Teisipäeval oli mul viimane tööpäev, mis algas juba kell 10.30. Arvestades, et eelmisel õhtul oli ka tööl ja sulgesin, siis nagu ikka ei saanud normaalsel ajal magama jäädud ja nii ma siis lihtsalt ei maganud ja läksin järgmisel päeval tööle uimasena. Kuna peakontori inimesed olid see päev lõpuks majas, pidime terve päeva valvel olema kuna nad võisid iga hetk läbi hüpata.
Kuidagi läks aga nii, et kell 2.30 küsiti, kas tahan koju minna kuna nagunii meil polnud vaja tegelikult 5 inimest korraga poodi, lihtsalt visiidi pärast oli meid nii mitu. Kuna ma olin valmis püstijalu magama jääma, siis loomulikult haarasin sõnal sabast ja läksin koju ära. Enne veel jätsin töökaaslastega hüvasti ja ostsin oma viimased tooted, mis olid jäänud varasemalt soetamata. Kingituseks sain võtmehoidja…
Koju jõudes hakkas Rasmus kohe kamandama, et hakkame nüüd õige koristama (kuna endiselt pidime järgmisel päeval korteri vabastama). Mina muidugi olin taaskord rampväsinud ja ei kolisin hoopis rõdule istuma, sest väljas oli see päev 28 kraadi sooja!
Õhtul olin lubanud kohtuda töökaaslastega ja ega pidingi ju juba sättima hakkama. Õhtune kohtumine siis pidi toimuma mehhiklasest töökaaslase Renatta juures, kus ta lubas meile söögi teha. Ta venamad olid nimelt meile valmistanud mehhiko pärase õhtusöögi ja meie siis istusime laua taga ja lasime end serveerida. Nad ise ütlesid, et see toit ei olnudki nii väga mehhikopärane aga ligilähedane. Söögiks oli pasta ja mingi kalkuni värk. Lisaks tacod igasuguste lisanditega. Toit oli väga väga hea ja kõht sai väga täis. Kodus ju nagunii enam süüa midagi polnud.
Hiljem veel istusime tükk mega lauas, sest need vanemad sõid peale meid. Renatta vanemad olid väga toredad ja nalja sai omajagu, jõudsime jutustada elust-olust siin- ja sealpool maad. Viimaks tänasime ja selleks ajaks olime otsustanud tüdrukutega linna minna. Õigemini, nemad otsustasid. No kuna see oli ikkagi mu viimane õhtu Kanadas väljas siis tuli ju minna, mis tähendas seda, et ka see öö möödus paari tunnise unega, sest hommikul oli varajane äratus, et jõuaks korteri üle anda.
Okei, läksime siis mingisse ragamannide baari nimega Drum and Monkey. Baar ise oli selline üsna lihtne ja lisaks oli seal kaks nö tantsusaali. Muusikat mängis DJ ja regevend laulis siis laivis sinna mingit biiti peale, muuseas, tegemist oli väidetavalt kuulsa Kuuba muusikuga ja oma laulusõnad mõtles ta käigu pealt. Selles saalis siis oli vist rohkem see Monkey osa muusikast ja teises saalis Drumi osa. Ja kui ma vaid oleks saanud end ümbritsevat kuidagi salvestada. See kaader mis seal koos oli oli ikka omamoodi. Igausuguseid erinevaid inimloomasid. Vanamehed hallide rastadega, noored nokatsitega drummi ja bassi sõbrad, ja “trippivad” memmed kõik koos tantsuvihtumas. Plus veel igasuguseid muid elukaid. Kuna ma juba taas olin teist ööd magamata, siis mingi hetk otsustasin, et hiljamalt kell 2 pean kodus olema ja ka Destiny ja Renatta otsustasin lahkuda (Destiny nimelt sai mu autoga koju tuua). Colleen oli veits vägijoogi mõju all ja tema jäi meist sinna maha.
Koju soit oli ka tore. Calgary kesklinnas on väga palju ühesuunalisi tänavaid ja üldse on see kesklinnas liiklemini õudsalt ebameeldiv ja no, ma pole vist elus nii paljudel ühesuunalistel tänavatel vastasuunas kulgenud, kui see õhtu. Ei, autojuht ei olnud purjus ja süita oskas ka üsna hästi aga Renatta proovis kõrvalt juhendata, kuidas tema juurde saab ja siis ütles koguaeg, et no keera nüüd siit vasakule ja siis mina jälle ristmiku juures, et no sa ei saa siit vasakule minna, see on ühesuunaline. Oih. Järgmisel ristmikul sama jama. Vaatan jälle aknast välja ja ütlen, et kuulge me muidu sõidame vastassuunas, et äkki keeraks ümber. OIH. No ja nii mingi viis korda. See oli lõpuks juba nii koomiline. Viimaks ikkagi jõudsime sinna kus vaja ja siis oli aeg mind koju toimetada. Sattusime jälle mingisse väga kahtlasesse kohta, kus mõtlesime ristmikul tükk aega, et kuhu minema peaks ja kõpuks keeras ta IKKA vastassuunda, eraldussaarega ristmikul. Siis ma lihtsalt tõdesin rahulikult, et kuule, Me sõidame vastassuunas, mine sinna… Oih. Sellessuhtes, et tänavad olid tühjad ja midagi eluohtlikku ega üldse ohtlikku ta ei korraldanud aga see oli lihtsalt naljaks.
Koju jõudes läksin magama, ja jälle oli paari tunni pärast äratus, et järgmisel päeval korter korda teha. Vaevaga sain maast lahti aga kella neljaks oli korter korras. Nägime täiega vaeva, et kõik ikka ilus puhas oleks ja Rasmus isegi peitis mööbli taha seinale tekitatud kriimu ära. Kui majamees aga kohale jõudis, et inspektsioon teha, siis veetis ta seal korteris umbes 3 minutit ja ei huvitanud teda ükski asi. Nojah. Kell 5 võtsid Iiris ja Meelis meid peale ja nii me siis kodutuks jäimegi.
Õhtul sõime, jõime ja rääkisime juttu. Veel tuli läbi Anni, kes lahkus jälle kotitäie meie antud kraamiga. Nagu arvate võite, siis jäi ka SEE öö lühikeseks kuna äratus oli enne kella 6 hommikul. Ma enam ei saa aru, kui kaua ma magamata olen olnud ega mäleta mis tunne on olnud puhanud aga ma arvan, et kui üks hetk segamatult magada saan… aga millal see üks kord juhtub?
Hetkel ma kirjutan seda lennukist teel Cancuni ja üsna pea hakkame maanduma, sest juba on tunda kuidas kõrgus langeb. Seda, kus täna ööbime ei tea. AInus, mida teame on see, et kuskil kunagi saame kokku Alfonsoga, kes võtab meie pagasi enda juurde hoiule. Loodetavasti maandume eeldatust varem, siis ta saab meid peale korjata lennujaamast aga kui ei, siis peale kesklinna kuhugi minema oma kompsudega ja kuskilt mingi ööbsimise leidma ja ootama kuni Alfonso vabaneb. Kui teie seda siin loete, siis järelikult oleme jõudnud kuhugi ööbimispaika ja interneti leidnud Ok nüüd viimane võimalus vetsu minna ja siis maandume juba Mehhikos kus sooja 25 kraadi!
PS! Update! Oleme nüüdseks Cancunis, pagasist vabanenud, kõht täis ja hostelis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar