Virmad

Täna läks jälle tööl nii kiiresti, et väga aega kella vaadata ei olnudki. Kui parajasti sulgemas olin, hakkas Iiris mind telefoniteel pommitama. Kui siis lõpuks vastu võtsin, kuulsin, et lähevad virmalisi otsima, ja et kas ma ka äkki tahan tulla. No milles küss, muidugi ma tahan virmalisi näha! Mul tegelikult juba pool päeva oli telefon piiksunud, et virmaliste oht. Kunagi ammu aastaid tagasi nimelt panin oma meili kuhugi listi, et annaks teada kui virmalised ähvardavad ja tuleb välja, et täna mingi üle(põhja)maailmne virmaliste päev.

Jooksin töölt nii kiiresti koju, kui jalad vähegi võtsid. Iiris ja Meelis juba ootasid mind maja taga.Vahetasin hoo pealt riided ja krabasin omale õuna teele kaasa ning sõit võis alata. Käisime ära ikka päris päris kaugel aga mida ei leidnud, olid virmalised. No tegelikult natuke leidsime ka, aga need olid suht lahjad ja üldse mitte värvilised aga vähemalt nägime. Eile, või õigemini täna öösel oleks olnud hoopis see õige aeg siin pool muna virmalisi kaeda ja ühtteist olla isegi linna lähedal nähtud. Jäime veits hiljaks. Aga see eest oli linnast väljas õhk värske ja mõnus. Me olime ikka tõesti keset mitte midagit. Kuna mingist virmaliste pildistamisest midagi välja ei tulnud siis lisan siia ühe pooluduse pildi tähistaevast. See on ainus ülesvõte mis mul tänasest on. Aga tähti oli palju palju!

Ah ja koju jõudes astusin autost välja ja tegin veel naljagi, et otsin enne võtmed kätte, kui välja lähen et muidu mõni hull hüppab põõsast välja. No võtmed otsin ma alati valmis. Iiris veel itsitas, et näe seal põõsas raudselt on keegi! Kohmerdasin siis veidi seal auto ümber kuna arvasin, et miskit kukkus maha, kui kuulsin, et keegi köhib väga vaevaliselt kuskil autode vahel, nii nagu hakkaks surema või oksendama või ma ei tea. Otsustasin ruttu tuppa joosta. Ma ütlen, see koht lihtsalt on imelik, on! Igatahes, olen ma nüüd valmis magama minema. Head ööd.