusmanageri Amandaga kolmekesi, et poele viimane lihv anda. No ma jooksin ennast lausa higiseks, nii palju oli teha lihtsalt. Lisaks oli meie müük mitte ainult üle meie päeva eesmärgi, vaid ületas tublisti ka venitatud eesmärgi. Igatahes, koju jõudes olin üsna kapsas aga tunne oli kokkuvõttes hea ja päev läks ka kiiresti.

Kuna selle tähtsa asepresidendi lennuk pidi maanduma kell 12, siis ootasime teda (ja meie regiooni manageri) 12.30-1 aeg, tähendab teised ootasid. Mina alustasin tööpäeva alles kell 2.30. seega lootsin, et selleks ajaks kui tööle jõuan on nad käinud ja kõik ok. Aga ei. Lend lükati edasi ja niisiis oli eriti vastik stressirohke ootamine. Kliente ka ei olnud, nii et pidime kuidagi ennast tegevuses hoidma, et kui nad üks hetk välja ilmuvad siis kõik perfektne oleks. Üks meist pidi veel poe ees seisma ja inimesi tervitama ja pakkuma kreemide näidiseid, mis oli eriti ebamugav, sest kliente ju polnud. Aga lõpuks nad saabusid! Ja tõesti, see tädi luges sõna otseses mõttes potsikute virnasid, et mitu ühes virnas ja mitu teises, et täpselt sama number oleks. Ta vaatas absoluutselt iga detaili! Vahepeal olin kassas kui need kaks ainsat klienti käisid ja siis üks klient soovis tagastada mingi asja ja tegelesin temaga ning samal ajal nägin kuidas iga mu liigutust jälgitakse ja iga sõna pealt kuulatakse - väga ebamugav! Aga miskit ma tegin hästi, sest sain asepresidendilt pärast personaalse kiituse, kui hästi ikka olukorraga toime tulin ja, et see on kõrgtasemeline klienditeenindus. Ma omaarust tegin oma tavapärast igapäevast asja aga talle avaldas muljet, nii et läks väga hästi see tänane visiit, mida kartsime. Nüüd samme jälle rahus hingata mõnda aega. Lisaks käivad igasugused arhitekt meil külas, et eelseisvaks remondiks ettevalmistuse teha jne. Nii palju siis tööst seekord!

Ah, naljaluguseid ka. Kukutasin üks päev köögis pestopurgi põrandale puruks ja järgmine päev tööl tundsin, et seista kuidagi valus ja koju jõudes avastasingi, et mul klaasikild kannas. Püüdsin teda kätte saada aga see sindrinahk ei teinud mingid eemaldumise nägugi. Ainult verd hakkas jooksma. Nüüd ta siis istub mul siiamaani kannas, sest mina teda kätte ei saa. Loodan, et ehk mädaneb välja üks hetk. Siga valus on küll. Aga kui kellelgi mingeid soovitusi kuidas ta kätte saada, siis palun!! Ma isegi ei näe teda ja kanna nahk ju paksem ka. :( Jama. Lisaks sellele, lõikan tööjuures kogu aeg noaga sõrmedesse, mitte kõvasti aga no sellised väikesed lõiked. Meil need papilõikamise noad mis pole eriti teravad, sest keegi pole viitsinud neil otsast juppi ära võtta. No nendega ma siis lõigun sõrmi omal aga need haavad tavaliselt haihtuvad kahe päevaga ära. Üks kurjajuur aga otsustas mädanema minna ja nüüd on põletik sees. Ümber selle mäda on punane ja valus kõik. Ei tea jällegi mis teha, eks pean vast mingi antiseptiku sebima ja mäda ikka välja ajama. Arvestades, et ma homme aga varem tööle lähen, et kaubaga tegeleda meie laoruumis siis arvatavasti olen nii või naa päeva lõpuks vigane!

Ah ja veel üks naljalugu. Tulin eile töölt, siis avanes selline vaatepilt:

Meenutan, et kaks päeva tagasi oli meil +19! Aga noh, nüüd edasi saab küll ainult paremaks minna. Okei, ma ei joua enam oodata oma Caesari salatiga. Tegin selle valmis enne kui kirjutama hakkasin aga ei hakanud veel sööma, sest nälg polnud nii suur aga nüüd see lõhnab mul siin viimased 30 minutit juba, seega, ma hakkan müüd sööma! Teile kõigile head peatselt saabuvat kevadet!

TUUL

Okei, lugu selline, et ma peaksin vist juba ammu magama kuna homme ikka see sama töö aga mul tuli hoopis kirjutamise tunne.
Tööl on asjad päris palju muutunud juba, kuna nii palju uusi inimesi on alustanud. Meil on nüüd uus assistant manager, kes on muidu üsna normaalne aga kuna tema väljaõpet teeb see üliaktiivne asendusmanager siis ta on nüüd ise ka üliaktiivne. Lisaks on meil veel kaks uut tüdrukut, üks tuli Banffi poest üle ja teine on täiesti uus. No see kes üle tuli, on veel enamvähem. Ega ta suurt midagi ei jaga veel aga samas teatud asju ta teeb väga hästi nii et on potentsiaali küll aga see teine! Muidu paistab tore tüdruk aga suurema osa ajast passib suu ammuli. Ala kliendid on järjekorras ja ta lihtsalt vahib ja ootab, et talle öeldakse mida teh. Või siis on talle ülesanne kätte antud ja vahepeal ta ei tea mida teha, siis jälle ootab kuni keegi midagi ütleb.

Esmaspäeval on meil firma asepresident tulemas külaskäigule ja tema eelmised kaks visiiti olevat olnud väga ebameeldivad - pood olevat olnud absoluutselt korrast ära jne. Seekord me planeerime jätta vastupidise mulje nii et esmaspäevaks peab olema kõik korrektne. Lisaks on mul kolm uut kantseldada! Okei, see üks saab hakkama oma asjadega aga ta ikkagi ei jaga süsteeme kohati nii et mul suht palju jooksmist, aga päris ausalt pean ütlema, et päevad mööduvad pisut kiiremini kui saab joosta ja toimetada. Ükspäev käis see neiu oma tšekil järel, kes meil juhatajaks pidi hakkama vahepeal, Haises nagu tõhk - nagu nädal aega jutti oleks tina pannud. Äkki ta sellepärast ei suutnudki oma tööd alustada!?

Muust elust nii palju, et teisipäeval tuli Rasmus koju ja keeras kogu korteri pahupidi oma töö kompsudega. Oi te ei kujuta ette ka seda diislilehka mis mul siin oli! Nimelt korraldas ta tööl üks päev väikese diisliõnnetuse ja no ma ütlen, see hais ei lähe nendelt riietelt kunagi välja. Mul jõudis süda pahaks minna üsna ruttu. Riided kolisid siiski rõdule puhkama. Ta muidugi pesi neid ka veel pesuruumis. Ükspäev oligi üks hiina tädi piuksunud, et jube kütuse hais on pesuruumis. Ei tea küll miks!? Rasmus noogutas agaralt kaasa.

Kolmapäev ja neljapäev olid mul töölt vabad. Algselt plaanisime küll Banffi minna aga kuna seal nii palju käidud (ja suusatamiseks õues +16) otsustasine Drumhellerisse minna. Iirise krabasime ka kaasa, kuna ka temal oli töölt vaba päev. Drumheller on nimelt Calgaryst põhja pool, umbes pooleteise tunni autosõidu kaugusel, Seal asuvad paar kanjonit ja hoodood. Drumheller asub Red Deer River orus (vahel ka Dinosaruste org), Org on umbes 2km lai ja 28km pikk. Kunagi kaevandati Drumhelleris sütt ja linn olevat olnud lausa lääne Kanada suurim söetootja. Tänaseks on seal mahajäetud söekaevandused. Lisaks elasid sealka väidetavalt dinosaurused, mis tõttu on linnas itöölt iga nurga peal dinosauruste kujud. Linn ise on selline üpris sürreaalne, nagu maha jäetud. Igal pool on asutused ja poekesed ja tänavate ääres pargivad autod, aga ei ühtegi hingelist. Proovisime ühte raamatu/vanavara poodi sisse asutuda kui onu tigedal häälel kostis: "Me oleme suletud!!" Lõpuks ikka ühe pitsakoha leidsime. Valetan, seal oli baar, kus olid mõned inimesed. Aga see oli tõesti veider linnake, nii tühi ja üksik.

Kolmapäeval magasin taas kaua ja otsustasime jalutama minna Fish Creek parki. Ilm oli küll imeline aga meil on nüüd siin uus ilmastikunähtus - TUUL! Ja oi see tuul oli tige. Soe, aga tige. Ja sellest päevast alates ongi iga päev tuuline. Rääkisin ma ju kuid, et Calgarys küll tuult pole! Võta näpust, nii vist jätkub kuni suveni! Jalutuskäik väga pikaks ei jäänud kuna kõrvad hakkasid undama ja raske oli kõndida, läksime hoopis Winnersisse shoppama. Winner on outlet kus müüakse igast brändikaupa alates 50% allahindlusega niiet sealt saab alati head kraami hea raha eest.

Õhtul otsustasime sõbrad Iirise ja Meelise kampa võtta ja minna teaduskeskusesse, kus iga kuu teisel neljapäeval täiskasvanute õhtu, 18+. Ma ise (ja ka teised ilmselt) kujutasin pigem ette rohkem seeniorite õhtut aga see seal oli täielik teaduspidu. Muusika oli põhjas ja baar oli avatud. Me käisime ilusti kõik väljapanekud läbi ja proovisime ka ise osasid teaduslike eksperimente. Ootasin küll rohkem põnevaid asju ja kujutasin ette, et see keskus on vähem teoreetiline aga kokkuvõttes oli ok. Samas, uuesti ei läheks.

Eile oli aeg jälle tööle minna ja sain seal vaevalt  paar tundi olla, kui tuli Rasmus ja teatas, et läheb tagasi tööle veel enne kui ma töölt koju jõuan. Pidi minema lühikeseks ajaks ja pidavat ka viimane vahetus olema. Aga asjad jälle muutusid ja arvas, et äkki peavad ikka kauemaks jääma. Minul hakatakse ka tunde kärpima, kuna tegelikult ole mu ametikoht ju mõeldud töötama 40 tundi nädalas.Peame hakkama plaani koostama, et mis edasi!? Etteruttavalt võin öelda, et plaanime suvel Eestisse maanduda. Kauaks küll, jääb hetkel veel saladuseks (ja ega me täpselt ei tea ka) aga tulla me plaanime! Polegi praegu tegelikult tunnet, et varsti juba peaaegu aasta aega eemal olnud. Imelik.

Ah, naljalugusid ka.

Naljalugu 1:

Hakkasin üks päev välja minema , kuikoridoris lähenes mulle üks üsna kaltsaka väljanägemisega tädi, kes lausus: "Kuuule, ma mõtlesin küsida, ega sul juhuslikult paar taala pole laenata, esmaspäevani?! Eeee, ei kahjuks mitte. Tädi: "Aga sul suitsu on?? Ma kukkusin Chinooki parklas põlve lõhki ja oleks vaja rohtusid osta..." Tädil endal oli silma sinine. Soovitasin tal viisakalt kellegi muu poole pöörduda.

Naljalugu 2:

Olen täna poes tööl ja läheneb mulle Aasia noormees ning alustab juttu lausega: "Ma olen niiii väsinud, ma olen täiesti kurnatud aga, ma teen sulle komplimendi ikkagi". (Seda komplimenti kunagi ei tulnud). Siis ta seletas, et ma näen välja nagu venelane. Ja siis aasiaat, Ja siis venelane ja asiaat korraga. Pidi lahe olema. Küsis kus pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Küsis kas see on kusagil venemaa lähedal?!?!?? Mina: "Jah, on küll." Tema; "Sa näed jah välja nagu venelane". Okei. Ütles siis et teeme diili, et ma annaks talle oma nmbri ja siis me läheme õhtust sööma. Ütlesin, et ega ikka ei lähe küll. Selle peale ta needis mu ära ja ütles, et mitte iial ei tule ükski lahe aasia kutt mind enam välja kutsuma. Vastasin, et suudan selle teadmisega elada. Tema arvas, et tema küll ei suudaks. Vahepeal veel jauras, et tema võib küll väita, et on Hiinast, miks mina küll ei ütle, et venemaalt olen? Pikemalt sellel teemal arutama ei jäänud, kuna ta vihastas mu peale ja lahkus. :(

Vähemalt tean, et enam mul hiinlaste seas šanssi pole!

Kuna aga täna oli üks üsna kohutav tööpäev ja kell on sujuvalt pool 2 tiksunud, siis hakkan magama sättima. Lihtsalt nii palju ebameeldivaid kliente oli täna, ma ei teagi mis neil viga oli. Ma lõpuks juba tahtsin käratada aga otsustasin tagaruumi minna ja seal oma ette kiruda veidi aega. Aga homme jälle!

Nüüd aga pildid Drumhellerist! Ja ma, geenius, võtsin kogu oma fotovarustuse kaasa aga mille jätsin koju, oli mälukaart. :)

Põlluääre selfie

Hoodood

Pildiallkirja lisamine

Motell!

Kohalikust bensukast saime igast jubedat nänni

Hakkasime koju tagasi jõudma

See juba järgmise päeva vene poe lihapirukas

Tere kevadkuu!

Nonii, tere taas!

Mõtlesin, et ootan selle kirjatüki kirjutamisega kuni uue laadija arvutile saan aga sellise tempoga nagu Canada Postil, ei kirjutaks ma siia enam iial. Nimelt on mu laadija otsustanud enam töötavat arvutit mitte laadida! Ma ikka loodan, et asi vaid laadijas.. Tellisin netist uue laadija aga see kuskil BC-s alles omadega.  Vahepeal on juhtunud nii palju, et paar nädalat tagasi pidi üks paar eestlaseid Kanadast lahkuma ja sellega seoses oli meil väike hüvastijätu istumine teiste eestlastega. Mina loomulikult läksin jälle peale tööd ja olin ka järgmisel hommikul taas tööl nii et suht kapsas omadega aga eks see raha nõuab ohvreid, eksole. Muidu oli üsna tore aga eks ikka kahju, et keegi lahkuma pidi. Samas, meil varsti endal sama teekond vaja ette võtta aga no me teame ette, et minek tulemas. 

Ülejäänud aja olen tööl olnud. Ükskord, kui mul vaba päev oli, tegelikult kohtusime Iirisega linnas. Nii hea oli värske õhu kätte saada kuna lõpetasin oma 7 järjestikkust tööpäeva ja no ikka väga väga oli vaja siit välja saada. Käisime pargis ja jalutasime päris pikalt ning suhtlesime kohalike linnaloomadega, hiljem kõmpisime veel Iirise poole ja jutustasime seal paar tundi. Õhtu lõpuks võtsin bussi koju. Kell oli umbes pool 11 kui reisima hakkasin bussiga ja linn oli nii ilus pimedas! Bussis oli inimesi suhteliselt vähe aga samas piisavalt. Minu peatuses olin loomulikult ainus kes maha läks. Aa ja ma tulin number 3 bussiga, mis peatub teisel tänaval, väikese jalutuskäigu kaugusel, mitte selle enda bussiga mis maja ees peatub. No ja kõnnin siis mina kodupoole südamerahus olles ainus elav hing tänavatel, kui minust sõidab mööda selline kahtlase sõidustiiliga auto, mis peatub natuke eemal vabal parkimiskohal. Astusin täpselt samal ajal üle tee kuna tahtsin kõndida teisel pool kus on majad. Seal minu pool kus enne kõndisin on tühi maa ja park paremat kätt. No ja kui üle tee sain siis see auto kihutas minema ja jätkasin rahus oma teekonda. Koduni jõudes nägin juba eemalt, et punane Targeti poekäru on meil ukse ees (mõtlesin et äkki mõni prüks on kolinud meie vaheesikusse) ja arvasin, et äkki pean tagant ukse kaudu majja minema, kui järsku hakkas üks mees teisel pool teed röökima mulle miskit arusamaatut. Päris jube, sest ta oli ainus inimene seal peale minu ja mida lähemal ma kodu uksele jõudsin. seda kõvemini ta röökis ja hakkas üle tee tulema. Lippasin väga kiirel sammul sisse ja tõmbasin ukse korralikult enda järelt kinni ja jooksin tuppa. Toas ma kohe ei tahtnud tuld põlema panna ja läksin hoopis aknast piiluma, et kas see onu läks minema. Nägin, et üle tee Chinooki parklast tuli mingi teine mees ka ja siis nad koos läksid sinna parklasse ja sellesse samasse autosse mis oli enne minust mööda sõitnud!!! Auto oli ilusti pargitud selles suunas kust ma tulin ka ja enne kui see tüüp röökima hakkas kuulsin veel osaliselt kuidas ta ütles, et  ".....tuleb parkla poole". Päris nõme ikka, ma mõtlen. Siin päris palju selliseid napakaid kes arvavad, et neile kõik lubatud.

Ühesõnaga, auto sõitis lõpuks minema ja mina sain tule põlema panna. Aga edaspidi peaksin vist taksodega piirduma. Siin kui see Hiina uus aasta oli siis käisin Hiinlasel külas lõunas ja tookord otsustasin taksoga koju tulla igaks juhuks aga ega mulle ei meeldi ka tegelikult võõra taksojuhiga ühes autos sõita õhtul hilja. Argpüks nagu ma olen. :) Aah ja Hiinlane kutsus külla mind, et teeb Hiina tradistsioonilist toitu jms. See oli ka üsna tore ettevõtmine. Nüüdseks on Hiinlane aga Banffi kolinud ja meie pood üsna tühjaks jäänud inimestest. Vahepeal alustas küll uus manager, selline lumivalgete juuste ja meetriste ripsmetega neiu - tegelikult oli ta täiesti tore. Seniks.. Kuni ta otsustas mitte kohale ilmuda umbes oma kolmandal päeval. Üks teise poe manager meil abis ja pidi treenima seda uut ning ootas teda üks hommik tund aega poe ees. Lõpuks tuli mulle kõne, et kas ma oleks vunts ja hüppaks poodi ja teeks ukse lahti, kuna mul võti. Arvake, KUI tigedaks ajas? No ikka üsna tigedaks, võin öelda. Aga mis mul teha oli. Hüppasin pükstesse ja tõttasin poodi. Tegin poe lahti ja tulin koju tagasi, kuid mitte kauaks, varsti pidin ju juba jälle tööle minema. Korralik kaos meil seal ikka. Ja see asendusmanager on veel eriti hull ka. Esimene kord kui teda nägin, hüppas mulle kohe meie müügiplaaniga ette ja hakkas seletama kui palju ma ikka täpselt järgmise tunni ja kahe ja kolmega müüma pean ja mitu tehingut tegema ja mitu kliendikaarti müüma jne. Temaga ühes ruumis peab kogu aeg valvel olema ja ei tohi hetkekski ennast unustada. Üpris stressirohke, ma ütleks. Ja siis ta veel laupäval läks ise minema kell 5 ja ütles, et ma pean müüna kõvasti rohkem kui meie päeva eesmärk ja et lisaks on mul võistlus tema enda poega ja KUI.. KUI ma ei tee sellele teisele poele ära,, vot SIIS ma alles hakkan saama..

Olgu öeldud, et ma ei saa selle eest midagi, kui ma superhüper tubli olen. :D Aga noh, kokkuvõttes tegin talle endale ka silmad ette ja ta oli niiiiiii õnnelik järgmine päev. Mul ausalt öeldes ikka päris  ükskõik. Arvestades seda minu palka siis noh... Väga nagu pole motivatsiooni segaseks pingutada. Aga vähemalt olen selle hullu heade laste nimekirjas. Keegi muidu ei salli teda eriti. haha. Oma tööd ta tegelikult võtab väga tõsiselt ja teeb hästi nii et kõik ok. Ehk olekski vaja ka meie poodi kedagi, kes veits rohkem nõuaks. Mõni töötaja meil küll lootusetu muidu.

Uuh, nii palju siis tööst. Homsest jälle 5 päeva tööl niiet, edu mulle selle hullumajaga seal. Nautisin oma kahte vaba päeva ikka täiega ja uskumatu kui kiirelt need läksid. Eile vedelesin voodis päris pikalt hommikul ja siis skaipisin emaga mitu tundi. Hiljem koristasin ja õhtul käisin kaubakeskuses kuna väljas oli nii mõnus hõng, et tahtsin 2 minutitki jalutada. Ostsin omale hunniku jäätist, uued retuusid ja lühikesed püksid. Lühikesi pükse nägin lihtsalt Targetis juhuslikult kui jäätist käisin ostmas ja kuna nii odavad olid siis haarasin kaasa. Eks suvel kuluvad ikka ära.

Oi, ja Rasmusest nii palju, et ta ikka tööl, järgmine teisipäev vist tuleb kümneks päevaks puhkusele. Arvatavasti läheme siis Banffi jälle. Kuigi tegelt võiks vist mujale vahelduseks minna aga noh, seekord läheksime suusatama. Eks näis. Rasmusel on tööd hetke seisuga aprilli lõpuni ja ta eriti ei vaimustu peale seda töötamisest aga mina tahaks mai kuus ka veel ikka tööd teha, et võimalikult palju raha saaks kõrvale panna. Ja siis mingi hetk tahaksime kuhugi reisima minna. Ma hetkel mõtlengi ja uurin, et mis marsruut ja kuhu ja mida vaatama oleks kõige mõistlikum. Tahaks ju igale poole, Põhja, Alaskale, läbi USA aga ma arvan, et kõike ei jõua, õigemini läheb rahaliselt keeruliseks. Aga samas.. kui meie lagunev auto veel mõned tuhanded kilomeetrid vastu peaks jõuaks ehk midagi isegi näha enne äralendu. Ma ise tunnen küll, et veits igavaks on see elu vaikselt jõudnud kujuneda ja oleks aeg mingiks suuremat sorti seikluseks, miks me muidu ikka siia tulime!?  Uskumatu ikka, et varsti on aasta läbi! Ah ja kui keegi mõistatab, et kas ja miks me kauemaks ei jää, siis kallis immigration canada taas viisasüsteemis muudatusi teinud ja no pole eriti lootust mingit viisat saada. No tegelikult, ilmselt leiaks võimaluse mingit pidi, aga kas see siis seda ka väärt oleks? Ma ise sellele küsimusele hetkel vastust ja ei tea ja võib-olla ma hiljem kahetsen, et nii lihtsalt alla annana aga samas.. Kanada ei kao ju kuhugi ja tegelikult oleme me ikka veel siin nii et 100% kindlat ei ole kuskil kunagi midagi. :)

Ma täiesti unustasin ära, et Vabariigi aastapäev oli ju ka vahepeal, nii et head aastapäeva tagant järele! Ka mina süütasin 24. veebruar küünla ja vaatasin/kuulasin eesti muusikat ning võtsin hetkeks aja maha ja mõtlesin Eestist! :)

Igatahes, lisan siia nüüd mõned pildid ka, peamiselt oravatest muidugi, ja sätin varsti magama ära, et loomulikult homme tööööle minna! Tsau!

Lumetorm oli üks päev

24. veerbuar

Me ikka veel siin!

Jaanuar ja veebruar on lennanud nii hämmastava kiirusega, et ma arvan, et ükski jaanuar ega veebruar ajaloos pole varem sellise kiirusega kihutanud. Olen suurema osa ajast tööl ja ega tööpäeval väga midagi teha viitsigi. Viimasel ajal olen omale täistunnid krahmanud kuna meil tööl inimesi puudu, nüüd ma siis näiteks olengi 7 päeva järjest tööl. Ega ma oma tööst vist palju rääkinud polegi aga teen siis väikese kokkuvõtte.

Ma isegi ei tea, kas ma olen kunagi maininud, et ma üldse The Body Shopis töötan aga seal ma igatahes olen. Hetkel on meil olukord selline, et meie manager hakkas Banffi poodi juhatama, kuna ta ise elab ka tegelikult Canmore'is siis on see tema jaoks üsna loogiline kuna Canmore on Banffist 20 km aga Calgary 100km. Seega manageri meil eriti enam näha pole. Veel on meil Hiinlane, kes transferib nüüd ka Banffi, mis tuli üllatusena, sest minul oli idee Banffi transferida juba ammu enne aga noh.. mis teha. Peale Hiinlase on meil ka kohalik kanadalane Colleen, kolumbialane Alexandra ja teine kohalik Ashton. Alexandra käib koolis, seega teda me eriti ei näe ja Ashton on lihtsalt igas mõttes veider nii et peamised töölised oleme siis mina, Colleen ja Hiinlane. Hiinlasel praegu Hiina uus aasta käsil nii et ta võttis töölt 3 vaba päeva. Hiinas neil pidavat vähemalt 7 vaba päeva olema, tavaliselt aga 14-21 hoopis. Kuna aga Hiinlane läheb ka minema ja uut assistant manageri meil  ka pole, ega uut team leadi ega ka manageri ennast siis peaks meil õige pea üsna mitu uut inimest tulema tööle. Igatahes, töö on nagu töö ikka, lihtsalt veidi teistsugune kui näiteks Eestis kuna klienditeenindus kultuur on siin pool ookeani ikka täiesti teine. Mäletan, et algul isegi kartsin poodi tööle minemist, kuna arvasin, et ei oska käituda nii nagu kohalikud klienditeenindajad. Nüüd ma enam ei kujutaks ettegi, et ma ei tervita mõnda poodi sisenejat sõbralikult ega anna teada millised pakkumised parajasti käsil on. Lisaks räägime klientidega kõigest muust elust olust, millest neil parajasti rääkida vaja on. Eks päeva lõpuks on see muidugi väsitav ja vabal päeval on hea kodus olla ja mitte kellegagi rääkida aga enamasti on tööl siiski tore. Samas, kui ma saan mõnda klienti tõesti aidata ja leida talle sobivad tooted ja lisaks ka kõige soodsama lahenduse ja ta siis õnnelik ja tänulik on, on ikka tore küll.

Üldiselt selliseid tigedaid ja pahuraid klienti on väga väga vähe. Mõni on lihtsalt veidi imelik - täna näiteks oli õhtul üks naine oma tütrega, nagu kaks tilka vett. Ema oli selline üsna korraliku suuvärgiga ja veits nagu mats ja ega see tütar oli samasugune. No näiteks annan mingit toodet proovida, et äkki see meeldib ja siis klient nuusutab ja tõdeb, et see on ikka täielik s*tt. No ma saan aru aga lihtsalt ükski endast (ega teistest) lugupidav inimene ei käi mööda poodi ringi kommenteerimas milline s*tt üks või teine toode on. No mõned lihtsalt on sellise veidra suhtumisega, et tahaks saata kuhugi kombeid õppima. Eks neid on veel olnud. Ja kus juures selliseid ema-tütar näiteid on varemgi tulnud. Nagu üks ees, nii teine järel. Nii et lapsed ikka jäljendavad küll oma vanemaid. Naljakas lugu oli täna veel ühe mehega, no see polnud nüüd tegelikult teab mis naljakas aga nimelt on meil kanepi tootesari. millel on siis kanepi kätekreemid, näo kaitsekreem, seep jne. See seep ongi nüüd uus toode ja Bodyshopil on üsna äärmuslik reklaam sellele. Lisan esmalt siia pidi.

Bodyshopil on nimelt läbi aega olnud selline veidi läbi nalja reklaam ja reklaam ei ole mõeldud kedagi solvama. Ma saan aru, et võib-olla veidi häiriv aga ma ei kujuta ette, mis osa sellest nüüd otseselt solvang on? Igatahes, on üks tige mees, kes käis kaks korda poes õiendamas. Esimesel korral mind ei olnud aga teisel korra kutsus Ashton mu pausilt ära kuna ta ei osanud sellele mehele midagi vastata. Oii see onu oli niiiii tige, ta ütles, et talle ei meeldi see reklaam ja seda ei tohiks kaubanduskeskuses näidata. Meil on poes nimelt see sama plakat klaasseinal. See mees oli koos naisega ja vankris oli veel laps ka ja loomulikult oli põhjenduses, et lapsed ei tohiks sellist asja näha. Ma miskipärast arvan, et lapsed väga ei märka sellist asja, pigem ikkagi käis see plakat selle mehe au pihta miski pärast. Ma igati austan seda, et inimestel on erinevam arvamused ja arusaamad ning ma absoluutselt mõistan ka, kui keegi ütleb, et see reklaam on häiriv aga kui sa tuled poodi ja hakkad mind ründama ega oska ühtegi reaalset pühjendusega lauset moodustada siis ma ei oska kahjuks midagi öelda. Ma selgitasin talle, et mul on väga kahju, et ta nii tunneb ja et reklaam pole kindlasti mõeldud kedagi solvama ning tegemist on kuulsa Michaelangelo skulptuuri "David" ainetel tehtud reklaamiga mis peale härrasmees tõdes, et kui ta tahab mingit kustipas*a vahtida siis ta sõidab muuseumisse seda vaatama. Sellise eneseväljenduse juures ma lihtsalt ei oska mitte midagi enam öelda. Vot selline tore seik siis täna. :) Mis Teie asjast arvate?

Kuna kell on jälle palju ja homme ikka jälle töö siis ma siinkohal lõpetan selle looga. Lisan veel ka pildid meie viimasest Banffi minipuhkusest, mille tegime eelmine nädal. :)

Sain just kämbla maha. Tagasiteel viskasin selili ka.

Saime Cave and Basinis (Banffi Rahvuspargi sünnikoht) curlingut proovida.

Cave and Basin. Looduslik kuumaveeallikas.

Elk

Rähn

Cave and Basin

Lake Minnewanka

Rasmus läks üle mäe

Perepilt

Oravad on siin käinud..

Näljased

Kuu aega hiljem

Mäletan, et tahtsin nii väga veel enne aasta lõppu seiklustest kirjutada, kuid siis kutsuti mind tööle aasta eelviimasel päeval, mis pidu niigi kiire päev olema. Sellest ajast saati olengi peamiselt töö käinud.

Küll aga tahaksin esmalt rääkida ära ühe seiga üsna aasta lõpust. Küllap mäletate, et meil siin on hullud naabrid, neid röökivad pean siis silmas, mitte kanepit suitsetavat vanatädi ega ülemise korruse peoloomi.. aga just neid röökivaid. Kuna nende titt röögib nagu siga aia vahel hommikust õhtuni (ja ega nad ka ise just eriti vaiksed pole) ja loobib meie seina mingite esemetega siis kirjutasin peakontorisse novembri lõpus kaebekirja. Kirjade järgi peaks meil ju täiskasvanute maja olema (24+). No peale seda tundus isegi, et paariks päevaks tõmbasid veidi hoo maha ja mõtlesin, et olgu, vaatame mis saab. Oli see vist aga 28. või 29. detsembri hommik - pühapäevane päev oli igatahes. Väljas oli ilus ilm ja päike paistis mõnusalt tuppa. Oli ilus hommik. Siis aga hakkas kisamine ja röökimine ja loopimine peale ja no lõpuks ma kaotasin siis ka enesevalitsuse ja virutasin neile korra vastu seina. No ausõna, ma olin nii vihane! Mõtlesin, et kas lähen ukse taha või mis teen. Aga kuna mulle eriti nagu tülitseda ei meeldi mingite pool hullumeelsetega, siis otsustasin, et kirjutan hiljem peakontorisse uue kirja hoopis. Sinnani ma aga ei jõudnudki.

Tegin siis hommikusööki, kui kuulsime koridorist vaidlemist. Ütlesin kohe, et see on raudselt midagi meie kohta. Rasmus veel ei uskunud mind.. Hetk hiljem koputatigi uksele. 

 

Ukse taga seisid naabrimutt, majahaldur ja naabrimuti mees. Tuli välja, et mu novembri lõpus saadetud kiri jõudis hoopis täpselt kuu aega hiljem meie majahaldurile ja too läks kohe asju paika panema. No see naabritädi oli nii püha viha täis, et hirmus hakkas. Ta küll alustas lauset vabandusega, et ta tited röögivad aga lõpuks jõudis oma kisendamisega hoopis selleni, et tegelikult oleme hoopis meie kõiges süüdi ja ta ükskord ta kuulis küll meid rääkimas kell 1 öösel. Seina peksmist seletas aga sellega, et titele meeldib mänguasju peksta vastu seina. Mees tal seisis 3 meetrit eemalt, passis mulle otsa ja naeratas katkematult. Natuke siis vaidlesime, kuni ma ütlesin, et mul pole sellega enam aega tegeleda ja mul telefon on juba mitu korda helisenud ning pean nüüd lõpetama. Majamees Goran ütles, et tuleb minuga homme rääkima.

 

No peale seda jama olin ma veel rohkem närvis, sest no ausalt, mida kurivaimu???? Läksin siis hoopis kohe ise Gorani jutule. Gorani idee seisnes siis selles, et talle ei meeldinud, et ma pöördusin otse peakontori poole, et oleksin pidanud enne rääkima naabritega ja siis temaga ja püüdma asja lahendada majasiseselt. Ehk oli tal õigus aga no mind teades, siis ma kannatan vaikuses senikaua kuni tuleb plahvatus. Ega selliste inimestega pole mul nii kui nii millestki rääkida. Goran siis tõdes, et selle tädiga on alati probleeme olnud ja nad enne olevat teises majas elanud aga siis transferisid siia meie majja ja tädi pidavat ikka samasugune tulehark olema. Jutt aga jäi ka selline, et kui üks piik veel tuleb, eelkõige peale 11, kui öörahu on, et ma siis helistaksin Goranile kohe ja tädile ütles ta, et kui veel mingi jama nendega on, siis nad tõstetakse välja ilmselt.

 

Nad kisavad küll endiselt aga peamiselt vist hoitakse lapsi teises toas, sest vaiksem on küll. Päris 6 tundi järjest ei röögi enam. Ja kuna mu eesmärk pole nüüd lasta neid päris välja tõsta ka, siis pole ma ka kaebamas käinud nende peale rohkem. Kui kisavad, panen muusika käima.

Aastavahetuse veetsime meie juures. Ülejäänud eestlased tulid ka külla ning sõime ja jõime head paremat ja vahetasime muljeid. Ah, ilutulestikuga on siin kehvasti aastavahetusel. Nimelt nagin hästi hästi kaugelt majade tagant ÜHTE roosat plahvatust. Ja mitte ühtegi elavat hinge ei näinud ega kuulnud tänavatel. Selline suur püha siis.

2. jaanuar läksin uuesti tööle ja sinna ma jäin. Ah, ükskord käisime Zoolightsil, oligi vist 1. jaanuari õhtul, lootuses ikkagi need tuled ära näha. Zoolights on loomaias, kus kogu loomaaed on tuledes. Kuna aga valimise külastamiseks Zoolightsi eelviimase päeva siis oli rahvast hulgim ja eriti meeldiv seal masside vahel just polnud.

 

Tööasjadest ja muust räägin järgmises episoodis, sest mul kulub pool aega arvutiga võitlemisele. See saadanas keeldub end laadimast kah nüüd veel takka otsa. See nädal peaksid mul enamasti hommikuvahetused olema, mis tähendab, et äkki ikka jõuan kirjutada muust elust ka lähemalt. Hetkel see arvuti aga lihtsalt ei lae ennast nii et ma lähen teen midagi muud.