Mitu nädalat juba viimasest elumärgist möödas. Ega suurt peale töö pole selle aja jooksul midagi teinud, seega pole olnud jaksu ka kirjutada (mitte, et oleks midagi erakordselt huvitavat üldse kirjutadagi). Ärkamised on olnud kella neljast ja kella viiest nii et see sõi ära kogu energia ja nüüd olles juba kaks päeva mitte tööd teinud, ei ole ikka see jaks tagasi tulnud.
Muidugi, paar nädalat tagasi käisime tegelikult väljasõidul. Kuna siin ei olnud piisavalt tööd, otsustasime kaeda põhja poole, mõeldud - tehtud. Leidsimegi lõpuks kaugel Salmon Armis tööd pakkimismajas, kus pidasin vastu vaevalt 3 ja pool tundi. Nimelt keeldusin peale pausi tööle naasmast ja seega jäi see tööots üsna lühikeseks. Töö oli nimelt külmkapis. Mul on teada-tuntud kehv vereringe ja seal muutus igasugune ringe hoopis olematuks. Lühidalt, jõudsime mõni aeg hiljem ikka Lualisse tagasi, kuna helistati, et tööd on jube palju. Mõneks ajaks tööd jätkuski, kuid paar hommikut tagasi, kell 6 tööle jõudes, teatati, et meid ei ole enam vaja. Ega ma tegelikult see hommik enam ei tahtnudki tööle minna ja olin hoopis rõõmus ja kobisin magama tagasi. Nüüd me siin ootame oma palgatšekke, mis võiksid jõuda teisipäeval. Seejärel läheme ehk ühe järve äärde, mida oleme juba kaks korda otsimas käinud aga leidnud ei ole, ja siis suunaga Calgarysse. Aa, Japsi jätsime sinna Salmon Armi maha vahepeal.
Hetkel on meil taas pühad (siin on kogu aeg pühad) ja seega suurt midagi ei toimu. Tegelikult on üldse sellest kohast siiber. Siin on nii kirves ka kõik, rikaste pensionäride paik see Osoyoos ju. Selles suhtes on siin natuke jama teha tööd, et üpris suur osa rahast kulub lihtsalt ära. See eest jälle ilus, rahulik ja turvaline, eksole.
Ilm mängib ka mäkra, üle öö on jääaeg ja üle päeva ka. Või üle tunni. Ma ka ei tea. Paar tundi tagasi oli nii külm, et panin saapad jalga ja kampsuni selga, nüüd istun siin päikese käes ja jube palav on. Vananaiste suvi pidi ka tulema peale septemberi esimest nädalat ja ilmad pidid jälle üle 25 kraadi minema. Meie muidugi oleme selleks ajaks siit läinud juba külma ja kargesse põhja...
Hüva, ma lippan kuhugi paremasse kohta. Vanakuri isiklikult vuhiseb siin tõstukiga ringi mul nina all, jube ebamugav. Ma püüan edaspidi siis taas blogi kirjutamise rohkem käsile võtta, peaks vähe põnevamaks ka ehk see elunüüd jälle vahepeal minema. Niiviisi üle pika aja ei oskagi ju nagu midagi kirjutada.
Nägemiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar